pühapäev, 27. aprill 2014

Järgmisel nädalal külla ei tule

Kolmandat nädalavahetust järjest linnast väljas üritustel, mis sööstavad nagu ammunooled päevast öösse sisse ning haaravad keeristormina kaasa suurema osa mu emotsioonidest ja mõtlemisaparatuurist. 
Iga kord tuleb üritusele jälle täistöönädal otsa. Ikka selline, kus on 5 päeva praktikat, püüdlused teha 1. mail saabuvaks tähtajaks ära üks töö, mille eest raha ka saaks (ja mis on mulle ühtlasi armas), kirjutada 2. mail saabuvaks tähtajaks valmis kursusetöö ning aeg-ajalt õhtuti ka sõpradel külas käia.
Lisaks on mul lapsed, korter, kass, hügieen ja vajadus treenida.
Seekord tundus pealegi hull-äge mõte minna üritusele 15 km jalgrattaga ja samamoodi tagasi ka tulla.

Ja ma arvan, et suren nüüd ära.
Natukeseks.

Nagu... õhtul oli mul peavalu (ilma alkoholita, mul oli juba hommikul selline naljakas olla, et juua ei julgenud üldse mitte midagi peale vee ja kohvi) ja ma ei leidnud kotist ibuprofeeni, kuigi olin raudselt hädaabikoti kokku pakkinud, toppides sinna lisaks valuvaigistile ka sidemeid, plaastreid ja aseptikumi.
Järeldasin loogiliselt, et kogu see ravivahendite kott jäi ilmselt koju maha, ja kerjasin endale võõrustajalt peavaluvastase tableti.
Mis isegi aitas.
Valu läks minema, kuigi alles jäid imelikud pearinglused, mõtteseisakud ja veidrad lainetavad tunded kehas, mida ma kuidagi selgitada ei osanud - kuni vaatasin kella ja see oli kuidagiviisi, täiesti arusaamatul kombel lausa, saanud 1:45.
Enne arvasin, et kell on umbes 22 või midagi sinna kanti.

Otsustasin hästi ruttu magama minna ning asusingi end ühte vaiksemasse ruumi horisontaali sättima. Ühtlasi leidsin mantlitaskust üles lehe ibuprofeeni ja kotist veel ühe purgi, mis koos hädaabikotiga oli pandud eraldi sahtlisse, et ma ta vajadusel ikka kohe ja kiiresti kätte saaksin.
Vaatasin oma lehte ibuprofeeni, teades täpselt, et seal on kaks tabletti ja ülejäänud leht on tühi. Mõtlesin vaadates, et nojah, nii imelik on olla ja magada saab napid 5-6 tundi, peaks vist võtma ühe tableti igaks juhuks sisse enne magamaminekut.
Mõeldud-tehtud.

Siis käisin pesemas ja kempsus ja sättisin voodiks kokku pandud toolidele magamiskoti valmis.
Mõtlesin väsinult, et nii imelik on olla ja magada saab napid 5-6 tundi, peaks võtma 400 mg ibukat igaks juhuks sisse enne magamaminekut. Aga seda tabletilehte kohe ei leidnud, niisiis võtsin hoopis hädaabikotist purgi ja valasin sealt kaks kahesajast hinge alla.

Võib-olla oleksin lehte võttes märganud, et olin sealt ühe juba ära söönud, aga ega ma kindel olla ei saa.
Sellest, et õhtul sai topeltannus võetud, sain igatahes aru alles hommikul, kui lehes oli alles üks tablett, aga mul olid meelest ainult purgist võetud kaks.
Pea kusjuures hakkas rattaga sõites ikkagi uuesti valutama. See magamatus + muljete üleküllus, see on päris karm kombinatsioon paraku.

Aga meeleolu on jätkuvalt suurepärane ja elu helge, tänan küsimast.

Kommentaare ei ole: