reede, 28. november 2014

Mis ma nüüd siis olen vol II

Öeldi, et ärgu võtku ma ennast oma liiga tõsiselt.
S.t. lugedes. Plogi. Aga ma lugesin ikkagi seda ja seda ja seda... ja kuramus. Täpselt sama inimene vaatas vastu. Mitte kuhugi pole arenenud. Mitte kuhugi pole jõudnud ega mandunud. Neli aastat ja täpselt sama, õnnetus (eelistan sedasi mõelda) ja täpselt sama, õnnetu arm(astus)(umine) ja täpselt sama - ma olengi täpselt sama ja kas ma nüüd peaksin natuke halvasti tundma end?
Vist ei.
Vist ei, aga... ikkagi, kuhu edasi siis nüüd?

Rents on peaagu jõudnud oma eesmärgile. Mina muidugi ei jõuagi (tahtsin korra lõuga tõmmata), teisele eesmärgile ka mitte, aga midagi ma siiski teen. Käima õppisin (kahe silmaga alla nägema ja käsitsi kirjutama mitte), õpin ka jooksma. Ja mingi areng toimub.
Põhimõtteliselt ma vist ei ole läbi kukkunud?
Ise ei tunne nii, eriti ei öelda ka, ja see, et ma omast arust olen veel pimedam ja kohmakam kui nädala eest - see võib olla ka normaalne tagasilöök, mida lihtsalt ei ole arvestatud avalikult ja seega on see kõigi eest saladus, või ma märkan asju, mida veel nädala eest ei oleks märganud. Võib-olla pudistasin nii juba siis!? Võib-olla olen kogu aeg pudistanud? Midagi ma ju ei tea ka...

Mis ma tahtin öelda - et lugesin oma sedasinast võrgupäevikut ja meeleheide käis peal. Et see siis ongi elu: ajad taga mingit partnerit, hüppad-jooksed, teed tööd - ja ongi kõik.
See SEE ongi. Ja kui sa ei ole edukas, kui sa enam ei hüppa, siis võidki samahästi surnud olla.
Aga samas... ei ole ju nii? Ei ole ju?!
Ja see ajab mu segadusse jätkuvalt. Et mis, kes ja kus on.
Võiksin panna uue kaalunumbri. Võiksin ka uue foto lasta teha (sünnipäevaks nagunii teen) ja oma senised ponnistused raamatuteks vormida. Võiksin teha koguni käiva foto! Aga see oleks ju ka valetamine, omas laadis, kuigi faktid nagu on õiged.
Ma ei taha.
Ma ka ei tea. Kogu tulevik on kolm tundi pikk ja pikemalt ei tohi mõelda, sest siis tulebki õudus peale - kuni ma mõtlen mõnusast voodist, on ju kõik hea. Ei tasu siis mõelda muust, ei tasu elule mõtet otsida! Või..?

Kurtsin seda muret laialt ringi ja sain mitmesugust tagasisidet. Üks rääkis kõiksusest, täitsa tõsiselt. Et elusa inimesena ta võib mind vaatama tulles teha pausi ja minna ning vaadata mõisa, funktsioonina ta ei saaks. Et elusana ta ongi täiesti teistsugune. Et võib, aga samas ei pea.
Teine soovitas vähem põdeda.
Kolmas rääkis, kui palju pahandust tegi mu kass.
Omal moel oli kõigist neist kasu. Aga ikkagi on kõige rohkem kasu Kivirähast.
Imelik. Midagi uut ta ju ei ütle. Aga seda, et kõigest ei pea kasu olema, seda ta ju ütles, ja sellest oligi enim abi.

Lähen nüüd oma mugavasse voodisse, kus veel kolm ööd pole pissivat kassi, mõtlen inimene olemisest ja ei põe. Üldse.
Sest midagi paremaks see ei tee, midagi halvemaks aga natuke ikka.

