esmaspäev, 14. aprill 2014

Lõppematu ehk kevad, ikka veel kevad

Kell on üheksa ja päike loojub.
Loodus on nii külm ja näljane, värvitu ning paljas. Mõned sinised lilled kesk pleekinud heina, seda möödunud aasta koltunud mälestust, ei suuda minu südant küll kevade suhtes soojendada. Aga see valgus, mis kestab ja kestab ja kestab - see paneb uskuma, et midagi head on igas aastaajas.
Isegi kevades, mille vidistav vaim mulle oluliselt närvidele käib. Olen rohkem soojade värvide, valmivate viljade, lopsakuse ja raskete magusate lõhnade naine - aga see õhuke pikk õhtuvalgus, see võidab mu siiski enda poole.
Nii ilus.

Natuke samamoodi on ootamisega.

Sest ma tõesti ei ole mingi ootaja-naine. Kunagi iidsetel aegadel, kui olin veel hoopis teistsugune inimene, eeskätt lollim ja noorem, elasingi oodates. Oodates, et midagi juhtuks, mis mind mu nõmedast elust minema aitaks. Oodates kooli lõppu, et minna ülikooli, mis pidanuks olema elu parim aeg (ärge uskuge seda, mida räägitakse, uurige ise järele ja kujundage oma elu ise omaenda kauni tugeva käega!), oodates Arrrrrmastust (definitsioon: kahepoolse aktiivse huviga seksuaalsuhe, kus leiduks ka imetluse ja sõbralikkuse elemente, soovitatavalt vürtsitatud vajamisega. NB! Eelnev ei ühti mu praeguse armastusedefinitsiooniga!), oodates õiget kutsumust ja inspiratsiooni ja et keegi mu oivalisuse avastaks...
Miski oodatust ei saabunud ealeski ja see vähene sinnakanti-hubiseja, mis tuli, jõudis kohale katkise ning mitterahuldavana. Valusana.

Kuni ma lõpuks asjad oma kätesse võtsin ja ootamise asemel tegema hakkasin. Lõin. Kasvatasin. Otsustasin. Valisin.
Kui polnud ka saavutatav unelm, andsin vähemalt oma parima ning avastasin, et kui suruda, suruda kõigest jõust ja otsustada, et keha ja vaim ei tohi murduda -

on elu igatahes kaugelt põnevam kui lihtsalt oodates.

Niisiis ma tõesti ei pea ootamisest lugu.

Aga...
Istudes päikeseloojangul oma aknalaual, klapid peas ja silmad taevale naeratamas.
Kõõludes eelõhtuti skaibi ääres, teetass pooltühi ning kolm tööd korraga pooleli.
Vahetades sõnadesse pandud unenägusid, kerglusi, elulisi pisiasju - ning lõigates end vahel sama vahendiga neist kergetest igapävaebemetest läbi selle puuteni, kus on vastas päris inimene, nii elus, ehe ja ainulaadne, et kivi ja klaas mu sees lihtsalt murenevad igatsusest...

...mõistan ma ootamisegi võlusid veidi.
=)

8 kommentaari:

Manjana ütles ...

Ma mõtlesin nüüd jupikese aega selle armastuse definitsiooni üle ja pole üldse kindel, et sobiva leidsin. Milline see sul praegu on?

Kaur Virunurm ütles ...

Definitsiooni nõue eeladab, et nähtus ON üheselt defineeritav. Inimsuhted üldiselt ei ole. Miks peab armastust defineerima? Miks peate just teie seda endale defineerima? Miks peab olema "sobiv"? Miks üldse selline teema tekib?

väga väga naine ütles ...

No minu definitsioon on teaduslik =)
Mulle meeldib.

http://www.brainpickings.org/index.php/2013/01/28/love-2-0-barbara-fredrickson/

Lühidalt on see armastus niisiis kahe või rohkema isiku omavahelise ühtekuuluvuse tunnetamise moment, ja selle jooksul juhtub inimorganismis igasuguseid kasulikke asju. Rohkem selliseid hetki kogenu on tervem, elab kauem jne jne.

Aga jah, Kaur, see individuaalsete, väga spetsiifiliste inimsuhete mingite laiade rohmakate mõistete alla defineerimine on väga keeruline ja kohmakas ettevõtmine, nõus. Ja häid täpseid mõisteid meil paraku pole võtta.

Samas minul muidugi ON vajadus suhteid defineerida, sest mulle meeldib teada, milliseid variante on teistel inimestel olnud. Eesmärgiks siis ennast ja oma suhteid-tundeid kuidagi taustsüsteemi kaudu paremini mõista. Kõike millegipärast ei suuda jooksu pealt improviseerides jooksu pealt ka ära mõtestada.

Ja ilma mõtestamata ei saa ma hoopiski =D Tujud ja uiud ja "tundus sedasi" ei ole usaldusväärsed käitumise määrajad, palju inimesi saaks kahjustada nii.
Mina teiste hulgas.

T. ütles ...

Kaur, üks põhjus ilmselt võib olla jagamise vajadus. Soov kirjeldada detailsemas ja samas mōistvas sõnastuses seletamatuid inimestevahelisi tundeid.

Armastus on armastus. Jah. Aga täpsemalt?

Kaur Virunurm ütles ...

Aitäh vastuse eest.

Anonüümne ütles ...

Mulle meeldib lugeda mida sa kirjutad.

väga väga naine ütles ...

Mul on hea meel, et sa loed. =)

Manjana ütles ...

mulle meeldib igasuguseid asju defineerida. seda võib ka analüüsimiseks või mõtestamiseks kutsuda. olen märganud, et mida täpsemalt ma tean, seda kindlamalt ma seda ka saan. või noh - mõtled uisa-päisa, et vot siuke asi-suhe-olukord oleks nii tore, et tahaks. ja saadki. oioioi!! ja siis saad aru, et tasuks ikka varem läbi mõelda ja kui pärast portsu otsas istuda.