kolmapäev, 26. märts 2014

Kena kolmapäevake

Tere!

Kirjutan Teile perearstikeskuse registratuurist.
Mu kodune riuklik arvutikast ilmutab väljasuremise märke ja seal asju teha on äärmiselt frustreeriv. (Antud faktiga õigustan muuhulgas ka seda, et kursusetööga kuidagi edasi ei kipu jõudma.)
Siin aga on täna imikute päev ja keegi minuga rääkida ei taha. Aeg-ajalt mööduvad noored naised, käevangus turvahällid, ja ütlevad "Tere!" või "Head aega!" Värskelt vastasin ühele "Head aega'le" "Tere!" sest samas tuli keegi sisse, ja ilmselgelt on ka "Tere" ja "Head aega!" ütlemine vahel mu jaoks liiga raske ülesanne.
Näiteks siis, kui hommikul pidin nii suurtelt kui imikutelt kui vahepealsetelt muudkui verd võtma ja ukse taga oli nii pikk järjekord, et mõned kella 8-st kohale tulnud jõudsid tooli kell 9:30. Enamiku verd võttis lõpuks käbedam õde, ja mina loopisin talle katsuteid ette ja kleepisin kleepse, aga isegi see võttis niimoodi läbi, et pärastpoole ribatestide vastuseid sisse lüües tegin nii palju vigu, et vaatasin hiljem kõik teist korda igaks juhuks üle. Et kas läks ikka õigesti.
Kuidas nad ütlevadki... "Väikesed vead on lubatud, aga meditsiinis vigu teha ei tohi."
Mitte ainult esimesed jalad ei värisenud, tagumised ikka ka.

Tõtt-öelda on see hirmus osa õetööst ka see osa, mis on täiega tore =)
Kui midagi eriti ei toimu, nokin mingeid niite 10 minutit haavast välja või pean juhendale seletama, mida õde peaks küsima kõhuvaluga lapse emalt, kui mul on mahti muretseda selliste asjade üle nagu "Kas ma hoian süstalt ikka päris õigesti," või "Huvitav, kas see tore arst peab mind hästi lolliks või natuke lolliks?" tekib küll vahel küsimus, et miks ma siin olen.
Kas ma tõesti tahan kogu elu seda värki teha?
Aga kui adrenaliini üles saab, on päev täiega korda läinud. Tuju parem, vesi maitseb paremini, reites suriseb leevenenud pinge... Ha, ägedus.

Üldiselt meeldib mulle perearstikeskuses üllatavalt hästi. Kartsin, et hakkab igav, aga väga ei hakka.
Naljakal kombel on tore isegi registratuuris, mida kohalikud töötajad kutsuvad "rindejooneks" ja väga ei armasta.
Aga mul ei ole inimeste suhtes, kes mu peale telefonis lõrisevad, pahameelt, lisaks enamik ju ei lõrisegi. Ning ma suudan mingite väikeste murede puhul täiesti edukalt nõu anda ja siis on nii tark tunne. Jaa, kui lapsel on palavik, võite auru ikkagi teha, lihtsalt tehke tavalist külma auru, mitte sooja. Jaa, kui teil on neli päeva üle 39 palavikku olnud ja palavikualandajad aitavad ainult korraks, võib see olla mõni bakteriaalne haigus, tulge end õele näitama, kas teile homme sobiks? Jaa, kui laps tänasest hommikust saati oksendab ja tal on väike palavik, ei ole vaja veel kohe arsti juurde tulla, andke talle palju juua ja vaadake paar päeva kodus; vast on see lühiajaline viirus ja läheb ise üle. Ei tasu last halva enesetundega ilmaasjata ringi solgutada, esimestel haiguspäevadel me põletikunäitajat veres nagunii ei näe ka, isegi kui see seal on.
Ja nõnda edasi.
Olen geenius, sest teadsin seda kõike juba enne kooli. Oleks võinud juba ammu perearstikeskuse registratuuris tööle asuda.
Või umbes nii see tundub.

See-eest olen natuke segaduses seoses sidumistega. Hea küll, puhastan ära... ja siis on valida 8 erineva haavageeli vahel, mille infolehed ütlevad, et nad sobivad umbes kõigeks. Mida ma võtan?!

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See geeliprobleem on klassika (järsku tasuks valida sinise värviga?). Kiirabis on osadel arstidel ja õdedel hüüdnimed vastavalt rohule mida nad kõige enam kasutada armastavad. Näiteks morfiinimees ja ketonaalik. Ma olen nii aru saanud, et see kõik on puhtalt maitse asi mida kasutada :)

Kaur Virunurm ütles ...

Sa oled tööl? Äge! ma kohe sebin endal mõne lapse haigeks ja tulen sind kaema!

udupea ütles ...

jah, kasuta seda mis kõige paremini maitseb ;)

väga väga naine ütles ...

Üldiselt imikute päeval tulevad TERVED lapsed, haiged tulevad teistel päevadel. Idee on neid beebisid mitte nakatada.