22 kommentaari:

notsu ütles ...

kui sa mittepõdemisega hakkama saad, siis oled sa küll väga tubli. See on paras tasakaalutrikk, niskene proffide värk.

udupea ütles ...

see kõik, mis ma öelda tahan, on nii triviaalne, et ma parem ei ütle midagi. nagu iga teinegi kord.

aga see Sinu teine eesmärk, ma sain ka Sinust innustatud, mõtlesin, et miks mitte jne ning üritasingi..
tervelt 2 korda õnnestus, siis ind rauges.
ma vist peaks põdema selle pärast. ma ju tean, et see teeks head ja mul on päriselt ka põhjusi miks mingitki füüsilist vormi hoida jne aga ei ole minus piisavalt sedalaadset masohhismi. mõelda, et ma olen kunagi maratone sõitnud... justkui mitte eelmises elus vaid üle-eelmises, nii ammu ja ebareaalne tundub.

väga väga naine ütles ...

ah, ma ei saanud ju ka täis =) maksimaalselt 90, kalendri (koduse) abil saaks täpsemalt arvutada, aga 100 küll ei tulnud.
2, 90... peamine on, et mitte 100.

Tegelikult kuulaksin praegu ka triviaalsusi. Üks ütles, et peaks harima oma aeda, nagu Voltaire rääkis. Vbla.
Ma tean, et kuidagi elasin ju ennegi. Kuidas, sellele ma ei saa pihta.

Mitte põdeda tundub olema AINUS vastus. Jaa, notsu, ühe päeva jooksul tulen toime, pikema aja vältel pean juba pingutama =)

Ktz ütles ...

No kui sa triviaalsusi tahad, siis aitan hea meelega :) Näiteks oleks päris huvitav püüda aru saada, et milleks sul seda nüüd VAJA oli. Mitte irooniaga, vaid päriselt. No räägitakse ju, et inimene saab/tõmbab külge/korraldab alateadlikultki endale mingeid selliseid elamusi, mis mingil viisil murravad ta välja senistest mustritest. Kui alateadvus (või noh, mingi asi su sees, mis peaks olema natuke targem kui sinu igapäevane ise) näeb, et sa ei saa mingist kraavist välja kohe mitte kuidagi oma jõuga, siis ta korraldab kriisi. Sest kriisis on inimene sundseisus, peab mugavustsoonist/mõtteviisist välja tulema ja muutuma. Ja see ei olegi üldse halb. No mitte, et see oleks tõde, aga see on üks võimalikke viise kogu seda elamust mõttestada. Kui veel triviaalsusi tahad, anna ainult märku :)Glad to help.

väga väga naine ütles ...

Jõudsin sellele ka juba kahtpidi mõelda. Et ühest küljest oli mul vaja leppida sellega, et ma ei saa kõige eest vastutada ja elada see üle (ja selline suhtumine tundub mulle seniajani armas), teisalt aga - nagu siin ka juba kirjas - tahaks KÕIGE eest ise vastutada.
=)
See, kes ma olin, see vist tahab uurimist, enne kui otsustada, mida mul vaja oli.

Anonüümne ütles ...

Ma tõrgun uskumast, et taolised sündmused on vaid meie alateadvuse poolt välja kutsutud "õppetunnid". See lihtsalt peab olema mingi vananaiste-jutt, sest kuidas suhtuda vastasel juhul sadadesse tuhandetesse I MS käigus invaliidistunud Prantsuse juurviljamüüjatesse, pagaritesse, juuksuritesse, kooliõpetajatesse ja puuseppadesse? Kas nad pidid oma invaliidistumisest midagi õppima? Kas see oli nende vale mõtteviisi tulemus?
Päriselt või? Tundub justkui veidi liiga...bravuurikas teooria, mis?

Kaur Virunurm ütles ...

Anon, ma lugesin (aasta eest) pikka inglisekeelset artiklit, mis seda mõttekäiku selgitas. Kui sa näed endale lähedal vigast või krooniliselt haiget inimest, siis sinu mõistus hakkab pikapeale leiutama õigustusi, miks tema on haige ja sina ei ole. Inimene ei lepi sellega, et selgitust pole või et see on lihtsalt statistiline. Iga tuhandes laps sünnib Downi sündroomiga, see on geneetilise paljunemise hind, loodusest antud. Aga kui see Down on sinu lähedal, sa näed teda päevast päeva ja mõtled tema üle, siis jääb statistikast väheks. Ja nii tulevad mõtted "see on Jumala karistus", "küllap on keegi selles kuidagi süüdi", "mõtles valesti" või misiganes veel.

