teisipäev, 31. detsember 2013

Kuidas vahel on rõõmus puudujääkide taustal

Kirjutab mingeid häid asju elu kohta ka.
Sest elus on pisikesi materiaalseid rõõme, mille headust võib-olla alati ei märka, välja arvatud siis, kui võtad märgata.

* Kui sul on kass ja talle on olemas peaaegu täis pakk kassiliiva ja suur pakk korralikku kassitoitu ja sa tead, et kui tahes otsa raha ka lähinädalal saab, vastikut olukorda, kus kass käib ja õigusega hädaldab, aga sa ei saa teda aidata tema hädas, ei teki.

* Kui sul on lapsed ja on detsember, sul on kapis pakk martsipanikommi ja neli mandariini ja pakk Snickerseid ning sa tead, et päkapikuvajadused on sellega 24.-ni kaetud. Võib-olla mitte ideaalselt ("Miks jälle seesama komm?!"), aga siiski kaetud.
See õudne hetk, kui sulle kell 2 öösel meenub, et appi, mul pole midagi hommikuks sussi sisse panna, sel aastal vähemalt ei saabu enam.

* Kui sul ei ole ei raha ja tundub, et ka mitte midagi süüa, aga siis avastad kapist lisaks tavalistele kuivainetele ja võipakile ka pooliku paki päevalilleseemneid ja kaks purki ube, ja siis ostad 14 sendi eest pärmi ja 10 sendi eest sibulaid ja teed oasuppi ja päevalillesepikut, ning jääb veel 30 senti kohvikooregi jaoks.
Ja su lapsed käivad köögi vahet ja oigavad, et kui hea toit! Oo, kui nämm!

* Munad ja või ja vahukoor. Kuni neid on, pole kunagi sellist asja, et vahid hommikul vingus näoga endale kappi ja mõtled, et krt, krt, krt, kas ma pean mingit kuramuse PUTRU jälle tegema (ja sööma) v?
Isegi kui tegema peab, sest lapsed, siis vähemalt ise saab süüa mune võiga või vahukoort. Või mõlemat.
Vahukoor ja kohv on täiesti hea hommikueine.

* Käia ujulas ja liguneda igas vees ja saunas, seista piiramatult duši all, pesta end neljandat korda järjest, kusjuures boiler ei saa üldsegi tühjaks seepärast ega karju ka südametunnistus teemal "Vee- ja elektriarve! Uäääää!"

* Mitte isegi ujulas käia, aga olla emal külas ja oma peavalu ja iiveldust öösel tema vannis ravitseda.
Algul on nii halb, aga siis soekuum vesi teeb oma maagiat ning hakkab üha parem ja parem ja parem. Mmmmmmm...
+ üks sõber kinkis jõuludeks kehakoorija, mis sisuliselt on plastpudelisse pandud suhkur väikese maasikaessentsiga, aga sinna pudeli peale on kirjutatud nimi "Never Grow Up!" ja no tõesõna! "Never Grow Up!" Täiega hea nimi. Puhtalt nime pärast juba on sest asjast kõvasti rõõmu =)

* See hetk, kus teadvustad mingi tegemist vajava kodumajandusliku töö endale ja siis teed selle kohe ära. Ilma mingite kurbade mõteteta teemal "hiljem" või "miks mina" või "aga keegi teine äkki".
Nt peeglite puhastamine pealegi täiesti hämmastavalt värskendab kogu elamise ära.
Mõtsin juba, et see mõtteviis pole midagi erilist, aga käisin külas, kus oli hästi palju pesemata nõusid, ja siis pesin neid, sest tundus, et vaja, ja tundsin enda üle ürguhkust.

* Kui sa oled naine ja sul on varuks tampoone, hügieenisidemeid ja kõiki neid muid veremähkme funktsiooni täitvaid jubinaid sellises koguses, et saaksid ootamatult algava verepulma puhul hädast välja aidata ka paar menstrueerivat sõpra, mitte ainult iseenda.
Analoogiline tunne, nagu oleks kodus relv koos laskemoonaga, 10 kilo soola ja 200 kilo suhkrut, 6 pakki kempsupaberit ja 100 liitrit vett ootamatu tsivilisatsioonikatkestuse puhuks phmt.

* Magada puhaste linadega kuskil mujal kui oma või oma ema kodus. (Sest tegelt väljaspool kodu kõlbab ka tolmune põrandavaip ja üks tolmune tekk peale + pea alla lükatud riidepundar, aga kui on midagi paremat - ooo! Mmmm!)

* Sul tegelikult isegi on taksoraha, aga saad kas küüti, keegi teine maksab takso eest või lähed jala, kuna mõnusalt saab kalorid maha ja kaineks öösel jala koju kõndides.
Ja siis see taksoraha jääb üleni üle lisaboonusena. Kulutad kuhugi, mille kohta oled enne mõelnud, et ei saa, ei või, ei jätku, ei-ei-ei.

* Kui lapsed on ilgelt tropid olnud kogu aeg, kakelnud, virisenud, igavlenud, kakelnud, istunud arvutis, kakelnud. Siis lähed nendega külla ja korraga on nad nagu kaunid valged inglid.
Viisakad, korralikud ja mõistlikud, hiilgavad kõigi teiste laste taustal oma vaoshoituse ja leebusega, ning lisaks tundub, et ka neil endil on seejuures täiesti tore olla.

* Või siis on nad kinos. Või külas.
Ja ma kirjutan eneselegi märkamata 5-6-8-10 (KÜMME) korda rohkem juppi romaani päevas kui siis, kui nad kodus on.

* Kui sa oled kuskil reisil, ükskõik, kas lastega või ilma, ja jälle ei olegi ära unustanud, et ibuprofeeni, vett ja võileibu (või apelsine ja šokolaadi) tuleb alati kaasa võtta. Ning janu vastu on vahendid olemas ja nälja vastu on ka vahendid olemas ja keegi ei nuta ega pea isegi kartma, et vbla hakkab, ja siis ei hakka ka pea valutama - ning kogu paigast paika transportumise aktsiooni saadab suur edu ja rõõm.

* Kui aasta lõppeb kuskil mujal kui omas kodus, aga sa üldsegi ei pea seepärast mingit pidukleiti selga panema ega pidunägu ette tegema.
Kõik lihtsalt on. Rahulik, laisk ja sõbralik.

reede, 27. detsember 2013

I'm a leaf on the wind. Watch how I soar!

Üks teema on mind üllatades viimasel ajal mitmes eri kohas mitmel erineval moel muudkui pinnale kerkinud.
Eks ma olen seda varem ka märganud ja sessinases võrgupäevikuski siin-seal ära märkinud, aga üldse ei pidanud seda mingiks hirmus tähtsaks teemaks enda jaoks. See pole ju midagi, millest ma päevast päeva mõtleksin, endale sageli sõnastaksin või kasutaksin teadliku tegutsemismotivaatorina!
Aga nüüd ta korraga ilmneb igalt poolt, ma näen teda mitmete oma seisukohtade ja käitumisviiside taga, ja see on ühest küljest üllatav ja teisest... Teisest ehmatav.

Kas ma lihtsalt rabelen kogu aeg end pimedusest välja? Hirmu pärast?
Mina?!

***

Mulle on millegipärast väga oluline oluline olla.

Tunne, et mind polegi tegelikult olemas, ma ununen tuulepuhangu ja raadiost tuleva laulu peale, olen miski, mille kadumist märkaksid ainult mu oma lähedased veresugulased, on nii tugev, et ma väga harva suudan hetkekski uskuda, et kellegi jaoks olen mõnikord teistmoodi ka.
Mu endapilt on tolmukübe päikesevihus - kaob päike, pole ka mälestust, milline see ebe just oli või kas neil üldse oli omavahel vahet või...

Üks võrgupäevik kolmesajast. Üks larpar sajast. Üks tüdruksõber kümnest. Üks jutukirjutaja sajast. Üks luuletšikk kaheksasajast. Üks õendustudeng neljasajast. Üks üksikvanem Eesti sajast tuhandest. Käed, mis pesevad nõusid nagu miljonid teised käed, lehitsevad raamatut, trükivad, pesevad köögipõrandat, hoiavad varbseinast, lehvitavad.
Üks sinakashall silmapaar üheksasajast miljonist. Üks üsna ilus naisekeha miljarditest. Üks unenägija kõigi inimeste hulgas ajaloo algusest siiamaani. Üks imetaja kõigi imetajate seas, ma ei oska enam umbmäärastki arvu pakkuda.
Üks mitmerakuline organsüsteemidega ainekogum.
Üks orgaaniline olevus. 
Tolmukübe valgusvihus - ja ma ise olen ka oma valgus. Hoian end oma vihus, hoian end tantsimas, sest aeg on nii üürike.

Ma tean, me oleme kõik ühesugused ebemed ja sureme varsti ära. Mingit olulist erinevust ei ole.

Ent ma tahan ikkagi kellelegi oluline olla. Mõnikord. Kuidagi. Millegi poolest.
Vajuda maailma koesse ja inimeste mällu.
Puudutada ja jääda vähemalt veidiks ajaks.

Füüsiline surm ei tundu mulle hirmutav, pigem vastupidi - mind tõukab selle poole igavene uudishimu kuidas see siis ikkagi on. Iha saada valmis. Olla lõpuga lugu - milline on selle loo lõpp?
Aga samas elab sisimas see sügav, üle poole ulatuses ebateadlik ja pime vastumeelsus unustatud olemise vastu. Ma tean ju isiklikustki kogemusest, kui asendatavad, kui juhuslikud ja ebaolulised me tegelikult üksteise jaoks oleme. Keegi kaob su seest ja järele jäävad vaid jäljed liival, mille meri täidab paari kuu või kümne aasta jooksul rannale laksuvate ükskõiksete lainetega.
Siis on liiv jälle sile ja sa võid ju seda vaadata ja mõelda "kunagi olid siin jäljed", aga neid tunda ega näha enam ei ole.

Sest unustatud olemiseks ei pea isegi surema. Piisab, kui olla piisavalt kaua vait ja eemal. Piisab loobumisest kellelegi keegi olla.
Tolmukübe on ikka alles, kuigi valgusvihk on kadunud, aga keegi ei märka teda enam.
Samahästi võiks mitte olla. Samahästi võiks mitte kunagi olnud olla.

Ja ma sirutan end pikemaks ja laiemaks, püüan haarata erinevaid maailmu ning silida sõrmedega üle paljude palgete, sest võib-olla üks neist jääb mind mäletama ka siis, kui olen nurga taha kadunud.

Võib-olla.
Ma olen leheke tuules.


teisipäev, 24. detsember 2013

Jõulukaart

Kolm päeva lisaks nädalavahetusele vabad.
Kusjuures isegi lund ei pea rookima.
Täielik lõõgastumisvõimalus, kui kõik see kingiikaldus 24. õhtuks kord mööda saab.

Aga nautigem siis ometi üleni!
Tehkem neid asju, mida muidu ei alustagi, sest liiga kiire ju.
Lugegem midagi.
Musitagem, keda annab.
Tõsised asjad ajagu ennast natuke aega ise ja kuskil mujal.

Ilusat aega!



laupäev, 21. detsember 2013

Sõltuv

Läksin täna täiesti tükikesteks. Nõretasin oma valusat verist südant siia uut postitust kirjutades üle terve klaviatuuri. Pisarad ja draama ja kõik.
Samas oli kuidagi kaugel-kaugel taustal ka tunne, et miks siis nii.
Enamasti ma olen ju normaalne, isegi PMS-i pole praegu, ja miski pole elus eriliselt muutunud äsja. Tegelikult sain just terveks ja mul pole ühtegi pakilist kooliasja ja üldse on hea elu.
Mis toimub?!
Igaks juhuks ei vajuta veel "publish". 
Nutan niisama, nii et kõik siseelundid lähevad omavahel sõlme ja rusikad on pisaratest märjad.

Sellistel hetkedel on hea, et on sõpru, kes ütlevad, et kõik saab korda. Oota homseni, enne kui hakkad.
Üldse. Kuss!
Võtab esmase õuduse maha.

Siis tuli tasapisi ette, et olen nädal otsa haige olnud ja eelmise nädala lõpus oli kolm lihtsalt laiska päeva ka. Ühe lausega, ma pole 10 päeva korralikku trenni teinud.
Oleks selle halva endorfiinivõõrutus-tunde pealt meeleheites väga hulle asju hakanud tegema peaaegu. Pea-peaaegu päriselt tegingi.
Selliseid lõplikke, nii et klaviatuurilt oleks iga sõrmelöögiga verd ja purustatud maksa pritsinud.

Nüüd käisin selle asemel jooksmas.
Nagu uus inimene jõudis koju, soojast vihmast märgade juuste ja rahuliku hingega.

reede, 20. detsember 2013

Eelkõige naine, siis inimene

Mul on mõned kompleksid sellega seoses, et olen naine.

Näiteks kui minu suunas tormab telefoniga rääkides või muidu enesessesüüvinud ilmel mingi meetrilaiune ja meeter üheksakümmend pikk mürsk ja ma selgelt näen, et ta jookseb mulle otsa kohe, siis kui mul on hetk protsessimiseks, mis toimub, ma mitte ei keera end eest ära (mis on tegelikult see, mida ma teen siis, kui üldse aega pole, sest keha ei taha haiget saada), vaid ajan hoopis oksad hästi laiali ning jäigaks, et ta mulle otsa joostes seda ikka kõvasti tunneks.
Sest mis mõttes sa jooksed rahvast täis kohtades ringi nagu mürsk ja arvad, et las need väikesed ebaolulised asjad, nt naised, põiklevad ise eest ära, raisk?!
Muidugi, enamasti me põiklemegi. Sest meil on see perifeerne nägemine ja inimestetunnetus, enamasti me oleme pisemad ja painduvamad jne, see on kuidagi loomulik käitumine.
Aga just seepärast ma spetsiaalselt ei põikle. Kui ma ei tunneks, et mulle joostakse otsa seepärast, et ma olen naine ja mees ei pea vaatama, kuhu ta läheb, sest on naise oma asi saada ta teelt ära koristatud, kui pihta ei taha saada, ilmselt mul poleks probleemi eest ära astuda, aga nüüd mu sisemine "midakurdaitsaendastarvad, MEES?!" sunnib mind taldu maha suruma ja seda mürsku vastu võtma nagu ameerika jalgpalli kaitsemängija.
Enamasti nad kusjuures vabandavad seepeale.

