pühapäev, 6. aprill 2014

Tuhk peas

See nukrus, mille värvid on kuuvalge ja pilvelilla, ja mille lipp on taevas.

***

Panin nädalavahetuseks kassi kogemata tuppa kinni. Meil on selline süsteem, et kui läheme ööseks ära, piirame kassi liikumise köögi, esiku ja vannitoaga, sest muidu ta kohati suurest nördimusest, et jäeti üksi koju, kuseb kas mulle või mõnele lapsele voodisse, ja see on ebameeldiv.
Aga seekord panin kööki kassi toidud ja joogid, tegin kempsus resideeruva liivakasti puhtaks ja sulgesin siis tubade ja esiku vahelise ukse nii, et kass jäi valele poole kõiki neid mugavusi.
Kui me tagasi jõudsime, et olnud keegi voodisse kusnud, kuigi seekord olnuks tal täielik õigus nördida. Vaibal (ega ka kuskil mujal) ei olnud junne. Lilled polnud ära söödud. Kõik oli korras.
Kass ütles kurvalt "näu" ja tahtis tervituspai rohkem, kui süüa ja juua ja kempsu. Nüüd külitab mul siin ekraani ees ja mul on sügav süütunne.

Ma ei ole millegagi ära teeninud nii head kassi.

Tegin täna koogi üritusele kaasa ja kuna ma jäin sellega viimasele hetkele, panin ahjule liiga suure kuumuse, nii et kook läks pealt  kõrbema, samas keskelt veidi toores püsides. Mind ja kooki võeti seepeale autoga kaasa, söödi ebakvaliteetne toit tänumeeles ära ja toodi mind koju ära ka autoga.
Täring veeres jutumängus nagu normaalsetel inimestel (enamasti ma kuivatan metsa ära, kui püüan puud kasvatada, ning raiun endale varbasse, kui üritan pesunööri katki lõigata jms) ning veel pareminigi.
Kõik mu emakodus olid mu peale sõbralikud ning lahked, kuigi ma jäin tulles hiljaks, läksin varem ära, oma lapsi sinna ette hoiatamata hoida jättes, ning kohapeal passisin arvutis, klapid peas, ja midagi kasulikku ei teinud.
Isegi kuri vanaema rõõmustas mu üle, kui teda haiglas vaatamas käisin, ja andis küpsise.

***

...ja nüüd on see tunne, et ma ei anna maailmale vastu nii palju, kui talt saan. See tunne, et kisuks endal kahetsusväljundina kasvõi ribadena nahka seljast ja annetaks neile, kel puudu. Tahaks hoida sul, lugupeetud lugeja, käest ja olla täiesti olemas, täiesti kohal ja mõttega just siin, selles hetkes, sinuga koos, pühendada absoluutset tähelepanu.
Ollagi see inimene, kes ma tahaksin olla. See, kes pühendub absoluutselt.
Mitte see teine, kel on kogu aeg kiire kuhugi mujale. Kui mitte kehas, siis mõttes ikka.

Aga mul ei ole selleks aega. Ega jõudu.
Ja nüüd on öö ja kuu, nüüd on süda valus.

12 kommentaari:

Hoarfrost Infernal ütles ...

Tead, see andmine ja saamine ei saagi käia nii et sa teed neid kahte asja võrdselt samal ajal.

Ma olen seda siin Austraalias kogenud, kus mu sõbranna pere mu põhimõtteliselt ära adopteeris. Ja mitte ainult tema ema-isa, vaid tundub et osa laiemast perest ka. Ja ma tean, et ma pole tõenäoliselt nii palju vastu andnud kui nemad mulle. Aga ma saan seda näiteks mingil muul ajal edasi anda. Seda tunnet, et keegi on minu juures teretulnud, et mul on teda tore näha, et ma võin talle anda kohvi ja süüa. Eks ma teda autoga lennujaama viia ei saa, kuna ma sõita ei oska, aga ma võin talle kalli teha, näiteks. Jne.

