reede, 24. jaanuar 2014

Murdja loom

Räägitakse, et enamik mehi ja enamik naisi reageerivad millegi viltuminemisele vastupidiste süümustritega. Mehed (üldiselt, eks ole - mitte kõik) süüdistavad esmalt teisi ja kui kuidagi enam ei saa, siis hakkavad süüdistama ennast. Naised (jälle - üldiselt, mitte kõik) süüdistavad esmalt ennast, aga kui see kuidagi enam ei tepsi, hakkavad süüdistama teisi.

Mina olen väga tüüpiline naine =)

Niisiis, olles lõpetanud enda halvasti tundmise, et miks ma ei läinud 38.6 palavikuga praktikale ja ei nakatanud kõiki lapsi ja töötajaid ka oma gripiga, sain kohutavalt vihaseks oma kooli peale, mis mind üldse sinna olukorda pani, kus mulle nii loll mõte pähe sai tulla. Ja saatsin erinevatele instantsidele laiali sellise väga vihase kirja selle kohta, kuidas erinevate ainete kohustuslikkuse määra ja eriti kohustuslike asjade vahetult järjestikku paigutamise juures võiks nagu tudengi peale ka mõelda.

Seni tulnud vastused ütlevad mulle väga palju selle õppeasutuse kohta, kus ma õpin.
Päris rabav.

Või noh - tegelikult ju mitte. Tegelikult on loogiline, et tahetakse lihtsalt märatsev mutrike maha rahustada ja seejuures oma tegutsemise juures mitte midagi muuta, mitte möönda, et midagi on kuskil valesti ega üldse ajurakke liigutada.
Aga et mul on nüüd kellegi vastu võidelda, mitte lihtsalt enda pärast nutta, siis on vaimne seisund (e. tuju) kohe kõvasti parem.

22 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kuidas nad vastasid? Kas oli ka väikest põhjendamist või pigem nii, et "kord on kord"!

väga väga naine ütles ...

Mu lemmikvastus seni on olnud "probleem on laiem."

S.t. ilma irooniata lemmik.
See õppejõud vähemalt sai poindile pihta.

väga väga naine ütles ...

Aga muidu pakutakse mulle põhiliselt personaalseid vastutulekuid, et kuidas mina isiklikult saaks oma asjad korda, mingit suuremate muutuste ideed puudutamata.
Või õigustab õppejõud oma valikuid sellega, et talle on aine õpetamiseks liiga vähe tunde antud ja ta ei saa midagi muud teha, kui seda, mida ta teeb (ehk tallab tudengit).

notsu ütles ...

see, et aine õpetamiseks on liiga vähe tunde, võib täitsa tõsi olla ja seda esineb mujalgi.

pmst ei tohi õppekavas olla rohkem ainepunkte kui õppekavas ette nähtud, aga ega eri õppekavad ei ole sisuliselt ühe mahuga, järelikult on muist ainepunkte "odavamad", teised "kallimad", õpilase (ja sageli ka õppejõu) töömahu mõttes.

kunagi - ma ei tea, kas ka praegu on nii - oli mul võimalust võrrelda eesti filli ja võõrfillide jms humanitaaride õppekava tihedust ja eesti fillis pidi oma punktikese kättesaamiseks tunduvalt rohkem tööd tegema. alates juba kontakttundide arvust. ametlik põhjendus oli arvatavasti see, et ega ainult kontakttundide arv ei loe, kodused tööd loevad ka, nii et ärge hinnake siin midagi loengute arvu järgi - aga kuna ma võtsin aineid siit ja sealt, sain tähele panna, et ei olnud neid koduseid töid heldematel erialadel rohkem ühti. taktika oligi arvatavasti see, et kui õppekava ähvardas lõhki minna, siis suurt osa iseseisvat tööd mahu sisse lihtsalt ei arvestatud - mis ei tähendanud, et seda ei oleks tegema pidanud.

A. täheldas sama värki õpetajakoolitusel, kui tema tegi saksa keele õpetaja oma ja nägi, kuidas eesti keele õpetajaks õppijad said temaga võrreldes vett ja vilet. kvalifikatsioonipaber, mis saadakse, on ometi sama taseme oma.

notsu ütles ...

nii et jah, "probleem on laiem". sisuliselt kokkuhoid: ei taheta lasta õpilastel sellepärast kauem õppida, et eriala on mahukam. loevad kopikaid ja see, et kauem õppides oleks tulemused sisuliselt paremad, jääb selle varju.

väga väga naine ütles ...

No minu meelest on õppejõul lisaks sellele, et nõuda tudengitelt absurdsusi nagu 100% kohalkäimine, ka võimalus pöörduda teisele poole e. administratsiooni poole, ja nõuda rohkem aega aine jaoks.
Või tõesti, teha rohkem koduseid töid.
Ei ole nii, et nõudmisvõimalus käib ainult allapoole ja nõuda saabki ainult neilt, kelle suhtes oled otsesel võimupositsioonil.