Erinevalt olukorrast, kus ma esitan enda meelest täiesti mõistliku kõigile kasuliku ettepaneku ja sellesse suhtutakse meesterahva poolt nagu oleksin ma mingi kohutav võimuahne napoleon, kes tahab lihtsalt käsutada, ning ma pean korraga hakkama kaitsma mitte ainult oma ettepanekut, vaid iseennast. Ja mu loomulik reaktsioon oleks õlgu kehitada ja lasta siis neil toimida ennast- ja teisikahjustaval, minu ettepanekut ignoreerival moel, sest noh. Kas olen mina oma venna hoidja või lasteaiakasvataja? Kui vend tahab nõme olla, on see ometi ta enda asi ja küllap ta õpib oma vigadest kord isegi ja ma saan endale neid probleeme lubada, mis tema nõmedast ebatõhusast käitumisest praegu tekivad - aga kui mul tuleb peale tunne, et see käitumisvorm on tal seepärast, et tema on mees ja mina olen naine ja ta paneb paika võimusuhteid, surun ma jälle kannad maha ja hakkan võitlema, sest "midakuraditsaendastarvad, MEES?!"
Et sa ei saa tarku asju teha seepärast, et naine neid sulle ütleb või?! Mis sul VIGA on?!
Enamasti saab vajalik tehtud, aga ega nad ei vabanda ja mul jääb halb tunne sisse, sest mis mõttes ei olegi mul võimalik olla korraga tõhus ja aktsepteeritud?!

Kolmas "midakuraditsaendastarvad, MEES?!" olukord (notsu juures tuli jutuks ja meenutas) on see, kui mees arvab, et võib mind katsuda lihtsalt seepärast, et tema on mees ja mina oled naine.
Kuni see on süütu käe- ja õlakatsumine, olgu. Inimlik, isegi armas püüdlus läheduse poole, ok.
Aga kui libistatakse juba käsi tagumikule, ilma et ma  omalt poolt oleksin andnud mingit märku, et mu meelest võiks saada kehaliselt ühte temaga mõnikord, siis ma tunnen vajadust jäiselt konkreetseks minna.
Üldiselt olen ma ju väga selle peal väljas, et minuga koos oleks tore olla ja et kõik oleks sõbralikult sõbrad ja tegelikult mind see tagumikule libistatud pihk füüsiliselt väga ei häirigi, ma võiksin omalt poolt ka otsustada, et tema rõõm tundub olevat oluliselt suurem kui minu väga marginaalne ebamugavus, las katsub - aga kuna seal taga on mingi selline süüdimatu usk, et mina kui naine eksisteerin selleks, et tema, MEES, võiks mind katsuda nagu tahab, ma ikka lähen väga konkreetseks olukorra jooksul.
Sest kust kuradi kohast ta võtab selle jultumuse?! Peenise ja munandite omamine annab mingi naturaalse õiguse naiste ihude peale või?!
Ei, nagu.
EI!

kolmapäev, 18. detsember 2013

Et hiljem teaks: oli ka selliseid päevi

Olen hästi haige ja kui ma olen hästi haige, kaldun ühest küljest olema hästi vapper (tegema ära kõik tööd, täitma kõik kohustused, koristama kõik toad ja jõudma igale poole õigeks ajaks ükskõik, mis hinnaga) ja teisest hästi habras ja õnnetu.
Kogu aeg on killud taga, isegi kui ei müksata. Kogu aeg on valus ja hirmus ja poolte muusikate viisikäigud ajavad nutma, rääkimata sellest, kui keegi midagi valesti ütleb, valesti vaikib, kuskil on mingi luuletus või kirjutab Murca armastusest.

Tegelikult ma selle viimase peale ei nutnud, vaid mossitasin niisama. Aga see on põhimõte, mis loeb.

Et mul on kolm kampsunit seljas, villane sall veel lisaks, paksud termosokid jalas ja ma olen hommikul leidnud üles Seewaldi klubihoone, enne kui eksam peale hakkas, seda eksamit - loodetavasti väga hästi - kirjutanud, siis jõulukinke ja toitu ostnud, korralikku kondiga kapsasuppi teinud, kuigi sööma oleks ma nõus seda ainult siis, kui korralikult peale makstaks, ja ma lõdisen, värisen, pisardan ja tean, et see kõik on absoluutselt ainult mu enese asi, kedagi teist ei huvita.
Sest ei ole olemas seda inimest, kes kohe tahakski võtta mul ümbert kinni ja rääkida, kui hea ja armas ma olen, kuidas ma tegelikult ei pea haigest pärast mööda ilma ringi jooksma ja kangelastegusid tegema, kes tahakski hoida mul käest ja panna mind voodisse, mulle raamatut ette lugeda ja mu üle sõbralikult naerda.
Mõni on vast nõus seda tegema, sest noh, moraalne kohusetunne või loodavad nad midagi vastu saada, aga kedagi sellist, kes kohe tahakski, sest kui mul on halb, on ka tal halb - kedagi sellist ei ole.
Niipea, kui naeratus ja vahetu seltskondlik väärtus ära kaovad, olen ma üsna üksi.
Ja no... ma tean küll, et enamasti on ok ollagi lihtsalt mina ja ülejäänud maailma küünarvarre kaugusel hoida.
Aga ega ma enamasti haige ka pole.

teisipäev, 17. detsember 2013

Minu vanuses on magamata öödel paraku juba tagajärjed

Kui pole tükk aega haige olnud, unustab täitsa ära, kui fenomenaalselt halb tunne see on.
Eriti kui ei saa päevi vabaks võtta, vaid on mingi jõulueelne hullus, mingid eksamid, arvestused, laste jõulupeod, kingiostud ja häh.
Närune 37.4, aga käin kodus ringi sõrmedeta kinnaste ja jopega, sest nii külm, nii halb, nii jube. Praeahi on pärani ja kütab. Kuidas inimesed vanasti elasid, kui nad haiged olid ja keskkütet ka polnud? Mul ka voodis nelja teki all külm, termosokkidest ja dressipükstest hoolimata, mis selga jätsin! Ja magada on väga paha isegi paberist tropid ninas, sest kogu aeg on see märja voolamise tunne sõõrmetes. Nagu jookseks verd.

Naljakas, kui palju abi on sellest, kui keegi on su vastu kena sellisel ajal, kui tegelt ei tundu naljalt mitte miski tore, toit ei maitse, kohv on hapu, voodi vales kohas ja aju tahaks kogu maailma tõlgendada nagu ikaldust.
Inimesed. Te olete imelised. Olen väga õnnelik, et te olete.
Olemas.

Maailm see-eest ei ole üldse vahva.
Vaatan täies segaduses oma vaimse tervise õenduse materjale ja tundub nagu oleksin just maa alt välja kasvanud siiras hämmingus taim.
Mitte midagi ei saa aru.  
Süsteemi ei moodustu, lihtsalt pinu termineid ja infokilde.
Olen täna võimeline nõeluma, koristama, küpsetama, ühesõnaga tegema töid, kus ei ole vaja mõelda. Homseks eksamiks (mis algab kell 8.30, mis te siis mõtlesite?) õppida - eh, või mis me õppimisest räägime, selleks ajaks üles ärgata - ei tundu reaalne, aga mis mul muud üle jääb.

"Te tunnete sõnakest "peab". Sellega teeb paljugi ära," ütles juba d'Artagnan.

pühapäev, 15. detsember 2013

Pruun koer

Kell 5:58 võtab väsinud töötaja raudteemingimingil liinil telefoni, mis on pikalt ja järeleandmatult helisenud.
"Tere!" kostab torust reibas naisehääl. "Et... mind suunati teie liinile häirekeskusest. Selline lugu on, et raudteel, seal, kus on sild Ühesteestijõest üle, on rööbastel surnud koer. Suur surnud koer. Ma katsusin teda ära tõsta, aga ta on täiesti kange ja sinna külge kinni ka külmunud ja siis ta on seal ikka edasi nüüd."
"Ee...." teeb raudtee mingimingiasja töötaja. "Kas... kas see koer on äkki rongilt löögi saanud?"
"Ei, ma ei usu. Vaadake, ta ei ole katki. See on täitsa terve koer, välja arvatud, et ta on surnud. Mingeid vigastusi ei paistnud. Täiesti terve surnud koer. Ma tulin üle selle silla, et üle jõe saada, ja siis nägin."
"Aga no mida mina teha saan?" küsib väsinud raudteetöötaja kerge vene aktsendiga, õigemini üritab küsida, sest maniakaalne näitsik teises otsas räägib juba edasi:
"No ja ma mõtlesin, et võib-olla sellel rongijuhil, kes esimese rongiga tuleb, on natuke nõme tunne sellest koerast üle sõita, ja ma ikka annan kellelegi teada vähemalt. Saate neid kasvõi hoiatada."
"Oodake, kas see koer on kohe otse rööbaste peal või?"
"Jah, pea ja esikäpad on üle ühe liipri...rööpa... kumb see kumb ongi? Ja see on päris suur koer. Midagi dobermanitaolist, aga natuke veel suurem. Et ega need uued rongid seepärast ju teelt välja ei sõida, aga ebameeldiv on ikkagi, kui ootamatult ette jääb, ma arvan."
Raudteetöötaja teadvusse jõuab tasapisi, et talt ei oodatagi seda, et kargab autosse ja sõidab kell 6 pühapäeva hommikul kuskile teise linna kellegi koerakorjust raudtee äärest ära koristama, ja ta muutub paugupealt palju sõbralikumaks.
"No siis jah, me mõtleme midagi välja," ütleb ta. "Räägime omavahel läbi ja vähemalt rongijuhtidele saab kindlasti teatada, jah. Jah. Jah. Aitäh teile!"
Jätame paljusõnaliselt hüvasti ja soovime üksteisele kena päeva. Lund sajab ja mul on käes latern nagu mingil rõõmsal kaevanduspäkapikul. Ainult kirka puudub.
Laterna andis heasoovlik peoperemees mulle autojuhtidele silma paistmise huvides kaasa selt sünnipäevalt, kus ma kell 5.08 pärast suurt isamaaliste laulude ühislaulmist otsustasin, et tahan ikka koju magama minna, sest paremaks pidu enam ei lähe ja nüüd juba algaski see uimaperiood enne magamaminekut, kus inimestel silm enam hästi lahti ei seisa.
Pealegi peab keegi kodus komme susside sisse panema, ei saa mingid üksikvanemad detsembris ööseks kodunt ära jääda süüdimatult.

Topin laternaga vehkides telefoni kotti ja mõtlen hämmeldusega, et kas see on siis ka normaalne elu?
Kõnnid pärast pikemat öist tantsimist varahommikul raudteel, latern näpus, ja siis leiad sealt surnud koera. Kangutad teda maa küljest lahti kõiges oma hõbelitrilises ilukleidis, sukad jalas ja ripsmed tušist rasked, kasutades kinnaste kaitseks kilekotte, kust valati käekotti laiali hulk huulepulki, silmapliiatseid ja kaks õuna. 
Ja siis helistad igale poole, sest koer ei nihku.
Kusjuures ei helista tegelikult isegi nii väga selle pärast, et kolmanda advendi hommikul rongiga mingist koeralaibast üle sõita oleks ehk väga kole ja traumeeriv kogemus ühele rongijuhile, vaid eelkõige seepärast, et kui sa lihtsalt jätaksid selle koera sinna, saaksid need töllid, kelle meelest on äge meelelahutus vedada surnud koer rongi ette ja hiljem tulla otsima, et kus on pea ja kus käpad ja hahahahaha, mis nali, täpselt seda, mida nad tahtsid.

Loodetavasti nad ei löönud seda koera enne maha vähemalt. Ega ma selle kivikõvaks tardunud kere peal mingit lahkamist ei sooritanud, et koera surmapõhjuseid teada saada, ent pealtnäha oli see siiski täiesti terve surnud koer.

Täiesti terve surnud koer.


laupäev, 14. detsember 2013

Veel ühele mälestusele

Õhk päikeseloojangul on kaleidoskoop: teravad klaasitükid, neli värvi. Liigutad vaid ripsmekarva, kõik muutub, mustrid su ümber paigutuvad ümber ning maailm murdub teistsuguseks.
Nii klaar, ootamatu ja kaunis.
Nii külm, nii halastamatu ja raagus puud hoiavad seljad sirged ning huuled kõvasti hammaste vahel. Kui tuleb tuul, tunnevad nad omaenda vere maiku, aga liigutada ei julge, kuna külmpunane taevatriip ihkab nii väga köita kõik liikuv endasse vere ja elu karva surmasõlme ning viia teisele poole taevast, kui pimedus laskub.
Varsti laskub pimedus ja ehatäht kilgendab selle ootel kui taskulamp su vaenlase käes pimedal põllul.

Kunagi oli mul see armsam, kellega me tegime Poeglapse.

Võib-olla olen ma tema osas kalk olnud.
Natuke halastamatum, kui tingimata tarvis.
Natuke iroonilisem, kui ma olen enamiku inimeste suhtes, sest me olime kunagi nii armunud ja see läks nii põhjalikult kuradile nii piinlikel põhjustel, et püüdes seda lugu inimestele ümber rääkida jätan tavaliselt poole sõnastamata, kuna ei taha temast liiga halba muljet jätta.
Sest see on just selline lugu, kus kõik faktid ja ühiskondlik arvamus räägiksid üleni minu kasuks, aga mu sisetunne ütleb, et lollus jaotus võrdselt me mõlemi kauniste käte vahel ning seetõttu pole õiglane jätta temast halba muljet.
Välja arvatud, et natukene kalgilt, natukene halastamatult ja irooniliselt tema kohta öelda ju ikkagi võib?
Sest me olime niiiiii armunud.
Ja see läks niiiiiiiiiii põhjalikult kuradile.