Küsimus on energias, pigem. Ja minu meelest sina annad seda endast päris palju välja. Nii et pole mõtet ennast süüdi tunda, sellest pole kellelegi kasu ja endal on ka nõme. :)

Neid asju mõõtma hakates taandad sa kõik selle headuse ja ilu kaubanduseks, ja seda on meil niikuinii palju. Pole mõtet seda mõõta, tuleb lihtsalt teada, et küllap antakse veel ja veel, ning et sina annad ka vastu. Mis sest et mitte alati sellele kes sulle andis. Need inimesed teevad seda tõenäoliselt teistele ka, ja saavad seda teistelt, ning kahtlen et nad mõtlevad sinust halvasti. Sa tõenäoliselt tunneksid seda nende sõnadest, kui nad seda mõtleksid.

väga väga naine ütles ...

=)

Väga mõistlikult öeldud.

väga väga naine ütles ...

Seda ka et - tähtede imelist mõju meile ma nagu hästi uskuma ei kipu.
Aga kui vaatan blogides ringi, siis on päris palju inimestel mingi raskestipõhjendatav halb tunne just täna, just eile.

Vbla see... udu ja värk, mis valkja ajuvahuna majadel oli hommikul, vbla see lömastas.
Ma nägin sellist jama ka unes, mida just iga päev ei anta. 30 aastat õnnetut abielu mingi tüseda itaalia pässiga, keda mina petsin ja kes mind lõi vastutasuks. Kolm last, kes mulle õieti ei meelidnud (ja vastupidi ka, mina neile samuti mitte). Ja siis ehitasime Musumäe kanti, Viru keskuse asemel asunud järve saarele oma maja koos aia ja lehtlaga, ja ainus lohutus mu nõmedalt elatud elus olid ilusad valged pitslinikud säravpuhaste peeglite ees ja kummuti tume poleeritud pind.

Võeh!

fotograaf ütles ...

Väga huvitav blogi :)

väga väga naine ütles ...

Ja tegelikult, kuna rohkem keegi ei kommenteeri ja ma siin iseendaga räägin: vbla peaks kunagi tegema ühe postituse kohalolekust ka.

S.t. inimesed ju räägivad sellest vahel artiklites ja nii, ent mina kipun ikkagi ära unustama, et mitte keegi ei võida sellest, kui ma olen teinud mingi valiku, kus ja kellega olla, ja siis samal ajal sõrmed ning jalad ristis kügelen, mõeldes, et tahaks olla kuskil mujal ka, mitte ainult ühes kohas korraga.

Anonüümne ütles ...

Tõepoolest! Miks ei ole kujunenud inimene selliselt, et saaks olla kahes kohas korraga? Nagu näiteks udu jmt? Või madalrõhk. Peaks olema nii, et sa võid olla korralikult vanaemal külas -räägid asjalikult juttu, huvitud kõigest ning sööd pannkooke. Samal ajal oled aga ka (mingil hõredamal kujul?) kusagil Supilinnas koos paari kamraadiga ja arutled anarhismi võimalikkuse üle. Miks ei ole nii, ah?

Lendav ütles ...

Raskestipõhjendatav halb tunne oli siinmail ka. Pühapäeva õhtu ja esmaspäeva hommik kiskus mingil arusaamatul põhjusel hirmsasti nutma. Nüüd on üle läinud :)

tegelinski ütles ...

Mina võin võistelda unenägudega...
Ja veel ma mäletan, et vanaemal külas käies ma sõin alati kõhu täis ja keerasin siis magama, ja me olime mõlemad teineteisele seejuures nii olulised.
Üldjuhul ma ei kommenteeri (ja seepärast ei julge seda ka teistelt loota), aga kuna tunnen, et saime siin täna kokku, siis jätan märgi maha...

Lugejanaine ütles ...

Mis siin ikka kommenteerida. Komplimente tahaks teha.
ARMAS OLED!
:)

väga väga naine ütles ...

kõigi komplimentide eest (fotograafi oma ka nii ilus!) tänan malbelt, südamest ja naeratusega.

Anonüümne ütles ...

VÄGA VÄGA ARMAS NAINE !

väga väga naine ütles ...

/sulab