Absolutely Fabulous ütles ...

Hei, "rohkem aega aine jaoks" on väga raske nõuda, kui õppekava on kinnitatud ja üks ainepunkt teatud arvule tundidele vastab, siis nii on selleks korraks.
Samas ma olen alati leidnud, et haridus on iga inimese enda omandada ja kui ei ole aega või võimalust kohal käia, siis ma eeldan, et ta omandab need teadmised selle kursuse käigus ikka kuidagi ära. Mingi VÄGA praktilise ainega on muidugi raskem, kui sa pead hindama selle inimese sooritust antud praktika jooksul pidevalt - ja kui sul ei ole AEGA, sest ööpäevas on ainult teatud arv tunde ja kuus teatud arv nädalaid jne - siis sa ei saa inimesele vastu ka tulla ja siis tekkivad need "individuaalsed lahendused".
(Mulle näiteks saatis õpilane väga mureliku kirja, et mis ta tegema peab, kui osad loengud ja isegi üks seminar kattuvad tema ühe operatsiooni ajaga. Ta oli valmis juba ei tea mis järeltöid tegema selle eest. Ma ütlesin, et materjalid on netis, ja lükkasin edasi selle seminari. Veidi nõme on karistada inimest, kellel juba on raskem kui teistel. Aga mul oli võimalus nii teha...teine võimalus oleks olnud sellest seminarist puudumisele läbi sõrmede vaadata, mida ma ilmselt oleks teinud ka...)

Probleem vist seisneb selles, et õppekavasid koostades arvestatakse automaatselt sellega, et õppijal puuduvad välised segajad, nagu nt lapsed, eraelu või terviseprobleemid - ehk siis et seda "täiskohaga tööd" teeb keegi, kelle jaoks see ongi elus vaat' et ainus tegevus. Mis muidugi kunagi nii ei ole. Ja isegi täiskohaga töölt on lubatud puududa.

notsu ütles ...

Kuidas tänapäeval akadeemilisega on? Minu ajal sai ka akadeemilisel olles eksameid teha, aga stipišanssi loomulikult ei olnud; haigekassakaart jäi alles ja töökorda, st arstil sai käia, isegi kui ei olnud tervislikel põhjustel, vaid niisama-akadeemiline.

Kas praegu kukub ära ka tervisekindlustus? ja kuidas on eksamitega? vahepeal oli aeg, kus eksameid ei saanud akadeemilisel olles kindlasti teha, nüüd ma ei tea.

ehk siis: mis argumendid akadeemilise puhkuse vastu räägivad?

a muidu: 100% kohalkäimise nõue on muidugi totrus, kui tegemist ei ole just praktilise tegevusega või nt vajadusega, et tudengid peavad õppima aktiivset arutelu pidama (aga see ei ole reaalainete puhul vist teema), ja tähendab väljundi asemel sisendi jälgimist - mis pidi olema üks ebakompetentsuse tasandile jõudmise tunnus: kui ülemus ei oska sisulist tegevust (oskusi/teadmisi...) enam hinnata, hakkab ta hindama vorminõudeid.

ja siis on see, millele AbFab viitas: kui ma loetust õigesti aru olen saanud, on täänpä kõrgkoolidel palju vähem autonoomiat oma asjade korraldamisel kui siis, kui mina veel ülikoolis käisin. no kas või see haridusministeeriumi tasemel kehtestatud nõue, kui palju ainepunkte tudeng peab semestris ära tegema, et kõrgkooli jääda. normaalne oleks, et kõrgkool vaatab selliseid asju ise, sest kool teab ise paremini, millisel semestril on üldse võimalik sellises mahus asju ära teha.

väga väga naine ütles ...

akadeemilise vastu räägib põhiliselt järgnev:

* Ma olen VÄGA halb lõpetaja. Kui millestki on jäänud ainult koera saba, on see tavaliselt faas, kus ma asja katki jätan. Jätta siinkohal aasta vahele on enda panemine olukorda, kus seda koera saba on veel eriti kerge ületamata jätta - see läheb sedasi sujuvalt - algul ütlen kõigile, et aga mis pabistate, see on ju ainult akadeemiline, ja hiljem on kõik juba harjunud selle mõttega, et mul on jälle kool pooleli ja...

* Asi ei ole ju ainult minus. Kui nõudmised on nõmedad, ja ma astun nende eest minema, kelle asi on siis võidelda selle nimel, et nad oleks vähem nõmedad? Või jäämegi kõik igavesti alla neelama "paratamatut paratamatust"?