Aga ta vedas mu lati mõnes asjas nii üles, et see pole kunagi alla tulnudki.
Pärast teda ma eeldan, et mees, kes mind tähtsaks peab, viitsib minuga rääkida kella viieni hommikul, kui järgmisel päeval pole tööpäeva, ja kolmeni, kui on.
Pärast teda ma eeldan, et seks on miski, milleks alati leiab aja ja koha, isegi kui meie ühises voodis magab laps, teises toas teine, kell on 3:50 hommikul ja elutoasohval sätivad külalised omakorda ennast magama.
Pärast teda ma eeldan, et mind intellektuaalselt respekteeritakse ja suudetakse samas läbi näha, kui ma lähen liiga põlema ja hakkan loogiliste asemel demagoogilisi argumente esitama.
Et mulle ei kõhelda seda ütlemast.

Teda mäletades ma eeldan ikka veel, et mind usaldatakse puutuma haavu, teadma vaikusi ja üksildusi.
Tema järel ja pärast ma eeldan, et mind usaldataksegi.

Aga seda ei juhtu tegelikult sugugi tihti.


kolmapäev, 11. detsember 2013

Elu on kunst

Sõidad rongis, vaatad aknast välja ja näed langevast lumest juba vargsi moodustuvate hangede ja raagus võsa vahel üksildast kollast ostukäru.
Sõidad paar peatusevahet edasi ja mingi suvalise lepa raagusoksalises ladvas ripub punane Rimi kilekott, ilmselgelt mitte tühi.

Pilt on lugu.
Lugu on pilt.
Kui see paneb su mõtlema, on elu oma töö teinud.

Ühel päeval oma tavalist kooliteed astudes ületasin parkimisplatsi, kus tavaliselt tuli põigelda arvukate autode vahel. Nüüd oli see tühi ja valge, lumi oli korraga vallutanud alad, mis kunagi kuulusid inimestele ja autodele, sabinale ja ametlikkusele, kiirustamisele, logistikale, süsteemile ja misiganes keerulised tähtsad sõnad need ongi.
Kõik oli korraga tühi ja vaba.
Teisel pool maja teine parkimisplats - sama tühi.
Vinge detektiiv minus ütles, et midagi on viltu. Vaatasin ringi ja nägin ühe kaugema ukse juures väikebussi kirjaga "Kolimisteenus".
Elementaarne, naine! Kõik on loogiline ja seletatav.

Aga ikkagi oli sel tühjal lumisel parkimisplatsil ka alternatiivne lugu. Vaikusest, mis otsustas vaikselt tagasi tulla. Ajast, mis leidis, et teda kiirustamisele raisata on julm ning hirmus. Lumest, mis vaikselt naeratades kattis kõik ebaolulise, tasandas ära ning unustas.

Iga kord, kui ma nüüd sellele tühjale parkimisplatsile jõuan, hakkab sisimas hea.
Miski pole (hingan sisse) suurem kui vabadus. Miski pole (hingan välja) tõelisem kui lumi. Taevas. Olemine.
Just siin. Just praegu.

pühapäev, 8. detsember 2013

Suhtlemise voorusi

Kui kõik on halvasti, tunned, et oled madal, rumal ja tühine inimene ning su eksistents näib üleüldse mõttetu, on aeg-ajalt abi teiste inimestega kohtumisest. Võib minna näiteks nädalavahetuseks külla vms.
Hiljemalt teisel-kolmandal päeval muutub suhtlemise käigus ilmseks, et teised on omadega sama puntras kui sina, ja noh.
Ma oskan ka tusane, nõme ja haige olles siiski teha häid piparkooke ja naerda.
Mis on natukene lunastavad kvaliteedid ja siis polegi enam niiiiii nõme olla.

Muuseas jäi Poeglaps haigeks ja olen veetnud lõbusa päeva lastehaigla ooteruumides tema lakkamatu köhimise ja taltsutamatult rõõmsa meeleolu seltsis.

reede, 6. detsember 2013

Ahv

Normaalsetel inimestel on reede, aga mina teen kursusetööprojekti.

PõhiMÕTTELISELT on see kõik mu oma süü, sest regluaarse oivalisuse asemel olin sel teemal nõme prokrast septembrist saati. Aga ikkagi ajab ilgelt närvi see mingi nähtava kasutegurita tundide kaupa ebasobivates artiklites kaevamine - ja siis on vahele vaja teha selliseid agressiivseid kõrge intensiivsusega, aga lühikesi treeningpause või süüa magusat, et mitte süüvida liiga sügavale mõtetesse: "Kõik on värdjad! Või vähemalt kõik, kes pole kirjutanud mulle mõnusat õigel teemal kirjandust ette ja seda tasuta netti üles pannud. Ja lisaks kõik, kes tahavad, et ma süüa teeks, koristaks, muid kokkuleppeid täidaks ja kassitoitu ostaks!"
(Jah, ka mu kass on värdjas selle definitsiooni järgi.)

Mingil haiglasel moel ma ka naudin seda hullust, kaasa arvatud peas plahvatanud sarkastilist negatiivsuspuhangut ja tuleviku tundmatust õudusest kõrgenenud üldist erutuvustaset. On tunne, nagu oleksin koomiksi või ameerika telesarja tegelane, ühekülgne, ent see-eest väga selgepiirilise karakteriga. Keppi, keeksi ja küünarnukkidega trollis trügida, mida enamat peakski elult tahtma?

Olla ületöötanud tige sapine moor on siiski oluliselt lahedam kui olla see ahv, pean tõdema.

teisipäev, 3. detsember 2013

Eluaeg, oo kallis-kaunis!

Viimasel ajal on natuke tunne, et ei viitsi ja ei jaksa enam.
Olla järest oivaline ja oivaline ja oivaline siis.
Mõnikord tahaks üleni kõik kooli käest visata ja kirjutada romaani, teha lastega piparkooke ja langetada end lõuatõmbamisagregaadi küljes aeglaselt maa poole. Käiks kodust väljas vaid selleks, et vaadata ühtedesse või teistesse särasilmadesse sügavalt sisse ning sinna natuke uppuda - ja siis jälle koju romaani ja laste manu.
Viies semester. Veel mõttetum kui esimene. Ainult toores kohusetunne lohistab mind veel mõnedesse  seminaridesse kohale. Jälestus, mida tunnen eraldi iga koduse töö vastu, ei anna end aga üldse sõnadesse panna.

See-eest see jutustus, mis muutus lühiromaaniks, mis muutus romaaniks (küll mahult, mitte formaadilt, paraku) on iga päevaga armsam ja tundub lootusrikkam ja ägedam ja üldse.
Sel aastal olen ma avaldanud ainult kaks uut juttu, mõlemad pisikesed. Üks on veel ootel, ent tahab, et ma leiaks talle parema konteksti kui "religioosse allegooria peal tantsiv muinasjutt muinasmaal".
Kuid saaks selle suure asja valmis, läheks aasta ka kirjutamise koha pealt täie ette (nagu ta paljude asjade koha pealt juba on läinud, nt 300 punkti kogumine, ühe armusuhte tõusu ja languse läbi elamine ning seni hõivatud positsioonide hoidmine ja laiendamine igast erinevatel sotsiaalsetel rinnetel).

Aga kool... pärast viiendat semestrit tuleb lihtsalt kuues. Mingit puhkust ei pakuta, mingit preemiat ei anta, ei medaleid, ei suudlusi reite sisekülgedele...
Ja ma ei õpi midagi. Retseptiõpetus, olgu, midagi õpetas. Igavalt, aga siiski.
Ülejäänu ainetest leiab kilde, mis on huvitavad, aga selle teadmise, mille ma saan meie vaimse tervise õenduse loengutest, oleks ma saanud ka üldse kordagi kohal käimata. Suurem jagu sellest oli mul nagunii juba olemas.
Lisaks tuleb mul teha äriplaan ja kursusetöö projekt.
10 korda parema meelega teeksin mingit reaalset TÖÖD ennast, mitte ei kirjutaks selleks projekti, plaani, kondikava või ettevalmistavat traktaati.
Vihkan planeerimist. Ei rakenda plaane nagunii kunagi tegelikku ellu. Selle avastamiseks kulus mul umbkaudu 27 aastat eluaega ja nüüd pean teesklema, et ma pole seda suurt avastust teinud.

Lisaks on parasjagu erootilise laengu maksimumpäevad ja miks üldse tuld põlema panna ja voodist tõusta? Noored nägusad mehed on maailma kõige parem leiutis, isegi kui nad on minuga ainult mu mõtteis. Seda, kui õigesti nad vahel lõhnavad ja kui meeldiv võib olla nende puudutus, ei võida ükski õppejõud.

On tunne, et mu kallist eluaega raisatakse kooli peale rämedalt, seda saaks palju paremini kasutada.
Samas...


laupäev, 30. november 2013

Head ajad III

Käisin burleski vaatamas. Link kohale on ka, aga leht ei ole nii lustakas, kui asi ise oli.
Täiega hea pidu. Inimesed võtsid end riidest lahti ja tantsisid ja sealjuures nautisid oma tegevust ja edevust üleni ja ausõna, sellist kogemust nagu sealne aftekas, pole mul varem olnudki.
Tants ja kehv vahuvein ja neli naist, kes üksteist spontaanselt riietest lahti koorivad, sealjuures teatraalset dom/sub pantomiimi tehes.
+ kokteilikleidid ja ülikonnad ja sulgboad jms.

Nüüd on natuke... dekadentlik pohmelus lausa.
Hea enesetunne, selline rauge ja nõrk ja pehme (peavalu läks ära, jee).
Ja et elu on hea, otsustasin ette lugeda mõned asjad, ilma milleta ta veel parem oleks, sest ega kogu aeg ei saa ka positiivne olla.


* Trennihaid, kes kuuldes seni spordivaenulikku inimest rõõmsalt kilkamas "leidsin üleni mõnusa koduse treegingprogrammi, otsustasin hakata üle päeva 15 minutit treenima nüüd" peavad vajalikuks mainida, et jajah, selles programmis on head harjutused, tee neid iga päev tund aega ja siis me räägime.
Võtad teiselt inimeselt trennirõõmu ja -huvi ainult selleks, et korraks avalikult teatada, et oled rämedalt palju sportlikum kui see seni (ja nüüd ilmselt ka lähitulevikus) üldse mitte treeninu?
Tõesti, täiega hea tehing! Maailm sai kohe palju halvem ainult ühe lause abil!

* Õpetajad, õppealajuhatajad ja õppejõud, kes hariduse andmise asemel keskenduvad sellele, et õppuritele pinda käia. ("Sul paistab rinnahoidja pael välja särgikaelusest ja see segab meesõpetajaid, vaata ikka ka, kuidas sa riides käid" ja vormistamisreeglite kallal tänitamise abil iga vähegi ärksama uurijavaimuga õpilase tümakstampimine ja "Nii nõrkade kõhulihastega ei saa sa küll ühtegi last sünnitatud" ja "Ma olen 27 aastat seda ainet andnud, aga nii rumalat last pole ma veel kohanud!" [mille järel pannakse hindeks 5-. Mida?!] ja nii edasi lademes näiteid.)
Lausa hämmastav, kui väikeste asjadega on võimalik tappa inimeses igasugune huvi midagi paremini teha!
Meesõpetajaid häiriva rinnahoidjapaelaga rõivastus nägi välja umbes selline. Ainult et kõik esemed olid musta värvi ja miski ei narmendanud. Varrukad olid ka alla tõmmatud. Õppur 16 aastat vana.

* Lastetute inimeste nõudlik kriitika laste ja lastevanemate pihta.
See on lihtsalt alati ebapädev. Vbla 1 kord tuhandest on pädev ka, aga isiklik kogemus ütleb küll, et alati, alati, ALATI on ebapädev.
Isegi kui mingi negatiivsuse tähelepanek lastetult tuleb õige, on idee, kuidas seda parandada või kuidas seda vältida oleks saanud, alati vale.
Õnnetuseks ei saa lastetud ise sellest aru ja jagavad kriitikat, mille valusust ja valedust aduvad nad alles siis, kui (või juhul kui) neil endal paar last käes on.
Ja sinna polegi midagi teha. Pime inimene ei saa anda värvusõpetust, aga lastetuna ei saa mõned ju aru, et on juhtumisi pimedad ses asjas ega saagi teada, mis värk käib.


Aga ega rohkem midagi ei meenugi praegu. Saaks need kolm asja maailmast maha, oleks kohe palju vahukooresem ja mandariinisem see ilmaelu.

Sest tegelikult on elu ju hea - kui sa parasjagu nt marsid kuskil külmal teel ja mõtled, et krt, oleks ilm 7 kraadi soojem, polekski millegi üle väga kurta, siis tegelikult võid võtta asja ka nii, et huh, oleks ilm 7 kraadi külmem, oleks veel palju hullem, ja tegelt ongi juba jumalast lahe.
Hea, et see veel niigi läits, on ju?!

teisipäev, 26. november 2013

Kas su tõeline jumal on see, keda teenid - või see, keda armastad?

Valge lume kriuksudes saabaste all sammun hämaruses raamatukogust koju.
Kott täis igasuguseid selliseid asju nagu jahu, munad ja või, piparkoogivürtsid ja suhkrusiirup ja veel hästi palju võid. Ja vahukoor. Ning uued raamatud.
Tuul kisub juukseid, mis on ammu juba liiga pikad ning igatepidi kahus, ja õlgu ei huvita üldse, et ma peaksin kaitseväe punktide meelest suurepärases vormis olema.
Nad valutavad.

Koduaken paistab, aga ses pole puhkust. Nii palju on teha.

Kurnatud hetkepalves viskan pea kuklasse, silmad puuladvusse ja mõtlen: Oh, mu loomingu jumal ja mu emaduse jumalatar, toitja ja õppur ja jooksja ja armastaja, Dionysos ja Demeter, Athena ja Artemis ja kes te kõik olete... Ma ju annan kõik, mis mul on. Ja teie olete mulle nii palju andnud. Aga ma ei suuda, ma ei suuda seda kõike ära hallata, seda on liiga palju!