Lendav ütles ...

Asjale annab läheneda erinevatest külgedest. Üks on see "millega ma selle ära teenisin?!" ja teine "mis ma sellega nüüd peale hakkan?". See viimane on ilmselgelt mõistlikum ja võib viia selleni, et hoolimata traumast elatakse edasi paremini ja rohkem endaga rahul olles, kui enne.

Mõnigi inimene on saanud iseendaga paremale läbisaamisele läbi haiguse näiteks, sest siis tekkis lõpuks aeg puhata ja järele mõelda, kas ollakse vanaviisi edasi elades õnnelik ja rahul või võiks mingeid muudatusi elus ette võtta. Loomulikult on olemas ka hordide viisi inimesi, kes satuvad lihtsalt õnnetusse ja elavad edasi veel halvemini, kui enne. Sellegipoolest oleks mõistlik püüda elada edasi paremini, kui enne.

Sellepärast ma ka siin eelmise postituse all kirjutasin oma isast, kes noorena tegi läbi vähemalt sama hullu avarii. Tegelikult oli ta sõjaajal paras poisike ja see ei olnud tal ainuke tõsine trauma, küll aga kõige rängem. Ja mida ta sellest sai? Teadmise, et ta on üks erakordselt vintske hing, kes tuleb eluga kõigest välja. Ta ei kohkunud tagasi ühegi hullumeelse idee ees, pole vist valdkonda, kus ta poleks püüdnud midagi suurejoonelist leiutada. Kui ka mõni asi untsu läks, ei heitnud ta iial meelt, vaid võttis ette mõne teise veel hullema projekti ja - päris palju ettevõtmisi läks tal tõesti hästi. Vanamees oli eriti osav pöörama oma elukäigu traumad ja õnnetused enda kasuks, teadmiseks, et lõppkokkuvõttes on ta võitmatu ja surematu.

Kui elu annab Sulle sidruneid, tee neist limonaadi, on üks vana ütlemine.

Lendav ütles ...

Mis ma tahtsingi eelnevaga öelda - et milleks võis seda õnnetust vaja olla? Näiteks selleks, et saada aru - Sa oled kõikvõimas! Sa elasid üle väga ränga trauma ja jäid praktiliselt terveks (käed-jalad on küljes, aru peas jne), seda võiks võtta peaaegu nagu märki jumalikkusest. Sul on õnne (jääda ellu väga rasketes oludes), Sul on sitkust (paraneda kiiresti), põhimõtteliselt ei ole Sul ühtegi takistust. Sa võid teha (või siis tegemata jätta) mida iganes.

---

Ma ei tea, kas õnnetus on alati õppetund. Küll aga tean mitut head näidet, kuidas õnnetus on ootamatult osutunud väga õnnelikuks juhuseks. Näiteks see, kuidas isa kõrvetas elektrikuna töötades silmnäo korralikult ära, silmanägemine jäigi peale paranemist ka kehvemaks. Aga just siis pidi ta minema sõjaväkke. Pimedana (just peale õnnetust) teda sinna muidugi ei saadetud, aga ülejäänud rühmast (38 meest) tuli tagasi elusana ainult 2. Kas see oli õppetund? Ei tea. Õnn oli see kindlasti.

Sa oled õnnelik inimene, päriselt.

Anonüümne ütles ...

