kolmapäev, 9. juuli 2014

Surnud seis

Mind küll ajab närvi ja murelikuks, kui sellise ilmaga tuleb laboriauto 2 tundi tavalisest hiljem ja kõik mu hoolega kogutud veri seisab ikka veel külmkapi peal soojas ootel.
Või noh. Ma ikka loodan, et auto tuleb 2 tundi hiljem, mis on varsti. Mitte 3 tundi hiljem. Või 4 tundi hiljem.
Või üldse mitte.

***

Tegelt on nii, et ega mul midagi uut öelda ei ole.
Lihtsalt suren jupphaaval, tehes asja käigus tööd, käies reeglipäraselt jooksmas, suren naerdes, suheldes, kallistades, maasikaid näksides, raamatuid lugedes, kirjutades ja kassi sügades.
Kõlab parema viisina, kui surra nuttes, küüsi lihani ära närides ja pead vastu seina pekstes, aga ainus sisuline erinevus on ilmselt see, et kui suremine ükskord läbi saab ja juhtumisi ei lõppegi mitte päris laiba ja päris matuste, vaid mingite uute eluvõrsete peenrast tõusmisega, olen vast kriips mugavamas seisus kui pea vastu seina peksmise variandi puhul.

Ma ei saa aru, kuidas teised seda teevad.

Inimesed lähevad lahku, on maailmasuurune ahastus - ja kolm nädalat hiljem on neil uus kallim.
Mul on lihtsalt null. Isegi väga toredad mehed, kes mind varem üleni paelusid, tunduvad sama erutavad ja ahvatlevad kui puupakud. Neid,  kelle puhul varemalt pealevaatamisest piisas, et Organism erutunult: "Shiny! Seks! Kohe!" hingeldaks, ei taha. Ka neid, kes on lihtsalt nii lahedad inimesed, et olid varem nii aju kui Organismi vaimustunud üksmeele järgi paaritumisküsimustes head valikud, ei taha. Neid, keda enne ei tahtnud, ei taha muidugi nagunii.
Mu erutuvus ja elevus on null. Null. Null.
Mitte kedagi ei taha, see, kelle pärast kogu see jama, kaasa arvatud.
Aah, või oleks mul siis midagi tõelist olnud temaga vähemalt, eks ole! Oleks mingi hea põhjus kuskil kogu selle ikalduse jaoks!

Muidugi on eelneva nördimuse juures ka tera eneseimetlust, sest oo, näete kui sügav, kui süvitsiminev, kui pühendumisvõimeline ma olen! Kes on tegelikult Põhjamaade parim leinaja? Mu aristokraatselt kõhnunud lõuajoon ja lillakaspruunid silmaalused peaks näitama mu kannatuste suurust kõigile, kes otsa vaatavad! Kurat, ma olen nagu raamatutegelane lausa!
Aga edevus ei päästa mind arusaamatusest, kuidas ja miks teised inimesed ikkagi saavad nii, et homne armumine eilse haava tohterdab, nagu Jaan Kross kirjeldas.
Mina vähemalt olen täiesti armumisvõimetu, kui mul kaotusvalu peal on. Mäletan, et Poeglapse isa järel käisin kolm aastat täiesti tuimalt ringi, nagu mingi plastmassnaine. Mõtsin, kas ma üldse kunagi hakkan jälle suutma mehi vaadata. Süda oli lukus: kes sees, see sees, kes väljas see väljas, ja seks, need mõned korrad kui seda tollesama pojaisaga ette sattus, oli kogu aeg oluliselt halb.
Kusjuures enne oli temaga ju nii hea. Nii hea.

Vbla umbes selline tunne ongi olla keemiliselt kastreeritud? Lihtsalt minu keha teeb seda endaga ise, tal ei ole vaja mingeid väliseid abivahendeid. Mul ei ole mitte kellelegi midagi anda, kurat võtaks! ütleb ta ja nii ongi.
See on tema otsus ja mina oma aju ja ideedega, kuidas võiks, ei saa sinna mitte midagi parata.

***

Muidugi, kolmandast küljest võttes: käis meil üks päris haige perearstikeskuses. Vähk. Läheb halvemaks. Arstid omaette imestavad, et ta niigi kaua vastu on pidanud.
Temaga võrreldes on mul ikka kõvasti parem elu. Rohkem tulevikulootust, juukseid ja lihaseid. Ja ükskord läheb see surnud seis ju jälle mööda lõpuks?

10 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Viimane lõik oleks parem kui seal ei figureeriv sõna "täna" oleks "hiljuti" ja sõna "jälle" puuduks koos sõnadega "verd andmas"

Anonüümne ütles ...

eelmine ei lause ühilduvus eriti on kahju

väga väga naine ütles ...

Oo, kui armas dialoog!
Kahtlustan küll, et esmane lausekorrigeerija oma keerukate õpetussõnade rägas lähtus vähem stilistilistest küsimustest ja rohkem ametidiskreetsuse omadest.

peale väikest järelemõtlemist taipasin, et põhjusega.

Anonüümne ütles ...

Ega teil seal lansette üle ei kipu jääma? Neid millega näppu auk tehakse et verd kätte saada? Ühekordsed. Et peab vajutama ja siis teeb plõks ja ongi auk. Roosad või rohelised? Vaatasin, et 200ne pakk maksab 18 eurot. Kui mul neid kusagilt väiksemas mahus nillida ei õnnestu, tuleb vist osta?

Jutt on jälle väga kriipiv. Ma e julge sellele vastata -ja tegelikult ei tahaks seellele ka mõelda. tahaks lihtsalt mingeid mutrikesi poldi peale kruttida ja siis jälle maha keerata ja nii terve päev. Et ainult ei peaks neist asjust mõtlema.

väga väga naine ütles ...

vahel mõne aparaadiga tuleb kaasa peotäis selliseid, mida me üldjuhul ei kasuta. Neid võib tehniliselt ju ülejäägiks arvestada.

Palju vaja oleks muidu?

Manjana ütles ...

On küll selline masendav ülestunnistus, aga lause "Kes on tegelikult Põhjamaade parim leinaja?" tundus nii hea, et ma tsutike aega itsitasin. Kui naljategemise oskus veel kadunud pole, on lootust :P

Absolutely Fabulous ütles ...

Külmkappi SISSE pange see veri siis.

Anonüümne ütles ...

Tosin lansetti oleks ideaalne arv. Lapsele.

väga väga naine ütles ...

no kirjuta erakiri mulle =)

soodoma ja gomorra ütles ...

Mulle ei tundud sugugi masendav. Minu arvates on selline ilus paastumine oluliselt helgem ja pikemas perspektiivis "kasumlikum", kui minnalaskev enesepõletajalik lohutamine.
Väärikam ja dramaatilisem kah, otse loomulikult:)
Küll sa ellu ärkad.