Ja ma peaaegu näen, igasuguse omapoolse plaani või teadliku kujutluseta, kuidas taevasse sähvatab oranž mehepea, põlevad juuksed ja habe kui leegitsev loojang, ning naer lai nagu põrgusuu.

"Ma tean," ütleb Loki ja kaob.

laupäev, 23. november 2013

Sparta!

Tülitsesin öösel poole kolmeni netis (naise)ilu olemuse teemadel.
Läksin magama küllaltki mustas meeleolus.
Ärkasin kell 9 ja avastasin, et tampoonid on otsas.
Kasisin elamist ja käisin siis kähku poes tampoonidel, mandariinidel ja kaalikal järel, ning kui tagasi jõudsin, olid maja ees juba ka Rattus ja Hanna, kaasas hulganisti puuvilja ja hea tuju. Kuigi tolmuimejaga põrandad täitsa võtmata veel, läks ka minu tuju hoobilt paremaks.

Jõime teed.
Jõime kohvi.
Korpus-Porthos oli peamine atraktsioon, sest ta on ilus ja sile ja teab seda ise väga hästi.

Siis tegin sooja, kuni Hanna püüdis mu läpakas häält aktiveerida, uskumata, et seal pole helikaarti. Seejärel tegin kätekõverdusi, mille puhul kordi lugev Hanna ajas mul juhet kokku, lugedes neid nt nii: "...19, 21, 21, 22..." ja "...30, 33, 32, 34, 31, 35..."
Tegin 47 käverdust ja siis mõtlesin, et aitab küll. 45 oli ju vaja ainult. Ega see pole mõni jõudemm.
50 ei oleks probleem olnud, kõik tundus mõnus ja vaba ja kerge.

Lugemissegadusega harjumine osutus ent kasulikuks, sest tänu sellele taipasin kõhulihaseid ise lugeda, ning kui Rattus ütles: "Noh, aitab küll!" siis ma teadsin, et 3 on veel ja igaks juhuks tegin üldse 4.
75 sain kokku, siis lõpetasin, kuna 74 andis juba 100 punkti.
Aeg oli 75. lõpuks 1:58 koma midagi.
Päris äge, aint et mul seepeale juba umbes kõik lihased tudisesid. Vajusin ähkides voodi najale ja oigasin midagi teemal "Miks ma seda teen?"
Rattus ja Hanna naersid.
Vbla esinesid valud, vaevad ja nõrkus seepärast, et olin ainult 6 tundi maganud ja hommikust söömata, aga vbla seepärast, et päevad, aga vbla seepärast, et lihtsalt nõrk.

Ja siis oli veel vaja joosta ka.
Väkk.
Läksime sinnasamma staadionile, kuhu eelmine kord. Hanna, kes on ilmselt süstemaatiline inimene, läks kontrollima, kas saadioniring ikkagi on tuvastatav. Leidis selle vastiku kruusariba, mille minagi suvel, ja leppisime kokku, et võin seal joosta küll.
Siis ma jooksin.
Kuna ma siiski olen viimasel ajal natukene jooksutrenni ka teinud, siis phmt ei olnud sörkimise näol seekord tegu niivõrd enesekannustamise viiside leidmise kui meditatiivse tegevusega. Jooksed, hingad, hoiad sama rütmi ning püüad libedamatest poriaukudest mööda loovida. Kuna tegu oli sportimiseks mõeldud staadioniga eelõige suuruse, mitte pinnakatte võtmes, ja osa ringi sai joosta murul, osa killustikul ja osa mingil ebamäärasel auke ja kive täis ikaldusel, ei olnud asi siiski liiga lihtne. Viiendal ringil hakkas pealegi natuke kõhus pistma ja kuigi jalalihased pidasid seekord muretult vastu ning hingamisega ka raskusi polnud, oli seega lõpuni joosta täiesti piisavalt ebamugav. Pistmine nimelt liikus vasakust kõhupoolest keskele, siis üles rindu ja kuitahes keskendunult ma ka kõhuhingasin, rinnust ma teda kätte ei saanud.

Ringide ajad:
1: 2:17
2: 2:12
3: 2:17
4: 2:11
5: 2:09
6: 2:12
7: 2:12
8: 2:04
Kokku: 17minutit ja 37,6 sekundit.

Kaheksanda ringi lõpus tegin kerge spurdi, millega hoidsin kokku umbes 8 sekundit niisiis.
Aeg oli ainult 10 sekundit parem kui suvel (17:48 toona). Millest on natuke kahju, aga samas: ei ole ma nüüd nii hirmsasti ka seda jooksmist treeninud, et päriselt pahaks panna. Pealegi ma ei tahtnud end hommikul kaaludagi, sest kartsin, et näitaja (päevade ajal olen ma kõige raskem) mõjub hirmutavalt, ja raskemat keha on alati raskem jooksutada.

Aga aga aga... aga kui ma ähkides ja puhkides staadioniserval maas istusin, sain aru, et nüüd on mul mu 300 punkti käes.
Paraku kaasnes sellega väga vähe eufooriat.
"Miks ma seda tegin? Kas ma olen loll või?" küsisin omast arust retooriliselt, kuigi ihuvaevadest kaunis muserdatuna. Sest noh.
Päris ebameeldiv oli olla.
"Einoh, seda meiegi mõtlesime," vastasid mu tunnistajad sõbralikult.
"Mnmnmnn," tegin jõuetult vastuseks, lootuses, et see kõlab nagu mingi argument kehaliste ponnistuste kasuks. "Mnmnmmnmnmnnmm!"
Noh, ja mis siis nüüd edasi, küsisid Rattus ja Hanna (tegelikult ma ei mäleta, kumb just küsis.)

Ma ei osanud vastata.

Fakt on, et pärast nädalas pidevalt 6 trenni tegemist viimase kahe kuu jooksul, hakkab mul füüsiliselt halb, kui pole kaks päeva midagi sportlikult pingutavat ette võtnud. Pidin eile öösel kell kolm üles tõusma ja 3x30 kükki tegema, sest nii halb oli muidu. Kõik alakehalihased kiskusid krampi, kõht valutas ja iiveldas ka.
Nojah, mingi seos võis muidugi olla ka menstruatsiooniga, aga siiski. Kükid aitasid päris hästi.

Nii et selge on, et liigutamist tuleb jätkata. Aga mille poole pürgides, on veel lahtine.

See üks lõuatõmme - see oleks päris lahe tegelikult.
Aga ma ei tea, kuidas treenida end tegema midagi, mida ma üldse ei suuda. Ettekujutus, kuidas 25 kätekõverduse pealt 50-ni jõuda, oli mul olemas. Kuidas teha ära üks lõuatõmme, kui ma suudan end praegu vaid 4-6 cm rippudes kergitada käte abil, seda ma paraku ei tea.

No vaatab. Mõtleb. Midagi vast ikka leiab.
Aga rinnalihased on päris lahedaks läinud. Rinnahoidjat pole enam eriti vajagi.

Pildid tegi ka Rattus.

kolmapäev, 20. november 2013

Binaarsed opositsioonid

Eile lõppes lasteõenduse praktika. Milline kergendus, mõneks ajaks olen jälle 5:45 ärkamisest pääsenud!
Tulin haiglast koju, katkusin külmukast õlle (see osteti kunagi juulikuus, et oleks selge, milline tõsine joodik ma olen), sirutasin jalad arvuti ees välja ja panin "Can you forgive her" mängima.



Laulusõnad räägivad loomulikult Sirbist, eks ole. Sest tänu sellele ajalehele on see võrgupäevik paar päeva kümme korda kuulsam olnud ja minu mõte täiesti ebaproportsionaalselt palju ühiskonna, kultuuri, reeglite, nende ignoreerimise, mõistlikkuse ja kire vahekordadega tegelenud.

***

Mõne kuu eest, kui mul veel oli kallim, leidis meie vahel aset umbes selline dialoog:

Mingite tõsiste sõnade järgne vaikus.

Leevike (ohates): Tead, minus on väga vähe kirglikkust.
Mina (istub natuke aega vaikides, kurva näoga): Aga minu jaoks on kirg eesmärk number üks. Või noh - mis siis veel elus oluline on?
Leevike (tõsiselt): Mõistus.
Mina (veidi üllatunult, sest ei pidanud teda väga mõistuslikuks meheks):  Aga mõistus on ju vahend. Mitte eesmärk.
Leevike: Kirg on ka vahend.
Mina: Ei, minu jaoks on kirg eesmärk. See olek, kui oled millelegi nii pühendunud, et see haarab su üleni kaasa - nii, et isegi kehas on lennutunne ja vaimul tunduvad tiivad olevat - see on see, mille nimel ma elan üldse!

Vaikus.

Leevike (ohates): Mhmh, ma mõistan sind.

Vaikus.

***

Eile mõtlesin, et mitte mõistus ja kirg, vaid mõistlikkus ja kirg (ning nende vaheline tasakaal) on see binaarne opositsioon, mis meil kahel oma koosolupüüus lahendamata jäi.
Mõistus ja kirg üksteist ei välista, vaid sageli täiendavad.
Mõistlikkus ja kirg on aga hoopis teine teema.

See, miks Kender ja za/um on mulle sümpaatsed, on miinusmärgiga mõistlikkuse küsimus. Nad ei toiminud mõistlikult, mille põhjal ma järeldan, et nad toimisid kirglikult ja julgelt. Lausa hulljulgelt.

Kire vastu saab muidugi panna ka mõne teise opositsiooni, nt apaatia, aga tõtt-öelda - mõistlikkus ja apaatsus käivadki mõnes mõttes ju koos.
"Aga mis kasu sellest on?" on klassikaline mõistlik küsimus, mille tulemuseks on sageli apaatsus. "Mida see muudab? Teeb see midagi paremaks? Mis siis, kui anname oma parima, aga ikka tuleb halb? Mis siis, kui saame üldse peksa?"
Kirglik vastus sellele on: "Aga peab ju vähemalt proovima!"

***

Üks teine võluv noormees kirjeldas mind (nõudsin, et mind kirjeldataks, sest mul on pidevalt tunne, et olen mingi selline üksus, mida keegi ei mäleta, kui ta just silma all pole, ja siis selgelt väljendatud sõnad tunduvad eksistentsi kuidagi stabiliseerivat) mõne aja eest muuhulgas nii: kõrge intelligence, madal wisdom.
Intelligence tähistab siinkohal ilmselt mõistust, wisdom mõistlikkust.

Mõistuse vastand on mõistuse puudus ehk lollus.
Mõistlikkuse vastand on aga jaburus, võib-olla isegi teatud hullus, mis ei ole lollusega sama asi.
Mõistus ja kirglikkus (nagu ka lollus ja mõistlikkus) võivad vabalt koos eksisteerida, nad asuvad erinevatel telgedel.

x-telg kui lollus-mõistus, y-telg kui kirglikkus-mõistlikkus näiteks

Kas kirg mõistmise poole pole mitte kogu teadust ja kultuuri tagant tõukavaks jõuks?

***

Õlle juurde eelnevaid mõtteid veeretades mõtestasin enda jaoks teist korda, järgmise tasandi jagu ära, miks ma ei kaitse vana Sirpi ning olen isegi veidi õhevil selle kallal toime pandud vägivallast.
See ülevõtmisaktsioon oli viivuke Dionysost üldiselt apollonistlikus institusioonis. Ka kiirustades tehtud kirjavead ning väljend "boring as shit" sobivad ekstaatilise lennutunde juurde kui mõistlikult läbikaalutlemata, ent kirglikud eneseväljendused.
Aga see ei tähenda, et dionüüsoslik oleks loll, nagu vana kooli kultuurnikud väidavad. Dionüüsoslik lihtsalt ei viimistle kõike, kehitab reeglite peale õlgu, tema jõud on kires, mitte korrastatuses. Tema jõud on pühendumuses, põlemises, ka teatud hoolimatuses nii enda kui teiste suhtes.

See on natuke nagu mina, eks ole =)

(Heh, selle postituse põhjal võib näha, et ma tõesti tean paari keerulist sõna ka, kuigi püüan nende kasutamist enamasti vältida.)

P.S. Viimases Sirbis oli üks hästi kole artikkel, mille tõene pealkiri võinuks olla nt "Armunud ood Taavi Eelmaale" ja mille esimene neljandik koosneski ainult binaarsete opositsioonide iseennast üha uuesti ümberütlevast loetelust. Kirge selles loos oli, aga igav oli ta ikkagi, sest mõistuslikku kriitilist analüüsi seesinases rohkem kui üle ühe ajalehekülje pikkuses armuavalduses väga nappis.

pühapäev, 17. november 2013

Ka kultuuri saab armastada kirega

Taipasin eile õhtul, miks olid ZA/UMi visoonikiri ja Kenderi esimesed raskesaapalised jäljed Sirbi toimetamisel mulle kuidagi arusaamatult sümpaatsed.

Fakt ise ajas mind juba mitu päeva segadusse, sest ma ei leidnud põhjust üles.
Kas ZA/UM on mulle seni kuidagi sümpaatsem olnud kui Sirp? Ei.
Kas Kender on kuidagi sümpaatsem kui Tarand, Kareva või Kaus? Ei, otse vastupidi!
Kas see visioonidokument sisaldas võib-olla midagi sellist, mis oleks mu hinge valgustanud, pannud jalalt jalale keksima ja tundma, et just sellist lehte olen ma oodanud? Absoluutselt ei. Ma lugesin kaunis järjepidevalt senist Sirpi ja tavaliselt umbes poole ajalehte ikka, kuigi mitte kõike, ja mul polnud senise formaadi vastu väga midagi. Uus tundub kuidagi jabur.
Või kas mulle järsku meeldib, kui inimeste vastu ollakse jõhker ja järsk? Ei! EI!!!

