esmaspäev, 24. veebruar 2014

Kirjutan siis midagi, enne kui viimasedki lugejad lahkuvad

Üldiselt tegin midagi kannapöörde taolist, eks ole.

See, et kõik läks hästi halvaks, tulenes otseselt sellest, et mulle see jaanuarikuine vaimse tervise praktika hirmsasti meeldis ja seal olid samas ka kohusetundlikud inimesed mul bossideks.
See, et mulle meeldis, ei lasknud mul nõme olla ja ülejala teha. See, et nad olid kohusetundlikud ja korralikud ja ökonoomsed (ses mõttes, et kui sul on tasuta tööjõud, sa võtad sellest viimast), ei lasknud mul ka ajaliselt lõigata. Teiste praktikate juures lasti üldiselt reeglina paar tundi varem koju ikka, kui oli rahulik õhtu ja suuremat töötegemist ei paistnud ka peale lendavat. Seal: ei.
Ühelausega: ma olin maksimaalselt hea töötaja seal.
Eriti millegi muu jaoks aega ega jõudu ei jäänud. Kuskilt mujalt positiivseid kinnitusi ei tulnud.
Selle asemel kukkusin vahepeal läbi elu esimese arvestuse (e. kursusetöö projekti kaitsmise) ja see, et ta järgmisel korral siiski tehtud sain, ei andnud mingit tasandust. Pluss kõik need haigused ja enda hambad ristis neist läbi võitlemine - sest kui te arvate, et ma vaikselt kodus puhkasin ja mõnulesin tõbede küüsis olles, jätsin ma küll millestki väga vale mulje. Phmt kui oli vaja, ma läksin ja tegin kõike, mida vaja, niipea, kui ma natukenegi jalad alla ja pildi enam-vähem sirgelt silme ette sain.

Ma olin nii ülemääraselt kohusetundlik, vapper ja pühendunud, ja sain selle eest tavalisest rohkem vastu hambaid ja vähem pai lihtsalt.

Tundus ilgelt ebaõiglane.
Isegi sellest hoolimata, et ma tegelikult õiglusse suuremat ei usu.
Ei ole see õiglus mu lemmikidee maailma väljamõeldiste hulgas, ei ole raudselt midagi, mille nimel ma oleks valmis dramaatiliselt ja kuulsusrikkalt surema, ei ole ka midagi, mida ma peaksin heaks argumendiks vaidluses (kui välja arvata õiglusteemalised vaidlused ise, eks ole).
Aga ikkagi tundus ilgelt ebaõiglane, et ma annan endast rohkem, kui tavaliselt - ja ma ei anna ka tavaliselt just vähe - ja vastu saan märgatavalt vähem toredusi.
Püüdsin asja parandada pahurdamise ja halamisega, aga see andis üsna tagasihoidlikult tulemusi. Paar sõpra nagu - märkas. Tuli mingi reaktsioon, mida päris kogu aeg ei ole. Käisin isegi külas kuskil, kus tavaliselt ei käi.
Aga suhteliselt napp oli see paikogus, siiski.
Ei katnud ära keerisena muudkui aga sügavamale alla viivat õudust, et ükskõik kui vapper, usin ja pühendunud ma olen, tegelt see maailma ei koti - maailm tahab alati rohkem.
Et ma siis püüdsin maailmale vastu tulla. Olla veel faking kurdima tublim. Sest no keegi peab ju märkama!

Phmt nojah. Suur viga.
Kui iga liigutus võtab sul juba silme eest virvendama, sest ressursid on nii täiesti otsas, siis ei saagi kunagi piisavalt paisid.
See lihtsalt ei ole võimalik.
Neid ei ole nii palju olemas üheski maailmas, kus ma ei ole parasjagu hetke populaarseim jumal aasta suurimal jumalalembimis- ja pühaperioodil.
Täiesti punasesse bioloogiasse kiskus ära juba.

