esmaspäev, 29. detsember 2014

Hamletlik vastus

Olla
tähendab olla omaette,
nii sina kui saab,
ja mitte kuidagi teisipidi,
sest olla sina
ongi ju tähtis.

Olla
tähendab olla osa tervikust
koos, koos, koos
ja meie
on üle minu
ja roos
üle õielehtede summa
ja üleüldse see ongi päris.

Olla

või mitte olla?

***

Tegelt mõne päeva eest lubasin olla 10 aastat vähemalt veel, sest koledustele ei mõelnud. Niisiis lubatud (50 aastat ei lubanud olla, ainult kaaluda). Aga lubadusi pean, pealegi veel talle antuid, sest tõepoolest, ilmaasjata ma neid ei anna ja nii ongi =)
Et nabaimetlemine hakkab ennast ka juba ära tüütama, aga samas huvi on umbes ainult enda, oma füüsiliste ja psüühiliste reaktsioonide ja selle vastu, kuidas piisavalt ruttu ei parane, luban, et jaanuaris seda iseenda teemat ei puuduta. Täna veel pole jaanuar, õnneks, seega mõneks ajaks viimane post minu ja mu valikute teemal.

Seda, kus või kes ma olen, ikka veel ei tea. Jah, enne (õnnetust, rongiallaminekut, kuidasiganes seda nimetada) ka ei teadnud ja seega loogiliselt ei saagi teada, aga ikka ju loodaks. Et maailmal on nüüd uus nägu ja männiladvad seninägematud. Lumi sajab kuidagi uutmoodi, iga helbe langemine on ime, viitsin ja hoolin sellest, mis varem oli ükskõik. Et kuskil on vastus, mida ei paistnud enne, nagu raamatutes ikka on, et on lihtsus seal, kus enne keerulisus, ja arusaamine seal, kus enne arusaamatus.

Tühjagi.
Teatud mõttes isegi ei usu, et see olin mina, kes niimoodi otsustas ja teoks tegi. Ootamatult vapper selles traditsioonilises mõttes (on küll vastupidi arvajaid) ja et ma midagi ei mäleta (kuigi meenutused on tõsised ning meenub see viimane päev küll, kui anda konkse, kuhu külge haakida), siis mälus on phmt see, kuidas õppisin sõja- ja katastroofimeditsiini, lõuna ajal jalutasin, sigaret ning see eine, mille meie kursavanem tuua laskis, ja selle järel see, kuidas võtsin kellegi käe ära oma juustest ja panin ta pihku asemele oma käe, sest juuksed meenutasid mulle seda juuksepostitust siin, ja vahel midagi pole.  Ei mingit klaarumist, ei mingit lõplikku segadust, mitte midagi ei mäleta.
Ja samas mäletan liiga palju.

Aga. Korduvalt on küsitud, mida ma ometi mõtlesin, jättes maha kaks nii armast ja enda oma last, mu vastus on ent liiga pikk, et seda kuulata ilmsesti. Niisiis, ma mõtlesin nii:

* maailm ei ole ehitatud nõnda, et üks inimene vähem teeks sinna augu, ja eriti ei tee auku puuduv emaolevus. Ma otsin ikka veel oma elule narratiivi, lugu, mis klapiks, aga ema lugudes on kõige mõttetum olevus üldse. Mistahes muinasjutus kas ema on - või on ta surnud ja kangelane või kangelanna (enne naisestumist) seega vaba seiklusteks ja õnnelikuks lõpuks.  Montezuma tütar - kes teab midagi tema emast? D'Artagnan - oh, ema isegi ütleb paar sõna alguses, enne kadumist!  Aramis, Ahtos, Porthos - mis neil on mingid emad ka? Isegi mileedi ema on puuduv! "Ivanhoes "on isad, aga emasid pole. Robin Hoodis pole kumbagi v.a. need isad, kes on. Nero Wolfe'il on tütar, emata. Kes oli Feanori ema? Aga Nerdaneli oma? Archie oma?*
Isegi mina ei tea.
Tegelikud naised ei ole sellised, et enne on huvitavad, ent kohe peale sünnitamist muutuvad seisvaks veeks. Ka tegelikud mehed pole, lihtsalt see pole oluline. Aga emad lugudes ON, mitte ei muutu, ja mul pole seega kerge nendega identifitseeruda. On muutuv Sylvia Plath,  on muutuv Virgina Woolf ja isegi sita kirjanikuna olen meelsamini reas nende, mitte näota ja kujuta olevustega, kes on emad.