Olen märganud oma hoiakus elule kummalist muutust. Oli aeg, kui tundsin end luuserina nähes kuidas mu eakaaslased reisivad välismaal, osalevad ägedatel üritustel ning elavad ka muidu suure eduga oma eeskujulikku elu. Mul oli tõesti valus enda pärast, sest mina ei reisinud, ei osalenud ega olnud ka muidu midagi silmapaistvat ette näidata. Vastupidi. u esimesed mälestused on seotud erinevate haiglatega, lahkumiste ja üksiolekuga. Ning nüüd täiskasvanuna leian end tihti uitlemas hallis lepatihnikus või vaatlemas külmi pruune jõevooge luitunud ja kõledal maastikul. Alles eile ööbisin koos mõne sõbraga (nad polnud tegelikult mu sõbrad!) jääkülmas kütmata mahajäetud silikaathoones. Lambil, mis valgust andis, lõppes patarei. Magamiskott oli õhuke ning niiskus muutis kõik veelgi külmemaks. Läbi akna võis näh sombust ja halli pimenevat taevast.
Ja see oli mingil moel tuttavlik olukord. Isegi armas ja südantsoojendav. Võib-olla ongi mu koht siin? Kus pole erilist lootust, väljapääsu ega ilu? On vaid ühetaoliste päevade rodu täis kannatusi, pettumusi ja muret? Võib-olla see ongi just hea? Kes oli see, kes ütles: "Jätke lootus"!?

ktz ütles ...

Anonüümne 1. detsember 2014 12:04 - kasuta ükskõik millise mõtte puhul absoluuti (sõna: "vaid", aga sobib ka näiteks "ainult") ja sa oledki kõik viinud elegantselt absurdini. Loomulikult ei ole miski VAID mingi ühe asja tulemus, loomulikult ei ole loogiline, et sõjad tulenevad masside masohistlikust mõtteviisist. Nagu öeldud - see ei ole tõde, aga see on üks hüpotees/üks võimalus olukorda analüüsida. Või on tõesti -välistatud- (kasutagem nüüd absoluudi teist serva ja välistame täiesti - saame samasuguse absurdi), et mõnikord mõni inimene sätib ennast ise või tõmbab ligi mingi kriisi selleks, et endale positiivses mõttes jalaga arendav mats tagumikku anda. Ja veelkord - kuna vvn tahtis kuulda triviaalsusi (palun seletus siin: http://www.eki.ee/dict/qs2006/index.cgi?Q=triviaalne), siis tundus see olevat asjakohane triviaalsus. Minu point on vast see, et sellistes murdelistes olukordades on inimesel vaieldamatult huvitav võimalus iseendale, elule ja maailmale teha oluliselt põhjalikum audit kui tava(mugavus?)tsoonis teha viitsitakse. Mõtlemine on huvitav. Aga mustvalge tõlgendamine muudab mind paratamatult pisut sarkastiliseks, kuigi püüan hoiduda ;)

ktz ütles ...

Lendav, jagan Su mõtteid igati, hea ja sõbralik lugeda, see on jah just seesama, et õnnetus annab _võimaluse_ argielukraavist välja tulla, asju uuesti vaadata/analüüsida/ümber hinnata. Ja õppetund saaks iga õnnetus olla küll - siis, kui iga õnnetusse sattunud inimene seda võimalust näeks, aga tõesti, kui paljud on nii targad/tugevad? ;) Inimesed tõesti kasvavad ja arenevad läbi kriiside - aga kaugeltki mitte kõik. Mitte, et mul vvn suhtes vähimatki kahtlust oleks :)

Pets ütles ...

Aga kui prooviks lihtsalt elada, ilma selle filosoofilise jurata?

Või on asi selles, et reaalalade inimesed ei suuda nii keerulisi mõttelende koostada ja siis lihtsalt lähevad läbi elu, ilma selle üle suuremat mõtlemata.

Kaur Virunurm ütles ...

Pets, oled sa vvn blogi varem lugenud? "Proovi vähem mõtelda" ei ole tema puhul kuigi töötav soovitus.

Anonüümne ütles ...

1. detsember 2014 14:37

"Every night and every morn, some to misery are born. Every morn and every night, some are born to sweet delight. Some are born to sweet delight; some are born to endless night."

Ilus poeesia, mis on aga ...pullikaka.