Aga ikkagi tundus kuidagi ebamäärasel moel, et mulle millegipärast meeldivad need uuendajad rohkem. Sõnastasin endale ära, et ülevõtmisaktsioon kunstilise tegevusena oli ülikõva, et provokatsioon oli efektne ja mängis välja - aga miks see mulle oluline oli? Miks see pani mind andestama püha Kareva (kes on mulle sümpaatne nii inimese kui luuletajana ja kelle looming mu meelest ei ole mõttetult ülekiidetud, vaid tõesti ongi väga mõjuv) traumeeritud hinge ning üldist ebakorrektset asjaajamist?
Nagu üks mu tuttav kaunis teravalt märkis: kultuuriaktsioonina oli ka Fukushima väga kõva. See ei ole põhjus soosivalt suhtuda.

Ning eile voodis lamades taipasin, et põhjus, miks mulle meeldis see väike Sirbi Fukushima, oli väga lihtne.

See ei olnud igav.
See oli kultuurisündmus, aga ei olnud igav.

Tõenäoliselt on see leht, mida Kender&Co edasi teeb, ikka igavavõitu.
Igav ei ole ju paha, mõnes mõttes on tore, et elus on turvalisi alu ja ettearvatavusi. Aga mis mulle meeletult närvidele on käinud kogu selle Sirbi-värgi sees, on Rein Raua ja tagajalgadel loomeliitude retoorika: "Kunst on igav. Kultuur on igav. Asju aetakse igavalt, kui tahetakse meie liivakastis mängida. Elu peab olema igav ja kui sa, loll, tahad midagi muud, mine loe "Õhtulehte"!"

Igav ja mugav. Elu, Sirp ja kultuur, kõik.
Nii nagu enne.
Nii nagu alati.
Ühesugune hall blablablablalabla.

Teate, ma lugesin senisest Sirbist ka Evi Arujärve juttu, mis oli iga kord ühesugune. Lugesin, isegi kui ma temaga ainult väga harva natukenegi nõus olin. Lugesin just seepärast, et see oli nii pindakäiv ja totter, ma lugesin seepärast, et oma äärmuslikkuses ja tobeduses polnud see igav!
Pindakäiv asja juures oli, et kui keegi püüdis talle vastu väita, lämmatas Evi selle argumentidega, mis võinuks mu nutma panna, oleks ma neist rohkem hoolinud. Samade argumentidega, millega nüüd vehivad need "vana kaardiväe" kultuurnikud: kasvatus, korrektsus, lastetuba, haritus, kultuursus, reeglid.

Ma olen ses mõttes vana kaardiväega nõus, et inimeste vastu peaks olema hea.  Oleks ilus hinnata nende panuseid ning käituda nendega austavalt.
Aga põhjused sellise käitumise taga peaksid olema headus, suuremeelsus, õiglus, austus, armastus. Mitte kasvatus, korrektsus, lastetuba, haritus, kultuursus, reeglid.
Kurat nende reeglitega! Reeglid on inimeste jaoks, kelles ei ole neid teisi asju. Reeglid ei ole ülimad. Kui sa tahad, et inimesed käituksid hästi, äkki alustaks apelleerimisega nende paremale minale, mitte sellele kõige madalamale tasemele: et reegleid tuleb täita?

Aga loomeliidud ja nende sõbrad mängivad sel pinnal, et kõik peab olema igav, reeglite järgi ja tüütu, hall, seisev ja kirevaba. Uimane. Õige kultuur ongi igav ja kui sulle igav ei meeldi, mine oma õllepurgi ja teleka juurde tagasi!
Teate, et see, mis telekast tuleb, on pea 100% ka igav? Ma kogen seda iga kord, kui sattun kellegi juurde, kel on telekas lahti, endal mul seda kasti kodus pole.
Huvitavus ei ole madal kategooria.
Igavus ei ole kõrge kategooria.
Igavus ei ole kuidagi intelligentsem kui kirglikkus, kuigi selist muljet püütakse meile pidevalt jätta. Igavus ei ole kõrge kultuuri tunnus. Igavus ei ole kõrge vaimsuse tunnus. Igavus on lihtsalt igavus, üks pika rahuoleku negatiivseid kaasnähte.

Kender ja ZA/UM ei olnud seekord igavad.

Kui nad samamoodi jätkavad, laamendades, kirsadega ja lõuates, muutub loomulikult ka see igavaks. Aga korraks oli meie sees tänu neile kultuuriga seoses kirge. Korraks tuli kõigile meelde, et kultuur ei ole tingimata igav, vaid kunst võib minna korda, kirjandus võib murda südameid ja teadus põleda ereda leegiga.

Ja selle eest ma tänan, teen kummarduse ning õnnitlen.

laupäev, 16. november 2013

Naise jõud ja kuidas seda ära võtta

Olin 2 päeva hästi jõuetu ja roid ja üldse ei jaksanud muud trenni teha peale kiire plangu kord päevas.
Täna hommikul läks kell 5 uni ära. (Loe: väsimus oli, aga kuna ärkamiseni oli nii vähe aega, ei lubanud aju enam unel tulla, kuidas ma ka ei keskendunud.) Mõtlesin, et kasutaks siis selle ootamatult sülle langenud väikese trennipuhkuse järgse vaba aja ära ja prooviks jõuharjutusi aja peale ära teha.
Kätekõverdused - järjest 45 - olemas.
Kõhulihased (kusjuures tugitooli, mitte inimese abiga) - 2 minutiga 74 - olemas.

Arvestades, et 23.-ni on veel nädal, väga lootusrikas =)


***

Sirbi ja ZA/UM-i asjus: minu kui kõrvaltvaataja jaoks oli Kareva, Tedre, Valgu ja Strandbergi kohast vabastamisest (kuna seda ma pealt ei näinud ega tea, kui viisakas - allikaks Kender - või inetu - allikaks Kaus - see oli) vastikum see heatahtlik seksism (benevolent sexism), mis seejärel Kareva pihta lahti läks. Millegipärast ma ei kuulnud halalugusid sellest, kuidas Tedre süda on nüüd murtud või et kuidas ikka võis keegi Strandbergi niimoodi alandada. Aga no kuidas ikkagi DORIS KAREVAT tohib niimoodi traumeerida nutab iga neljas.
No kurat!

Kui mingid strandbergid hakkama saavad, saab ju Kareva ammugi - tugev tark naine, klopib pükskostüümi tolmust puhtaks ja läheb edasi! Aga ei, on vaja nutta ja halada ning igatepidi rõhutada, et Kareva on miski portselanist asjake, mis läheb meil katki kohe iga müksu peale.
Suht jõhkralt on selle halajutu võtnud kokku all the pretty people.

Lisaks on zaumlaste blogis mingi lahe kommentaator pidanud vajalikuks rõhutada, et nad ei kõlba Sirpi, kuna pildi peal on kolmel tüdrukul varbad sissepoole (!!!)

Aga ei, muidu meil siin Eestis on suhtumisega naistesse kõik absoluutselt korras.

neljapäev, 14. november 2013

Südamerütmid

Elurütm sarnaneb viimasel ajal kahtlaselt ekg-sakkidega.
S.t. kuna ma käin praktikal üle päeva, siis on nii, et ongi üks hästi intensiivne, pikk ja hullumeelselt tõhus päev, mis lõppeb surmväsimusega - ning siis pärast seda siuke ebamäärane magamist, koristamist ja niisama uimerdamist täis puhkus-eelmisest-ettevalmistus-järgmiseks vahepäev. Ja siis järgmine sakk.


Kunagi oli mul umbes 10 aasta pikkune björki-periood. Ma kuulasin teda kogu aeg nii kassettidelt, plaatidelt kui lõpuks ka netist ning ta kuidagi kõnetas mind. Kõnetas mind varvastest kõõmani, ükskõik, kas kurbusepäevil või joovastushetkil, vihapursete taustal või trenniabina - või hoopis sõbrana hea raamatu taga.
Kogu aeg kõlas kaasa nagu südamerütm.

Nüüd on juba 5 aastat olnud pj harvey periood. Ma toda daami kuulan alailma, igasugustes olukordades, ning see on enamasti selline tunne, nagu tõmmataks liivapaberiga "tsahh!" üle hinge. Korraga puhastav, valus ja imeline. 
Mitte et björk mulle enam üldse ei meeldiks, aga ta ei liiguta mind, ma ei tunneta enam hingesugulust. Selleks on nüüd pj harvey ja kate bush.

Kuidas see niimoodi läks? Kuidas tuli selle:



asemele see:



?
Kas see on miski, mis juhtus minu sees, ja on põhjendatud isiksuslike muutustega? Et ma lihtsalt pole enam see unelev björki-tüdruk enam?
Või lihtsalt on nii, et... noh, eh, jah, et maitsed muutuvad? Kuidagi arusaamatult ja igasuguse loogika ja järjepidevuseta? Ning mingit sügavamat sisu neil muutustel polegi?

teisipäev, 12. november 2013

Elu mõte

Mul on üks enda-korralekutsumise-sisekõne-parasiitväljend, milleks on: "Aga kas see on minu elu mõte?"

Laias laastus tähendab see, et kui enesetunne on millegipärast kehvapoolne, tasub endalt küsida, kas mu hetketegevus juhtumisi selle kehvuse põhjuseks pole. Nt kui ma loen netipostimeest vms igavat lehte, sest ei suuda end tööle motiveerida, siis tegelikult ma ei naudi ka seda postimeest, see on lihtsalt asendustegevus millegi ebameeldivama vältimiseks.
Aga maailmas on ju ka kasulikke asendustegevusi! Tee trenni, korista tuba, loe raamatut, tee süüa, mängi lapsega monopoli, vaata kasvõi filmi! Tee midagi, mis teeb sind õnnelikumaks!
Ja siis ma teengi ja olen kokkuvõtteks parem ja õnnelikum inimene.

Üleeile kõndisin läbi surnuaia oma praktikabaasi poole ja olemine oli nõme.
Mul on pidevalt nõme olemine, kui on vaja enne seitset tõusta. Praktikapäevadel tõusen tavaliselt lausa enne kuut. Sest kui ma ei saa oma rahulikku hommikusööki ja kohvi koorega, vbla ka 2 minutit 48 sekundit plankida või 40 kätekõverdust teha ja end seejärel kärmelt jaheda vee ning kareda nuustikuga üle pesta, on veel nõmedam olla. Ma tahan, et mul oleks hommikul aega koort vahustada ning feisbuuki vahtida, lastele ilusad puhtad riided välja otsida ja neilegi soe toit jätta. Seetõttu tõusen kell 5:30-5:45 umbes.
Kõndisin niisiis läbi surnuaia, novembripimedus hakkas vaikselt hämaruseks taanduma, siin-seal põles paar küünalt ja mina rääkisin poolihääli omaette silmatorkavamate hauakividega asju nagu "Blond: lahe nimi, aga küll tahaks teada, mis värvi juuksed sul olid!" ja "Kullakullerdane, Haljand - tõsiselt, sul oli selline nimi? Haljand on mehenimi, seda ma tean. Aga Kullakullerdane, kust tuleb selline perekonnanimi? Ja sina elasid sellega! Terve elu! Täitsa lõpp!"
Aga meeldivatest vestluskaaslastest hoolimata oli ikkagi nõme olla. Ja siis küsisin endalt automaatselt selle kui-on-nõme-olla-küsimuse:
"Kas see praegu on minu elu mõte?"

Võttis korraks mõtlema. See, et ma lähen praktikale, natuke on ju, eks? Mõista kehamehhanisme, hankida need hellad valged käed, millega leevendada ja aidata ja tuua tagasi elule. Kõlab küll nagu mingi ... mõttekus.
Aga esiteks ei läinud olemine paremaks ja teiseks taipasin: ma ei ole ju veel praktikal, ma alles lähen sinna. Kas mu elu mõte on siis minna kuskile mujale? Kuhugi ebamäärasesse tulevikku?
Ei ole! Mõte peaks olema hetkes defineeritav ju, elu mõte peab olema elatav praegu! praegu!
Uus idee saabus kiiresti nagu nool.
Ma kõnnin. Just praegu ma kõnnin tasakesi tõusva päikese kumas läbi vaikse surnuaia, ja see on tegelikult tõeliselt mõnus. Kui ma ei läheks praktikale, vaid jalutaksin niisama, üleni naudiksin.
Kas mu elu mõte on praegu kõndida? Kui kogu mu elu mõte oleks selles jooksvas kümmeminutis, selles tundes, kuidas meeldivalt jahe ja niiske õhk läbi sõõrmete liigub, lihased rütmiliselt töötavad ning pinge õlgades leeveneb - nagu ta nende mõtete ajal tegigi - siis jah. See "praegu", see liikumise tunne oleks täiega kõike väärt.
Kui see moment oleks mu elu kvintessents, oleks tegu täiesti mõtteka eluga.

Kõndisin õnnelikult haiglasse ja tundsin, et nii hea on olla. Nii õige. Nii täiuslik.
Elul oli mõte olemas.

neljapäev, 7. november 2013

Väga väga naine

Mulle jõudis alles üsna hiljuti pärale, et laulusõnu kirjutavad sagedasti needsamad noored inimesed, kes neid esitavad (paremal juhul kasutavad noored muusikud heade luuletajate kirjutatut, halvimal juhul on sõnad muidugi produktsioonifirma poolt kokku pandud rühma professionaalsete idiootide looming - aga sellisel juhul on seda ilmselt ka muusika), ja isegi kui neil on imeilusad jalad või silmad või mõlemat korraga, hea maitse ning võrratu tämber, ei tohiks see neid kuidagi läbinägelikumaks teha kui suvalist 20-aastast õekest või vellekest tänavalt.
Sõnaline või muusikaline andekus ei anna ju suuremat elukogemust. Ilusad jalad või silmad ammugi mitte. Sageli on see valusalt kuulda ka, nii et peab muusikat nautides püüdma mitte sõnu märgata.