...ja siis kuidagi juhtus nii, et tegin teatava pöörde oma suhtumises.
Selle asemel, et olla veel tublim, viskasin rusikad taeva poole, ostsin paki suitsu, värvisin silmad mustaks ja läksin külla kohta, kus ma teadsin ainult perenaist ning kus suitsetati toas ja mulle siiralt näis, et poolvõõraste vahel edenes selline ootamatult - kuidas see sõna on?
Ok, sõna ei tule, mõte on, et edenes säärane ootamatult palju vaikseid teineteisemõistmisi täis vestlus, kus vbla väga palju ei öeldagi, aga samas see nauding, et kõike ei peagi ütlema, on omaette hea. Ja ma ei läinud sealt pärast ööseks üldse koju, vaid helistasin lastele ning jõlkusin edasi baari, kus ma küll üldse mitte midagi ei joonud (kuna ma ei kannata alkoholi, kui ma ei ole enne rõõmsameelne juba) (ja mis siis, et meestele ei meeldi kained naised, ega ma meest saada püüdnud), aga tundsin end lausa mõnusalt. Vaatasin inimesi, hingasin sisse ja mõtlesin sellest, kuidas miski, mida ma parasjagu teen, ei ole kuidagi funktsionaalne, ja nautisin seda üüratult.

"Tead, aga mina saangi ühest baariõhtust umbes seitse korda rohkem positiivseid kinnitusi kui töötegemisest," ütles Sirje, kes mu selleks õhtuks adopteeris, viis mu oma koju ja andis teki peale.

Selles oli mingit mulle praegu nii üüratult olulist tõdemust. Ja siis ma mõtlesin seal baaris ka, et noh. Olen püüdnud teha kogu aeg järjest rohkem seda, mida ma kogu aeg teen, ikka rohkem ja paremini. Kogu see 2014 aasta otsa sama värk.
Kui tervet rehkendust ei jõua, teen kolmveerand ja alati ütlen kõigile jaa, kes pakuvad mulle asju teha, v.a. siis need inimesed ja asjad, mida ma enne pole teinud ja kel-mil nagu on niisiis mu peale vähem õigust, sest kõike ju ei jõua.
Aga tegelt teate teie ja tean mina ka, et kui muudkui teha järjest samu asju, ongi suht idiootne loota uudseid tulemusi.

Nii et ma otsustasin tol kainel baariööl, et teen nüüd mõnd aega uusi asju, uusi mõtteid ja uusi inimesi. Nii palju, kui minimaalse pingutuse ja pühendumusega õnnestub, püüan kooliga siiski kuidagi järjel püsida, aga kui ei õnnestu - kui ei õnnestu, siis parem aasta vahet pidada kui omaenda tubliduskatsetuste kätte ära näruneda, nutta ja kärvata.
Kui ma Tartus käisin, siis sõber A4 juba vaatas mulle otsa (mu lühikese soengu, haigusest kaamekõhna näo ja 19. saj. kanti sihtiva mantlistiiliga) ja ütles, et ma näen välja, nagu mu nimi peaks olema Arkadi, ma olen dekabrist, kes ootab Siberisse saatmist ja seal tiisikusse suremist, ja mu kallim, kelle nimi on näiteks Anna, viipab teeristil veel viimast korda kodustele käega ja sõidab siis mulle järele.
Lisaks ma peaaegu tülitsesin teiste sõpradega asjade pärast, mille pärast ma üldiselt ikka üldse ei tülitse.
Ühesõnaga närunemine on juba korralikult alanud.

Aga ma ei taha.
See on nõme.

A muidu, head kiluvõileivapäeva kõigile! Sibula ja munaga, sest täna on luksustele ka õigustus olemas!

8 kommentaari:

notsu ütles ...

Toetan.

Jumalolemine ei tasu üldiselt ära. Eriti kui inimene olla (piiratud eluea, piiratud jõu jms ressurssidega).

ritsik ütles ...

Ikka ise tuleb õppida endale pai tegema, teiste paisid võid sageli ootama jäädagi.

Kaur Virunurm ütles ...

Toetan!!!

pole robot ütles ...

Naine!
Sa oled mõistatus.
Palun, sääraseks jää.
Ehk ongi see
su
õigeim kulg...
Ja võluvaim.

Anonüümne ütles ...

Sinusuguseid sünnib kord saja aasta jooksul.

Anonüümne ütles ...

Perenaine leiab, et sellist ytelust võib paiks lugeda kyll. Ega ma ju seepärast kutsungi kylla, et tore oleks. Kui on, on õnnestumine ja minul hea meel.

väga väga naine ütles ...

kui meeldiv =)

Aitäh kõigile!

Manjana ütles ...

Sul on nii ilus uus soeng! Ja tänud, et helistasid ja meeldivalt õhtut-ööd aitasid veeta :)