Tegelt on aga nii, et kõike saab valida peale enda iseloomu. Ja kui ei lasta valida, siis tuleb võidelda. See on ainuke viis, kuidas hoida enese silmis oma väärtust.

väga väga naine ütles ...

mulle see poeesia istub.
Tegelt ka.
Et oli üks poiss haiglas, kellega ma palju ei rääkinud, aga tema sõnum oli, et mul pole niipalju tahtejõudu kui tal. ta tegi 3 aastat 3 nädalaga.

Ja sellele polnud mul tõesti midagi vastu panna, kuni hea sõber ütles,et ära põe.

Misjärel see on üks põhilisi hakkamasaamismeetodeid, kui kurbus peale tuleb. Mõelda, et ju ma siis valisin valesti või polnud võitluseks piisavalt tahtejõuline, tundub vale ja selle mõtte valguses ka on vale-

muidu - kunagi ma elasin ju lihtsalt.
vist.
igatahes ei teinud see mind õnnelikuks =)

Anonüümne ütles ...

No ja mis see "õnnelik" siis lõpuks on? Üks sõna. Võib-olla hetkeline rahulolu tunne. Hetkeline. Ma ei tea ühtki inimest, kes oleks kogu aeg õnnelik. Kui kuskil on, siis ilmselgelt on neil kemikaalid peas veidi teistmoodi seatud kui mul. Ma võiks ennast tõesti suisa õnnetuks punnitada, aga nende väikesele nirvaanale ei jõua ikka ligilähedalegi. Ja so what. Katus on peakohal, tuba soe, riided seljas, toit laual. Valikuid kuidas meelt lahutada nagu ka oleks. Eneseteostuse võimalusi. Tööd, et ennast ühiskonnas kasulikuna tunda. Mida siis veel?
See on mingi kuradi müüt - kangelane läheb laia maailma õnne otsima, jõuab maailma äärele ja ja ja... tühjus.
Üsna keskmiselt ja parajalt mugavalt siin maailmas hakkama saada on juba omamoodi vedamine. Aga oleva väärtusest saab paraku aru alles siis kui sult see ära võetakse. Näikeks korralikult funktsioneeriv käsi või nägemine või misiganes.

Anonüümne ütles ...

selle lihtsalt elamise, "ilma filosoofilise jurata" elamisega on see häda, et see pole igaühele kättesaadav. sest kui inimesel see va mõtlemise viga juba kord küljes on, siis lahti sellest enam ei saa. või saab, aga väga suure töö ja vaevaga. meditatsiooniga näiteks, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et sa mõtled ja juurdled nii palju ja nii sügavalt, et läed põhjani ja tuled teiselt poolt välja. noh, põhimõtteliselt "õndsad on need, kes ei tea" (või kuidas see kirjakoht täpselt kõlaski), aga kui sa tead, siis pole võimalik seda tagasi pöörata, pole enam võimalik mitte-teada. ja juurdleva meelelaadiga inimesel pole võimalik mitte-juurelda.

ep

notsu ütles ...

jajah, sama lugu, et õpetus oli "saage nagu lapsed", mitte "jääge nagu lapsed", sest selleks viimaseks on täiskasvanutel juba hilja.

Anonüümne ütles ...

Tuletan siinkohal kõigile meelde, et Eesti muinasjuttudes on õnn väga selgelt defineeritud. Õnnel on 3+1 komponenti: korralik kõhutäis süüa, kott kulda, abielu kuningasoost isikuga + õnnestunud kättemaks "asjaga seotud" lurjusele. Lihtne!

Lendav ütles ...

Õnn tänapäeva keelde ümberpanduna oleks siis esmaste ja ka teiseste materiaalsete väärtuste olemasolu (kõht täis ja kullakott), toimivad lähisuhted (abielu kuninglikust soost tegelasega, tihti ka tubli taluinimesega) + õiglane kohtlemine (õnnestunud kättemaks). Võib muidugi ka nii vaadata. Osaliselt kahtlaselt sarnane Maslow püramiidiga :)

väga väga naine ütles ...

Ma nüüd hakkan neist kommentaaridest natuke aru ka saama =)