Aga ikkagi on vahel ka noortel esitajatel laulusõnu, mis tunduvad nii-ii targad ja maailmavalgustavad, kuigi nad on ometi kirjutatud ja maha lauldud mingi 20+ näitsiku või nolgi poolt, kes minu loogika järgi peaks olema umbes samasugune ohmu nagu mina selles vanuses.
Masendav enda peale mõeldes, üliäge maailma ja inimkonna tuleviku peale mõeldes.

Kuigi tõsi on, et 30+, 40+ ja 50+ vanuses autorilaulu viljelejatel lähevad sõnad enamasti paremaks.

***

Olla mina ja viljakas eas naine oma loomulikus olekus (loe: ilma lisahormoonide, imetamise või raseduseta) on kohutavalt väsitav.
Üks päev kuus läheb rõvedate meeleolukõikumiste alla alatihti, kus vaatan küll kalendrisse ja tean, milles asi, aga ikkagi ajab kõik nutma, vihastama või hüsteeriliselt vaimustuma.
Üks-kaks päeva kaldun olema kõveras ümber kuumaveepudeli ja ainult jube kogus ibuprofeeni hoiab häälekalt halamast.
Ja siis on kolm-neli päeva, mil käin ringi nagu kiimas kass ja tahaks kogu aega kõva häälega nurruda, sest no ei suuda millestki muust mõelda kui seksist. Noored nägusad mehed lõhnavad nii hästi ja kui parasjagu pole ühtegi ümberringi, siis piisab meenutamisest, et kunagi on olnud, kui tekivadki juba lõhnahallutsinatsioonid, suu valgub sülge täis ja iha kõrvetab jalge vahel.
Igapäevamaailm ümberringi tundub üleni ebareaalne, ebaoluline, ebakohane ja appi, täielik hullumaja.

Ülejäänud ajaga tuleb siis normaalne elu ära elada. Mis on phmt nädal maha igast kuuringist.
Nojah. Elu!



(Korduvlugejale, kes praegu hämmastus: eelmine lugu oli ka täiega armas, aga .... vale meeleoluga.)

pühapäev, 3. november 2013

Pühapäev

Õunasiidri - päris siidri, muidugi - järelmõju (sõrmed ei suuda trükkida "pohmell", see oleks nii vale) on pehme nagu piimakreem, magus ja hell ja tekitab tunde, et kogu maailm on tore, õrn ja vaniljemaitseline.

Minust saab ajaloo esimene inimene, kes joobki peamiselt seepärast, et järgmisel päeval on siis nii hea olla.
+ saab ilma süütundeta terve päeva vedeleda, lobiseda, vannis pikutada ja üldse mitte midagi kasulikku teha, sest noh, joomisjärgmine päev on ju selline, kus nii võib.
Isegi kui tegelikult ei jää isegi eriti purju ja hea olla on niisamagi.

reede, 1. november 2013

Hall hommikupoolik

Elu täis väikesi rõõme.
Lapsed on koolis. Ma olen täiesti üksi (kui kass, kes magab kõrvaltoolil kappipanekut ootava puhta sviitri otsas, välja arvata). Taevast langev hall asi on teisel pool seinu ning aknaklaase. Pesumasin ümiseb rahustavalt ja kinnitab, et jõuab oma tööga valmis küll. Nädal otsa "null koma midagit" näidanud kontojääk on omandanud kahekohalise eurodehulga. Kõht on pannkooke täis, pea ei valuta ja homme ning ülehomme on jätkuvalt vabad päevad.

Õnnelik olla on ikkagi kummaliselt raske. Miski oleks nagu puudu, mingi haprus ja õrnus on sees, nimetu rabedus, mille laseb unustada ainult rabelus läbi päevade ja ööde.

Nägin unes, et olen kukk.
Inimkujuline postapokalüptiline kukk, üsna iseenda moodi lausa väliselt (kuigi millegipärast blond ja sellise kuldse lokisoenguga, nagu ma alati Joonatan Lõvisüdame pähe kujutlenud olen), aga mul igatahes oli omaenda inimkujuline kanakari valvata ja kaitsta. Elasime mingis tohutus hüljatud hoones, näiteks mu vanas koolimajas, kus ustest ja akendest kasvasid vähehaaval sisse võrratud ererohelised tulevikutaimed, mis muutsid kuldse päikesevalguse rohekaks ja imeliseks.
Teatud päeval teatud kellaajal pääsesid majja alati kiskjad.
Oli üks ruum ühel kõrgemal korrusel, kuhu ma siis oma kanad ning tibud karjatasin. Nad istusid seal, närveerisid, kontrollisid, kas neil ikka on kaasas piisavalt veepudeleid ja küpsisepakke, et kiskjaaeg üle elada, ning loomulikult jäi ikka keegi maha, kadus treppidel ära, ja ma pidin neid ükshaaval taga otsima. Kohati neid toppamajäänuid lausa süles turvatuppa kandma ning päike paistis läbi laiade tühjade koridoride, üle kiviparketi ja kooruva seinavärvi ning alumistel korrustel pääsesid kiskjad juba sisse.
Otsisin mingit viimast eksinut ja kohtusin siis kiskjaga, tema trepimademel, mina täiskorrusel mingi rõdu moodi asja peal kõõlumas ja vaatamas, kus see kadunud tibuke siis kükitab.
Kiskja oli ka inimkujuline ja sümpaatne. Ma tundsin temaga oluliselt suuremat hingesugulust kui oma kanakarjaga, aga mis parata. Kui asi selleni läinuks, pidanuks ma temaga võitlema, sest selline oli olukord, mina olin kukk ja tema kiskja ning kanu kaitsta oli prioriteet.
Aga ikkagi eelistasin pageda. Mitte hirmu pärast, vaid see võitlemine tundus nii mõttetu. Ta meeldis mulle tegelikult, mul oli tast isegi kahju, et peab vaeseke nälga jääma, kuna mina meie omi talle toiduks ei anna. Miks siis veel üksteisele haiget ka teha?
Kuskil enda sees tundsin ma samuti kiskjat elamas. Too seal trepimademel võinuks olla mu armsam, mitte mu vaenlane.
Aga mis parata, ma olin ikkagi kukk ja tema murdja - ning kui ta mulle järele hakkas jõudma, lasin akendest sisse rohelised taimed, kes omakorda sõid kiskjaid.
Pole õrna aimugi, kas ta pääses või rebiti tükkideks. Mina jõudsin oma kanade juurde tagasi ja ka kadunud tibu oli vahepeal sinna triivinud.

Aga kiskjad, ah, nemad olid mu tõelised vennad!

teisipäev, 29. oktoober 2013

Tätendus

Mõni päev on nõmedam kui teine.
Mõni päev on kohe erakordselt nõme.
Sellestki saab ükskord õnneks eile
mööda kohisevat elutõde.

reede, 25. oktoober 2013

Tuli tuul ja puhus

Mõnikord, üldse mitte mingitel kaalukeel-hetkedel, vaid lihtsalt hetkedel, kui olen tundnud loo puudet, aga mitte suutnud seda lugu vääriliselt elada – sest ma ei ole lootegelane, vaid inimene, ja meie, inimesed, naeratame ja kehitame õlgu ja teeme seda, millega harjunud oleme, edasi – mõtlen, kas ma üldse elan omaenda elu.
Võib-olla pöörasin ma kusagilt valesti. Jätsin midagi ütlemata või ei taibanud pakkumist või ei osanud kinni hoida, ja sestsaati ei saagi enam seda õiget elu tagasi.

See on läinud. Selle ühe vale mõtte, tühjalastud võimaluse järel. Nüüd elan ma jäätmeid, kuigi nii hästi nagu vähegi suudan.
Kõige segasem on, et mul pole aimugi, mis võimalus või asi see täpselt oli, või mis elu ma peaksin tegelikult elama. Lihtsalt vahel tõuseb sisimast mingi ebamäärane kaotusetunne, kusjuures tegelikult ei tahaks ma isegi tagasi vahetada, kui pakutaks. Ei julgeks, ei oskaks, ei tahaks, kuitahes kaunis ja ämblikuvõrk-peenelt see õige elu siis ka kootud ja kujundatud oleks. Ma olen praeguse eluga nii palju vaeva näinud. Sellest nii palju teinud. See on minu!
Aga kusagil minevikuminade minevikumaailma koes pöörasin ma tookord vasakule – ja kõik läks teisiti.

Tõtt-öelda on see mu tõeline, praegune elu parem, kui enamik lugusid, kus on tegelased, kaaned ja viimistletud dialoogid, armulugu, seiklus, seikluste lõpp, tegelase neljapunktiline areng ja üldised järeldused.
See on rikkam.
Tugevam.
Seda ei saa paari lausega kokku võtta. Mind ei saa paari lausega kokku võtta (vähemalt mitte kirjeldades olemasolusid – puudumisi kirjeldades saab muidugi, ja nt kasutades sõna „veider“) ja sel elul on sügavad juured, kartmatud, jämedad ja valged paljuharulised juured mu perekonnaloo rammusas jultunud mullas. Need jäätmed, mida ma elan, see vohav umbrohi, mis katab peenart, kuhu võib-olla pidanuks kunagi kasvama mingi õige elu, on külluslik, lopsakas ja jõuline ning mina, mina oskan ju ometi maltsast suppi ja nõgestest pirukat teha, ja võilillede erekollane küllus varasuvel lihtsalt murrab mu südame oma ilu ja energiaga. Münt ja ristik lepa ja remmelgaga segamini, mõni lupiin ja pojeng sekka, kõik tugevad, eredad, visad ja surematud. Kas ma kahetsen seda? No ei.

Aga mu pead vaevab mõnikord küsimus, mis kõik seal maal tegelikult veel kasvada võinuks. Kui palju ja millise mustrina. Midagi lõhnavat, sulnist ning suurejoonelist, võib-olla liiliaid? Või tamm? Terve tammik ülastega varakevadel ja punarebasega kuldsete lehtede aegu?
Vahel, kui sisimas rebib nii kõvasti, nagu oleks mu maksa ette rakendatud kaheksa paari kajakaid, tekib küsimus, kuhu nad mind tõmbavad. Ja miks. Kas kusagil oleks olnud mingi teine tee, kuhu ma nüüd tagasi kipun – ise tajumata, kus, milline ja millega sillutatud.

Kui ma vaatan iseennast ja oma valikuid ja seda, kuidas ma just kaldun valikuid tegema, tundub, et ma olen omaenda loomuse ja stardipuki vältimatu tulem. Mõned valikud natuke julgemad, mõned natuke aremad, eluperioodist sõltuvalt, aga kokku toovad nad mind ikka umbes siia, kus ma olen.
Ma olen kogu aeg kirjutanud.
Ma olen kogu aeg lapsi tahtnud.
Ma olen alati läinud oma valikutes välja panga peale – lootnud parimat, olles samas nõus riskima ka ilmajäämisega. Hüpanud üle kuristike, teades, kui sügavad nad on, aga nähes ka, et nad ei ole niisama laiad, kui sügavad. Viimased 5 aastat olen valinud järjepideva julguse valguses, keelates endale muretsemise, keelates viimase hetke kõhklused, keelates hirmu.
Ära arutle, tee! on olnud minu juhtmõte juba päris kaua aega. Ja kõik need valikud, mida ma tegin, on mind vorminud ja mu ära vorminud, ja mul on raske kujutledagi, et miski mu elus võiks olla väga oluliselt teisiti.
Ma justnagu olen ikkagi oma elu vältimatu tulem ja seejuures tulem, mille üle päris uhke olen. Olgugi et siinkohal ennast ise kiitma pean.

Aga minus on need mõned jämedad kohad. Armkude haavadel, mis olid liiga sügavad ja rasked, et paraneda kiiresti ning seniseid omadusi taastades. Malts ja võililled ja kuidagi kokku lükatud pinnas.
Mõtlen, kas mus kunagi oli materjali olla ühe mehe naine?

Kindlasti pole mus kunagi olnud mõistuseabiellujat, seda kainet, karmi ja sihikindlat, kes valib külma pea, mitte vemmeldava vere ning hõõrumishõõguse järgi. Aga kas kunagi, mingil tabamatult hetkel, lasin ma mööda selle võimaluse valida end olema järjepidev, mitte ainult alistumatult kirglik?
Millegipärast suudan ma hoida elus seda sisimas rebimist, kanda ikka endaga neid kaheksat kajakapaari, kuigi nende nokad on mu maksast tumedad, aga ma ei suuda endas kasvatada väikesi linde, õrnu õisi ega tomatit, kurki ning aedmaasikaid. Ma ei suuda.

Ma ei ole kodumaterjal leevikestele. Mu hakid ning tiirud nokiksid surnuks kõik väikesed pehmed linnud, kui ma neid üha ei valvaks või puuri ei aheldaks, ja ma ainult imestan viisakalt, kui mu metsikuile niitudele püütakse tulla murutraktori, päris traktori ja tomatitaimedega. „Kuule, kallis, ma mõtlesin, et lükkame selle kõik siledaks siit. Maa on ju aus, kannatab põlluks teha küll!“
Oot, mida?
Minust räägite? Et põlluks? Siledaks põlluks?
Miks ometi?

Vahel ma mõtlen, et võimalus oli minus kunagi olemas. Mitte põlluvõimalus, aga vast puisniit. Midagi korraga kaunist ning harrashabrast, koostöömaastik. Oli olemas see tee, kuhu pöörata, see muld, kuhu kasvatada. See võime ja vastutusoskus, kalduvus olla püsiv, pühendunud ja püha, hoida läbi aastaaegade ja aastate oma pihke ühe ja sama oja voolava vee all, imetleda seda külma, imetleda seda valgust, pidada kalliks sedasama pimedust läbi iga öö, iga sügise, iga aastakümne.
Mis siis, et vahel ei olegi vesi muud kui hall ja hall ja hall. Mis siis, et alati ei olegi janu. Mis siis, et vahel on vesi jääs ning mu süda ja sõrmed koos sellega.
See oli ju minus olemas kunagi. See on ikka veel, püsiv, pühalik ja püha.