* ma ei usu, et mu elurõõm tuleks tagasi sellest, kui ma veel mingis asjas alla annaksin - ma ei saa enam ujuda 15 000 m jaanuaris, sest see tähendab, et ma peaks homsest alates iga päev ujulas käima ja veetma seal vähemalt poolteist tundi.
Seda juhul, kui ma olen ise alles tervenemas, mul on tundi tasategemise tõttu _pikad_ praktikapäevad, vajadus kirjutada valmis praktikatöö ja kaks lapserajakat ka veel kaela peale ilulemas.
Ja ma pole viimase 2 nädalat oma pikka kirjutist, romaan või mis ta on, puutunud ka mitte. Ega ei taha ka, kui aus olla.
Nagunii ei tule parem kui "Ameerikas jumalad".

Ma kannatan väga halvasti ka väikeste võitude puudumist oma elus - ja mu elus puuduvad nad praegu pea täielikult. Veel üks kaotus ei ole see, mis mind surnud punktist edasi aitaks.

* ega ma tegelt ei tahagi seda. See on lihtsalt selline asi, millele mõelda. Umbes et "aga ma ei ole ju väljapääsmatus olukorras, see variant on ju ka".

notsu ütles ...

nõudmiste nõmeduse koha pealt - teoreetiliselt on ettekujutatav variant, et kui nõudmisi, mis on inimesele, kellel on kõrgkooli kõrval ka muud elu, liiga tihedad, saab akadeemilisega hõrendada, siis ei olegi tegemist nõmedate nõudmistega - lihtsalt nõudmistega, mis sobivad ainult mittetöötavale või peret mitteomavale inimesele - ja akadeemiline puhkus sobib abivahendiks neile töötavatele ja perega või halva tervisega inimestele.

aga kui akadeemiline puhkus on niiviisi reguleeritud, et sellega tglt ei saa nõudmisi hõrendada (näiteks ei saa selle ajal osa õppeaineid ära teha), siis on päriselt nõmedad.

notsu ütles ...

ja ma ei mõelnudki päris aasta vahelejätmist. ma mõtlesin just hõrendamist, et stuudium oleks jõukohane, nii et ei tuleks pähe mõtted stiilis "lähen viirushaigusega haiglasse praktikale".

Absolutely Fabulous ütles ...

Siit ikkagi tundub, et nõudmised ei ole üldiselt nõmedad, vaid sinu jaoks nõmedad, sest sul on liiga palju muid kohustusi, nagu Nodsu ütles. Ja kui lahendus oleks akadeemiline, siis SINU jaoks see ei tundu olevat lahendus, ja jällegi individuaalsetel põhjustel.

väga väga naine ütles ...

ma nagu ei tunne, et peaksin situatsiooni jupphaaval lahti seletama siin.

te ei ole mu sõdurid, keda ma enda eest võitlema veenma peaks, ja see tundub lihtsalt asjatu ponnistus niigi vastiku eksistentsi raames.

Aga mul on õigus.

Sõdur Tundmatu ütles ...

Sul on õigus. Aga notsul on ka õigus. Ja hobusel. :)

Anonüümne ütles ...

Notsul on õigus, aga ta räägib jube palju...

Anonüümne ütles ...

teil mingit tudengiorganisatsiooni pole seal, kes tudengite õiguste eest võitleks? mingit esindust vms?

ep

Kaur Virunurm ütles ...

ep, miks peaks organisatsioon võitlema tudengi eest, kes tudeng ei ole? Tudeng peaks olema keegi, kes pühendub õppimisele ja ainult. Tudeng ei ole keegi, kes on topelt-üksikema, teenib perele elatist, elab ilma autota kusagil linnast väljas ja on selle kõige kõrvalt otsustanud KA kooli minna.

Tundmatu Sõdur ütles ...

Oiaiui:(...Kallis armas ilus TUBLI ja tark ängi, mina usun. Ja loodan. Ja panustan. SA OLED VÄÄRTUS. Ja nüüd ükskakskolm rumalad mõtted peast välja hopsti.

Anonüümne ütles ...

"elab ilma autota kusagil linnast väljas"...:):). ja veelkord :)

väga väga naine ütles ...

No hea küll, ma selgitan =)
Tegelt ma õpin sellises formaadis, mis reklaamiski end sellega, et sobib töötavale inimesele või väikeste laste vanemale, kel on vaja vahepeal oma aega, ja et auditoorset õppetööd on vähem.

Mille nad unustasid ära mainida on see, et praktikad on nad paigutanud ikka nagu tavaõppes e. optimeeritud tundide arvuga. Tehes praktikaperioodil igal argipäeval 8 tundi praktikat, saadki perioodi lõpuks täpselt nõutava tundide arvu tehtud.
Palju õnne kõigile, kes sellal ka tööl käia püüavad.

Absolutely Fabulous ütles ...

Selge. Vale reklaam ja valesti planeeritud praktika.

Kaur Virunurm ütles ...

Siis on tõesti sigadus, no kuidas peaks töötav inimene sellist praktikat tegema?

Võimalik, et keegi on _juhuslikult_ segi ajand mõisted "praktika" ja "tasuta tööjõud".

Ja tudengite organisatsioonist võiks siis tõesti abi olla!