neljapäev, 10. aprill 2014

Siseneda ainult kutsumisel!

Selline silt on mul ukse peal.
Tundub, et midagi sellist on ajus ka. Kui sa oled sinna kutsutud, siis õnnestub siseneda sügavatesse kihtidesse, ent kui kutset pole...
***

Võtan mingit täiesti pisikest ja rutiinset sõrmetorkimis-verd ja korraga on täielik hämming.
Kus ma olen? Mida ma teen? Miks? Kes? Mis?
Mingi sõrm, mingi verepiisk, mille, ma sinna olen pigistanud just...

Kohe, kui mõtlema hakkasin, tuli muidugi meelde. Pilk haaras asjad, mille olin analüüsiks valmis pannud, valis välja vajaliku ja keha sai edasi tegutseda.
Aga see hetk, võõra inimese sõrm kinnastatud näppude vahel ja täielik segadus, miks see seal on või mis toimub või kas see on üldse minu elu? - see oli väga eredalt mõttetühi.
Kes ma olen? Kas see olengi päris mina või ma kukkusin kuidagi kogemata siia ellu, nõelad näppude vahel ja valvenaeratus huulil? 

Pärast tuli sama mees uuesti tagasi. Mingit uut sõrmevere-analüüsi saama. Ma vaatasin teda, aga ära ei tundnud. Imestasin isegi, et näe, keegi on pannud talle sõrmele täpselt samasuguse plaastri ja samamoodi, kui mina paneksin. Küsisin nime ja vat nimi tuli tõesti tuttav ette.
Aga ma ei taibanud ikka veel, et ta on minu juures veerand tundi varem käinud. Arvasin, et olen kellelegi teisele tema nime kirjutanud eksikombel.
Võtsin uue analüüsi ära, panin tulemuse kirja ja hakkasin otsima, et kes see eelmine siis oli, kes vale nime sai.
Ja alles siis, kui nägin, et enne oli teine analüüs ja nüüd on see analüüs, taipasin, et oli sama mees. Ma võinuks selle plaastri lahti harutada ja samast haavast pigistada, mitte inimesse uut auku teha.
Ent mu mälestus temast oli umbes 20 cm lühem, ilma vuntsideta ja näoga, mis võinuks kuuluda mõnele Gruusia patriarhile. Ta lihtsalt... ei jõudnud mulle kohale vast?

Ükspäev käis siin ühe pohmellis südamehaige juures kiirabi ning ühtlasi ka üks mu kursusevend, kes kiirabis töötab. Lippasin vaatama, mis nad teevad ja tagasi tulles selgitasin juhendajale, et noh, kursusevend ju, ikka vaja üle vaadata.
Juhendaja küsis mult, kes neist see minu kursusevend oli, ja ma ütlesin õige nime.
Siis parandasin valeks nimeks.
Siis lisasin vale perekonnanime.
Siis lisasin isikukirjelduse, võtsin vale eesnime ja lisasin sellele vale perekonnanime.
Siis sain õige eesnime ja perenime jälle kokku seoses sellega, et mu juhendaja tunneb teda ja ütles ette.

Me oleme ligi kolm aastat koos õppinud ja see kursusevend päris meeldib mulle. Et... ei jõudnud kohale?
Ah, ma ka ei tea ju.

***
Perearstikeskus pakkus mulle suveks osalise ajaga tööd. Võtsin vastu.

3 kommentaari:

kask jaan ütles ...

See oli väga toetav jutt. Andis nagu lootust. Päris julgustav lausa.

See järgnev jutt pole küll otseselt seoses aga...

Mul oli kunagi lapsena vist mingi kahesekundiline täielik mälukaotus. Vaatasin meie viienda korruse aknast õue. Õues oli rahulik. Oli suvi. Näha oli muruplats ja puud. Korraga ei mäletanud ma enam mis päev täna on -mis täna juhtunud on -mis eile toimus -kes mu vanemad on jmt. Mind haaras mingi meeletu hirmusööst, sest ma ei saanud ühtäkki aru, kKUS ma ASUN. Mul puudus igasugune mälestus oma lapsepõlvest ja kõigist suhetest ja inimestest. Oli vaid see suur õu ja käesolev hetk. Siis tuli mu õde ja küsis midagi. Õe tundsin mingil põhjusel kohe ära. Kuid kõik ülejäänu oli jätkuvalt täiesti puudu. Kujutlesin õudusega, mis juhtub, kui ma sellisel moel edasi pean elama -alustama TÄIESTI nullist! Umbes minuti pärast mälu taastus. Kuid kogemus oli totaalselt hirmuäratav.

Kodulehe tegemine ütles ...

edu ja jaksu :)

Lendav ütles ...

Neid tühikuid või lühiseid ikka vahel tekib. Meenuvad küllaltki sagedased segadused rääkimisega. Mulle öeldakse midagi, mina jõuan juba küsida "mis?" ja siis alles paneb aju kuuldud häälikutest lause kokku ja mõtestab ära. Ma ei ole kurt. Lihtsalt aju on kohati aeglane.

Seda, et ma ei mäleta, mida läinud minutil tegin või kas olen konkreetset inimest juba näinud, tuleb ka ette. Näiteks kohaliku poe kassapidajaid ma ei tundnud tänaval päris pikka aega ära. Tean, et olen neid kusagil näinud, aga kus? Ometi käin peaaegu iga päev seal poes...

Siin linnas on päris mitu inimest, kes mind tunnevad, nimepidi, aga mina ei suuda meenutada, kustkohast ma neid tundma peaks? Teretavad mind nagu vana tuttavat, küsivad, kuidas käsi käib jne. Lapsepõlvest? Ema kaudu? Küsisin emalt, tema oli samamoodi segaduses...

Üks eriti ere mälestus lühisest on eelmisest aastast, kui oli eriti ränk tööpäev. Müüsin ohjeldamatult igasugust kaupa, kohvi jne. Kuni ühel hetkel ärkasin selle peale, et seisin ilusti püsti leti taga, klient toppis kaarti makseterminali ja porises, et aparaat millegipärast ei tööta. Ma olin jäänud püstijalu pärani silmi paariks sekundiks magama ja olin summa sisestamata jätnud.