Aga ma ei ole osanud seda elada. Käimata rada, elamata elu, liiliad ja tammed, mida ei kasva.
Ja ma eriti enam ei usu.

esmaspäev, 21. oktoober 2013

Noh, ja kus on 300 punkti?!

Seda küsivad mult muuhulgas mu lihased, aga lisaks ka eneseteadvus.
Kujutan ette, et vbla mõned tuttavad-sõbrad vahel mõtlevad sama, kuigi küsida ei söanda.

Sisemise küsitlemise hea külg on, et kui juba küsitakse, siis on lihased järelikult jätkuvalt täiesti olemas.
Halb uudis on, et aasta tiksub üsna hirmutavalt lõpu suunas, ilmad on külmad, märjad ja pimedad, ja ma ikka veel ei suuda teha 74 kõhulihast 2 minutiga.

Neile, kes ei saa aru, misasja ma siin seletan: tahtsin mina sel aastal kaitseväe üldfüüsilist testi ebaametlikult sooritades 300 punkti kätte saada.
Olen isegi korra proovinud ja mitte hakkama saanud.
Lisaks olen omandanud enda kohta täiesti hämmastava lihasreljeefi (eriti kui ma ei söö nii kohutavalt palju jäätist, vahukoort ja pirukaid nagu eile ja täna) ning käinud lisaks lihastreeningutele juba kuu aega jooksmas, mitte nüüd maniakaalselt, aga 2 korda nädalas siiski.

45 kätekõverdust tundub jälle üsna nohu järjest teha (kuigi arvestame, et eelmisel korral ma ka arvasin, et nendega probleemi ei tule, eks ole), ma jooksen 3200m asemel pehmel erksal päkasammul 5000m ja kõik oleks nagu ilus, aga...
Aga...
AGA....
Need kuradima kõhulihased!

Tegelt ilmselt on see harjutus mul pigem seljas kinni, sest mu kõhulihaste harjutuskompleksid on üüratud, aga jalad tugitooli all oma arenguid testides ei tuvastanud ma viimati mingit progressi. Pigem isegi vastupidi.
Seljalihaseid olen teinud umbes samamoodi edasi nagu ennegi, v.a. hiljutised (edutud) katsed lõuga tõmmata, nii et kui piirav tegur on selg, on loogiline, miks asjad ei parane.

Nojah. Proovib siis selga tugevdada nüüd.

Aga aasta muudkui tiksub ja päevad muutuvad üha lühemaks ja tegelt ma näen juba ette, et jooksen oma 3200 maha rõvedas pimedas lörtsis, põlvini märjana, ja mul on ka üsna raske ette kujutada inimesi, kes oleks valmis mind 17 minutit kuskil märjas lögas ohvrimeelselt valvama ja vaheaegu ütlema.
Aga siiski. Võib-olla mõni on? Võib-olla sina oled?

Mul on kuidagi nõme olnud olla viimasel nädalal. Elu tundub lage ja eesmärgitu. Jubedalt võtab vaeva korraks ind ja vaimustus üles saada ja see on siis ikkagi valmis iga pisiasja peale kohe ära kaduma.
Ei, elu on hea. Kõik on justkui korras.

Välja arvatud, et... eesmärki pole. Tuld pole. Pole nagu... midagi oodata.



Aga need 300 punkti: see on ju eesmärk!

Mul on uudishimulikud lihased, mis tahavad asju teha. Neid saab veel veidi ergutada, täita oma päevi treeningute ja pabistamise ja eufooriatega.

Nii et kui sa peaksid tahtma mulle 16. novembril küll tulla (seekord küll pigem keskpäeva paiku, et jooksmine väga öösse ei jääks), siis on mul plaanis sellal taaskord anda füüsilisel rindel oma parim ja no kurat!
Enam pole kuhugi edasi lükata ka. PEAB õnnestuma!

pühapäev, 20. oktoober 2013

Ole sina ise II



Siit.

Sest be more you kõlab nii kaunilt.
Ja ma absoluutselt ei kitsendaks seda ideed toitumise, lihaste jms peale.
Kitsendama tuleks hakata ainult sealtmaalt, et kui sa oled enda meelest piinlik tropp, siis vbla tuleks seda mitte veel rohkem olla. Tasuks vbla hoopis endalt küsida, miks olla enda meelest piinlik tropp, kui võib olla ka midagi muud?
Kas kogu sina oled siis piinlik tropp või on midagi muud ka? Vbla annaks olla rohkem seda midagi muud hoopis?

***

Eile ma olin rohkem mina sel teel, et phmt istusin terve päev arvuti taga, sõin süsivesikuid rasvaga (e. jäätist ja vahukoort), jõin üüratutes kogustes kohvi ja põrnitsesin oma poolikut juttu, mil puudu ainult lõpp - aga see-eest oli see lõpp sealt siiski ka täitsa puudu.
Mitte kuidagi ei andnud liine kergelt ja kiirelt kokku tõmmata, ülejäänud loo väärtusi hävitamata, ja ma süngelt surusin endast välja mingeid harvu silpe, millega rahuldavamat laadi lõpule lähemale jõuda. Tundus, et kogu asi on lootusetu ja ma mitte kunagi ei jõua mitte kuhugi - ja siis, mingil hilisel õhtutunnil, oleks nagu ajus mingi kinni kiilunud kraan lahti keeratud.
Korraga tundus võimatu jälle võimalikuna.

Pühendumine tundub olema võtmesõna. See kirjutamisele pühendatud, kuigi pealtnäha-esmapilgul mõttetult kulutatud päev annab mulle täna tegevust kolme tavalise päeva jagu + teeb mu nii-iii õnnelikuks. Oleks ma selle asemel jooksmas käinud ja kooliartikleid otsinud, oleks ma end eilse päeva jooksul ilmselt paremini tundnud - aga seda puhangut õhtul ja läbimurret ajuhangumisest poleks ilmselt ka olnud.

Nii et olla rohkem sina arvuti, jäätise ja kohvi seltsis ei ole tingimata piinlik tropp olemine =)
Mõnikord on just seda vaja.

kolmapäev, 16. oktoober 2013

Meenutus, kuna ma eile unustasin selle ära

...või siis see ei huvitanud mind, aga tulemus on sama. 

Oled kuulnud, et "üheksa korda mõõda, ükskord lõika"?
Muidugi oled.
Aga kui see puudutab seda, et "kas nüüd ikka viitsin teha trenni või mitte", "kas nüüd on mõtet öelda seda komplimenti või mitte", "kas koristada või mitte", "kas viia kompostiämber välja või mahub sinna veel midagi" - siis tegelikult sa ju kunagi ei kahetse neid asju, kui nad tehtud on.

Niisiis ei ole mõtet sedasorti värkide üle mõtlemise peale aega ja energiat raisata.
Lihtsalt tee! Isegi kui ei taha, kui maailm tundub lage ja elu tühi.

Pärast on heam.
Täna jälle selgus. Nii hea on asju ära teha!

teisipäev, 15. oktoober 2013

Lagunemine

Adrenaliini pealt alla tulla on kuidagi väga hirmus viimasel ajal.
Lisaks on mul mõnede asjaolude ja kodanikega seoses juba nädalakese jagu olnud ka dopamiiniabstinents, mis tundus nagu ulg lihas ja luus. Kiskus nagu konksudega, nii väga tahtnuks kohe ja üleni ja kohe, mis oli raske - aga ometi tajus iga erk kehas seejuures, et olen elus, elus, elus! Ja see oli korraga kohutav ja meeldiv. Nagu põnevus ikka.

Tänaseks, koos adrenaliini langemisel saabunud nukra ükskõiksusega on sellestki tundest alles jäänud absoluutne tühjus. Mittemiski. Null.
Isegi mitte igav liiv ja tühi väli, vaid igasuguse välja puudumine.

Kummaline, et kui on valu, oled valmis ka pargis alasti rööbaspuudel rippuma, et valu enam ei oleks. Aga kui valu mitte ei taandu, jättes enda asemel valuvõitmise ekstaatilised hormoonid, vaid muutub tühjuseks, siis tahaks teda tegelikult tagasi.

Misiganes on parem kui tänane tahte-, tunde-, huvi-, ja ihavaakum. Tõsiselt.


xkcd, kellega ma vahel random-nupu abil dialoogi pean, kommenteeris olukorda nii:

Noh, aga eks ma homme olen jälle enam-vähem inimene. Esiteks on õnneks koolipäev (ja mul on tegelikult vaja kohustusi ning eesmärke, et oma ellu struktuuri ja jõudu tuua) ning teiseks ei valitse kurjad hormoonid niiehknii igavesti + mu süda on ometi sitke!

***
Ah, ja siis mida inimene teeb, kui ta on seest absoluutselt tühi?
Otsib mingit tunnistust, et seal sisimas vähemalt mingil ajal midagi on olnud.
Tegin testi, mida notsu kunagi pool aastat tagasi soovitas isikusetüübi määramiseks.

Your result for The Brutally Honest Personality Test...

Pollyanna


So, you want to make the world a better place? Too bad it's never gonna happen.



Of all the types, you have to be one of the hardest to find fault in. You have a selfless and caring nature. You're a good listener and someone who wants to avoid conflict. You genuinely desire to do good.



Of course, these all add up to an incredibly overpowered conscience which makes you feel guilty and responsible when anything goes wrong. Of course, it MUST be your fault EVERY TIME.



Though you're constantly on a mission to find the truth, you have no use for hard facts and logic, which is a source of great confusion for those of us with brains. Despite this, in a losing argument, you're not above spouting off inaccurate statement after statement in an effort to protect your precious values.



You're most probably a perfectionist, which in this case, is a bad thing. Any group work is destined to fail because of your incredibly high standards.



Disregard what I said before. You're just easy to find fault in as everyone else.



Luckily, you're generally very hard on yourself, meaning I don't need to waste my precious time insulting you. Instead, just find all your own faults and insult yourself.



*****************

If you want to learn more about your personality type in a slightly less negative way, check out this.
Take The Brutally Honest Personality Test at HelloQuizzy

Hajameelne mitteprofessor

Kohe hommikul adrenaliin taevasse.
Siiamaani käivad värinad peal.
Oleks siis, et midagi ägedat, nt et auto sõidab kohe otsa või siis kellegi nõmedaga (vaimselt) kakelda. Aga ei. Emalõvifaktor lihtsalt.

Poeglapsel oli täna ette nähtud ekskursioon miniloomaaeda koos leivaküpsetamisega. Ja kuna tema on natuke üleplaneerija ja mina natuke unustaja, siis sai kontrollitud nii maili kui e-päevikut oma neli korda, et kõik ikka õige oleks. Mail kandis pealkirja "õppesõit" ja oli selline:

Head vanemad.

Koolipäevad mööduvad kiiresti. Pea kõigist lastest on saanud üsna  või päris tublid koolilapsed.

Mul on pakkuda üks õppesõit XXX tallu, kus on miniloomaaed ja leivapätsi tegemise, küpsetamise ja kaasatoomise võimalus. Samas pakutakse ka võileiba ja teed. Tunnine tegevus on loomaaias ja teine leiva valmistamisel, lapsed ise teevad. Kohale sõidame tellitud bussi ja koos giidiga teisipäeval, 15. oktoobril. Väljasõit kooli juurest kell 10 ja tagasi 13.00. Sõidame koos 1.B klassiga, siis on odavam. Lapse sõit  ja programm maksab 10 eurot.  Raha peaks laekuma kindlasti  1 päev varem (14.okt)
Koolis sööme kõhud täis ja sõidame!  Riided ja jalatsid vastavalt ilmale.
 Toimuvate tundide kohta teatan päeviku kaudu. 

Kui on vastuväiteid, andke teada!

Kõike kaunist, 
õp XXX

Kontrollisin vastavalt mailile ka e-päevikut.
Seal polnud kogu ürituse kohta sõnagi.

Järeldasin, et tunde ei toimu, pakkisin lapse (kes korduvalt paanitses, et "aga mis siis, kui täna on külm ilm ja ikkagi tunnid ja siis mul pole asju kaasas," mispeale mina kinnitasin, et sellest annaks õpetaja ometi teada, õpetaja ju annab asjadest teada) kokku ja saatsin umbes kella 9:35-ks kooli.

Kell 9:45 oli mul toru otsas nuttev laps, kes ütles, et kedagi pole koolis ja klassiuks on lukus ja ta ei tea, mida teha. Soovitasin käia ümber koolimaja ja bussi üles otsida, aga see ei andnud tulemusi. Kell 9:58 nõudsin juba kategooriliselt, et Poeglaps otsiks mulle toru otsa mingi täiskasvanud inimese, kes aitaks tal bussi üles otsida, sest misasja ta mulle räägib, et jäi maha, väljumisaegki pole veel käes!
Mispeale hüsteeriliselt nuttev laps lihtsalt sulges kõne ja enam vastu ei võtnud.

Helistasin siis kolmandat korda kooli telefonil ja lõpuks võeti seal vastu ka. Kuulanud ära minu soovi, et keegi täiskasvanud inimene aitaks mu lapsel bussi üles otsida, anti mulle teada, et jah, nad nägid mu nutvat last koolis ja suunasid ta pikapäevarühma ukse juurde, sest bussi väljasõit oli kell 9:15 ja laps on lihtsalt bussist maha jäänud.

Emalõvi hakkas vihast sisisema, isegi möirgas pisut telefoni ja luges selle vastu võtnud inimesele ette ülaloleva maili. Kui telefonile vastanud inimene teatas (arusaadavalt) et neid asju ei saa enne klaarida, kui ülejäänud eksursioonilised tagasi on, urises emalõvi talle veel midagi ja käsksis siis oma kutsika koju saata.

Ikka veel urisedes otsis emalõvi seejärel veel korra läbi oma mailikasti ja tuvastas kirja pealkirjaga "tänu". Kuna ühtegi teist kirja pärast "õppesõidu"-nimelist koolist saabunud polnud, sai "tänu" avatud ja läbi loetud.

Ning sa kuradi kuradi kurat!
See, osa mis postkastist näha oli, oli selline:

Aitäh kõigile, kes nägid vaeva ja valmistasid nii kaunid ja maitsvad võileivad. Leivapäeva raames olid need algul kõigile  vaatamiseks ja pärast said lapsed ise need kõik ära süüa. Tundus, et maitsesid hästi, sest järele jäid ainult tühjad karbid.

Aga tõesõna, edasi läks kiri nii:

15. okt sõidame kooli juurest välja varem, kell 9.15 ja tagasi oleme umbes 12.15, sest muidu muusikaklassi lapsed ei jõua muusikakooli.
 Hommikul on kehalise kasvatuse tund  oma klassis (tunniks vastavaid riideid pole vaja). Kooliasju pole kaasa vaja, aga  väike kotike joogiga võiks olla.

Kaunist saabuvat nädalavahetust teie kodudesse! 
õp XXX

Niisiis mulle OLI teade saadetud. Et see polnud äratuntavas vormis (thefakk "tänu"?!), et lubati infot (e-?)päevikusse, aga ei antud, ei muuda seda, et minu poeg oli ainuke laps, kes meeleheites bussi otsis taga pärast selle väljasõitu.

Ma ei saa aru. 

Kas ma olen mingi puudega isik, et ei suutnud tänumaili pidada ekskursiooni väljasõidu aja muutmise mailiks?! Miks kõik teised suutsid? Kahe klassi peale kokku?!
Või nad tõesti kõik võtsid maili lahti, lugesid läbi, neil jõudis kohe esimesel kokkupuutel ajju teave, et tegu on olulise kirjaga, mitte mingi suvalise tänuavaldusega, ja siis edaspidi see oli neil meeles ja nad toimisid tänukirja instruktsioonidele vastavalt?
Küllap nii oligi.

Aga minu ajju see igatahes ei jõudnud. Mu jaoks oli kiri nimega "tänu" ebaoluline leivapäevateemaline jura.
Kuradikuradikuradi kurat!

reede, 11. oktoober 2013

Möödunud aegade naised ja saja seikluse sangar

On selline sügis, et ilu rebib südame seest, ja minu süda muidugi: ah, see on nii rebitav.

Kui Selma Lagerlöf kirjutas Gösta Berlingi saaga, oli ta minuvanune. Välja nägi ta umbes midagi teise ja kolmanda pildi vahelist siis:


Ja ta kirjutas imelise raamatu. Oma debüüdina kohe oma parima.

Mitmed mu sõbrad ja tuttavad on viimase kuu aja jooksul pidanud kuulma, kuidas ma selle teose üle arutlen.
Neist ainult mu ema on suutnud kaasa arutada, sest enamasti on ta kõigil kas loetud nii ammu, et pole meeles, üldse lugemata või ei ärata mingeid tundeid.
Nagu mismõttes. SIUKE raamat ja keegi ei mäletagi?!
Ma siis meenutan.

Esiteks olen ma Selma peale kohutavalt kade, sest ma pole suutnud midagi nii vapustavat kirjutada (veel) ja ka ei tunneta seda endas sees olevat.
Vbla tuleb. Kunagi. Aga seni pole olnud ja see vanus, kui temal "Gösta Berlingi saaga" ilmus, on mul käes. Kurat, selle raundi tema üleni võitis.
Aga samas: mina saan teda lugeda ja see teeb mu õnnelikumaks - ja niisiis mina ikkagi ka võitsin. 

Teiseks tuleb tõdeda, et täna ma loen seda raamatut hoopis teistmoodi kui 20 aastat tagasi.
Võib-olla seepärast ei olegi Selma tippteos inimestele mällu piisavalt sügavaid jälgi jätnud, et nad lugesid seda liiga lastena?

Tookord lugesin vähemalt mina "Saagat" kui rida lõdvalt seotud armastuslugusid segamini muinasjuttudega. Üle kõige käis emotsioon ja suured kired, teksti intensiivsus tarretas vere ja kogu aeg oli hammaste all tunne, et just, just, just nii peabki elama!
Gösta Berling, kes on loo kestel kuskil oma kahekümnedates, oli oma emotsioonide ja valikupõhimõtetega 13-aastasele minule üdini arusaadav ja õige. Just niimoodi, mõtlesin ma, just niimoodi elavad tõelised inimesed ja oh, vaene Gösta, kuidas nad teda ei mõista ja hinnata ei suuda! Gösta Berling, inimeste kuningas!

Siis jõudsin ma raamatu lõppu ja olin rabatud. Miks siis nüüd nii?
Mis jumal?! Mis töö?! Töö on siis vastus või, mitte armastus?! Gösta hakkab kuskil onnikeses puust kausse treima ning lõõtsa tõmbama ja selle kõigist teistest iludustest võrreldamatult lollima naisega elama ja see on loo lõpp?
Aga.... aga.... aga... aga lõpp võiks ju siiski olla natukenegi õnnelik ja ülejäänud raamatu vääriline?!

Ühe lausega: ma ei olnud rahul.

Aga nüüd, kui ma seda loen, on seal küll ikka veel armulood ja muinasjutud, see verd kõrvus tukslema sundiv keel ning nii palju elusat toorest kirge, et tahaks naerda ja osata polkat tantsida ja lehekülg hiljem rebida omaenda maks välja ja visata hakkidele, sest ma kuidagi tunnen end ära neis tegelastes ja selles maailmas, selles maailma nägemise viisis. Istun rongis, panen raamatu peatükkide vahel kinni, mõtlen minuti, vaatan aknast välja ja nutan natuke.
Võib-olla on tegelastest kahju. Võib-olla on endast kahju. Võib-olla on lihtsalt liiga ilus.
Siis kekslen vagunist välja ja ostan turult tilli, mustrõigast ja vahukoort ning kaltsukast siidkleidi, ning päike kuldab kogu päeva üle ja hing on sees nii naeruväärselt hell, aga meel niisama naeruväärselt rõõmus.

Nojah, aga lisaks hingekeeltel mängitud olemise võlule avastasin nüüd, veidi küpsema inimesena, uuesti "Gösta Berlingi saagat" üle lugedes, et see on lugu karismaatilisest sitapeast, igavesest teismelisest, kel oli tuld ohjeldamatult, aga mõistust mitte kuigivõrd, ja lisaks sellele olulisele puudujäägile olid asjad sitasti ka autunde, headuse ja eriti visadusega.

Gösta Berling on nagu takutuust, süttib ja kustub, süttib ja kukub. Isegi bipolaarsus pole talle õigustuseks, kui ma mõtlen, kuidas ta käis ümber nende ilusate rikaste naistega, kes ridamisi temasse armusid - ja kelle ta ridamisi hülgas.
No mis mõttes kestab Gösta suur armastus Anna vastu kaks nädalat?! Marianne pärast ollakse kurb kaheksa päeva?! Ja see on õudne draama vaese Göstakese jaoks?!
Krt, ma leinan isegi ilusaid surnud filmitegelasi kauem. Kui päris armumistest rääkida, siis enamasti on kestus aastates. Mitmetes aastates.

Ent need ilusad rikkad naised ise - oo, ma näen alles nüüd, millised vinged naised on selles loos!
Muidugi olen ma turtsunud ja süljanud vahtu ja sädemeid vanade aegade meeskirjanike peale, kelle kirjutatud naised on kahvatud mannekeenid oma pitstordilistes rüüžkleitides ja nende kohta öeldakse "iial polnud ma näinud teda nii ilusana", nagu oleks see mingi naise isiklik ja suurim võimalik saavutus, et ta mehele kaunis ja ahvatlev paistab.
Aga tõtt-öelda olin unustanud, kui palju paremini Selma tegi.

Milline naine on tema majoriproua! Kes ei tahaks olla majoriproua, kõige võimsam naine Värmlandis, kes hoiab oma pihus kinni taeva tuuli? Aga ma olen olnud ka Anna Stjärnhök, kes jätab oma armsama kuradile, et säästa vana armetut naist, ja pärast kisub kogu maailma valu teda tükkideks.
Kümme tuhat korda olen ma olnud ilus Marianne Sinclaire, kelles elav enesevaatluse vaim kondiste sõrmedega kitkub ta kõige tugevamate tunnete kallal ja kõhistab: "Kaltsud, vaata, ainult kaltsud!"
Ma olen olnud mamsel Marie, kes küll kardab, et tema üle naerdakse, kui ta oma südame igatsused vaatamiseks välja paneb, aga teeb seda ikkagi.
Sest parem on mure armus kui rõõm armuta, nagu ta selgeks õpib.
Ja ma olen olnud Lillencrona naine, kes hoiab katuse parandatud ja lapsed söönud, aia haritud ja nõud pestud, kuna mees lilletab mööda maailma ringi ja temast lihtsalt ei ole asja sellisteks töödeks.

Võib-olla olen ma olnud ka krahvinna Märta, kuigi ma loodan, et mitte. Kui olen, siis mu mälu on need hetked kustutanud ning jätnud alles ainult valusa ebamugavuse, tunde, et midagi sellisest heldest tähelepanust ja siis selle äravõtmisest on olnud ka minu tegudes mõne endast vähem õnneliku suhtes.

Ning neid naisi on seal veel ja veel, igaüks ehtne ja päris naise moodi. Mitte et mina nüüd igaüks oleks =)  Aga armsad ja tugevad on nad kõik.
Mitte ainsatki poolläbipaistvat kahemõõtmelist naisenimelist asja, mille sees elutuli selgesti laterna ja varjumänguga on asendatud, pole Selma kokku kirjutanud.
Päris naised on need, päris naised!

(Ja näete, seepärast, et niipea, kui tulid naiskirjanikud, tulid kirjandusse ka võimsad, eredad ja säravad naisekujud, ei usu ma, et on olnud aeg, mil naised olidki mingid kahvatud allasurutud asjad, mille peal mehed jalgu pühkisid. Mõned neist meestest võisid ju tahtagi seda teha, nad võisid ju teha seadused, mis seda lubasid, mõnedel võis see õnnestudagi - aga ma usun, et vanade aegade naised oskasid kokku hoida ja laveerida seaduste vahel ja tugevamad-õnnelikumad neist suutsid leida täisverelise täiusliku elu igal ajal. Lihtsalt meeskirjanikud sageli ei näinud neid, ei uskunud neid, ei mõistnud neid. Ja kirjutasid siis ohvreid ja iluasju naistegelaste asemel.
Neist meeskirjanikest on isegi kahju, tegelikult. Loll on loll olla.)


Lisaks naistele kirjutas Selma raamatusse ka mõjuvad mehed. Gösta on kaunis, kirglik ja teismelise tujuamplituudiga, saja seikluse sangar. Aga mehi on raamatus ometi veel.
See on eelkõige kavaleride jutt ja kavalere on teisigi peale Gösta. On uhke ja väsinud nõbu Kristoffer ja ilus Örlenclau, oli viiulikunstnik Lillencrona ja valgete vuntsidega uljas kolonel Beerencreuz...
...ning siis on seal veel Sintram.
Fantastiliselt kirjutatud. Kui ma üldse usun, et inimesed on mõnd endi seast kuradiks pidanud ja neil selleks ka põhjust on, peab see kurat olema Sintram. Kellega juuakse ja mängitakse, kellel käiakse külas ja mängitakse mänge, aga... aga ometi on seal see aga.

Nii.

Lõpuks tuleb mainida ka seda, et lisaks võrratule karkaterikollektiivile ning lahedatele väikestele lugudele omaenda põnevuste ja lahendustega on selles raamatus ka üks suurem lugu, see lugu, mis kõik muud endasse seob.
See on lugu, mis noorele minule ei saanudki meeldida, sest noor mina oli lugenud palju raamatuid, kus räägiti Armastusest, ja seda kõike silmini uskuma jäänud. Nii et kui ta leidis riiulist loo, mis ütles "Armumine on tore küll, aga mitte siis, kui see käib teiste arvelt. Ning hoopis tööd teha - teha tööd, mis on sulle oluline ja toob kasu ka teistele - on igavene lohutus läbi kõigi südamevaevade," oli ta ikka korralikult pettunud.
Kolmeteistkümneaastane mina mõtles, et see lugu valetab jäledalt, valetab tal suud ja silmad täis.

Ainult et nüüd ei ole ma enam 13, suurte silmade ja pikkade pruunide juustega laisk tüdrukuvolask. Nüüd olen ma 33 ja minust on saanud metsikut sorti jasmiinipõõsas, raevukalt sügisöösse lõhnav roos, naerev ja kiljuv kajakas meretuultes, ja vahel ma selle kõige juures upun ikka korralikult. Nii et kopsud rebenevad.
Ja nõnda ma olen avastanud, et töö ongi universaalne trööst
Ükskõik milline häbi, valu või igatsus mind ka ei rebiks, kui väga ma ka ei tahaks oma kroonlehti moosiks lasta keeta ja koos tormiga taevasse lennata, pilvedesse sulepuntraks pihustuda - kui ma mõtlen sellele loole, millel on ainult lõpp puudu, ja teisele, millel on ainult kondikava olemas, ja sellele, mis peaks kohe ilmuma (ja mida nad seal trükikojas õieti teevad, joonistavad iga raamatut käsitsi välja või?!), on mul jälle huvi suruda oma tallad vastu maad, joosta oma kurbused välja nagu põder põllul ning kirjutada, kirjutada ja kirjutada.

Selma leidis sama vastuse kui mina.
Ma millegipärast arvan, et isegi sellesama töö leidis ta, mis teda õnnestas ja elada tahtma pani, isegi kui ta nägi juba välja nagu neil viimastel piltidel. Ning see raamat, millega ta oma suuri töid alustas, särab sellest töövaimustusest nagu kroonlühter.

Ma pean Selmast väga lugu.
Soovitan "Gösta Berlingi saagat" teilegi lugemiseks.

Tänan tähelepanu eest ja nägemiseni!

(Muide, mulle tegelt meeldib õendus ka. Aga kuna just täna sain teada, et mu keskmine hinne pole piisav, et stippi saada sel semestril, et 4.45 pole piisav, olen kriips nördinud ja keskendun teisele tööle veidiks ajaks. Selle eest nt makstakse ka.)