* Kui minu isa ära läks, olin mina 8 ja mu vend 4 ning mu meelest me olime suht valmis. Mu Tütarlaps on 12, mu Poeglaps 8 ja kui nemad ka valmis pole, pole keegi, vähemalt nii mulle tundub. Mõlemad on koolilapsed, mõlemil on huvid, Poeglapse juuksed on palju pikemad kui mul, Tütarlaps on ise pikem kui mina. Enim, mis ma nende heaks saan teha, on olla mittevasturääkiv rahakott, ja see ma nagunii pole.
Samahästi võib vastu rääkida ka mõni teine rahakotiomanik ja vaevalt ta must vaesem on.
Lapsed on, mis nad on, juba niigi ja minu olemine ei muuda midagi paremaks.  Maailm pole nii ehitatud, et jätaks inimolevuse ümber augu, on ju õige, aga ikkagi me oleme, kes oleme, ning MA olen, kes olen, mu Tütarlaps on, kes on, ja isegi mu Poeglaps on, kes tema on ning muutused tema olemuses lähtuvalt sellest, missugune olen mina, on minimaalsed. Esimesel kolmel aastal on ema oluline, hiljem võib aga selle rolli võtta üle kestahes ja lõpptulemus teeb üsna sama välja.
Ma ikka veel pean oma ema tähtsaks sellest kõigest hoolimata =)

* Kui mul oleks mingi vastav valik, siis uus laps on palju huvitavam kui uus kirjutis, aga ma ei arva, et saaksin muutusi tuua juba olemasolevate laste ellu. Kindlasti mitte suuri muutusi. Ma olen, mis olen, ja sama mina olin ma ka möödunud aastatel ning mis minust võtta, on võetud. Selle üle mõeldes isegi tõdesin, et hiljem on hullem, sest siis on ema juba harjunud asi.
Saaksin asju teha, mis muutuse tooksid, aga mitte olla mingi muutus.

Umbes nii mõtlesin ja mõtlen ikka veel, tegelikult. Lohutage nüüd! Ei, nali. Lihtsalt vaatasin oma dropboxi ja kuram, seal oli isegi tervelt 3 salmi Elrondi rongi kohta ja veel väga palju mulle uudseid salme ning endast ON kahju. Et mäletan mitte neid, aga mida mõtlesin kirjutades, on meeles küll, ja jumala hea, et sai lugeda, aga...
õudne ka.
Ja seda, et halvad, seda ei mõtle, sest igatahes paremad kui praegu.


Elrondi apelsin, Elrondi apelsin,
porgand, koidukarva hiiliv unenägu,
tule ja vii mind ära!
Söösta unedest välja, mu kummitusrong,
lendav läänlane, Käru Hongkong,
tule ja vii mind ära!

Lase ma vaatan su terasnäkku,
ütle et armastad mind,
näri mind õigeteks tükkideks
sobivaks sellesse ainsasse
uude maailmajakku
ole see viimane hind,

ole mu koit ja ole mu kõu,
ole mu nõutuse vastu nõu,
võta mind endaga, mul on low

ole mu kandev pind.


Praegu ma muidugi olen, kes olen invaliidina. Vähem teha. Vähem olla. Mind õieti polegi võrreledes eelnevaga, sest teen palju vähem ja kui me oleme need, kelleks meid peetakse, mina aga hajun käest...
Ok. Mingi sisu siiski on ju, sest mingi ajalugu mul on. Vbla paranen, vbla muutun taastegevaks, vbla olen praegugi mingi asi ja mu sõbrad ja need, kes loevad, peavad must niigi. Aga lapsed... nad märkasid mind küll, mu puudumist ja seda, et ikka veel ei ole see, kui naasin. Pooled kohad, kuhu vanemad peaks minema, on tühjad. Päevikutes allkirjad puudu. Kuram, praegu hakkan seda kirjutades nutma, sest ise olen endale nii tähtis. Aga kui võrrelda mind ja värvipliiatseid, on värvipliiatsid olulisemad ning nii ongi. Värvipliiatsite puudumine oleks kohe koolis märgatav, ema...
On ainult ema. Kui on puudu, siis märgatakse pikapeale tõesti. Muidu mitte.

Võõras mees on sellega võrreldes ju täitsa asi?

* Märkasin, et kõik on meeskirjanikud, märkasin.

18 kommentaari:

[ z ] ütles ...

Enne kõike muud postitan siia lõigu oma lõputööst (mida ma usinasti kirjutasin ka samal ajal kui sind Tartus vaatamas käisin .. raske oli seda kirjutada, endiselt on omajagu raske) ja mis peaks tõestama väga hästi, et sind on vaja veel lastele:

"Suuremahulise populatsiooni uuringu (Abel et al. 2014) kohaselt suurendab varases lapsepõlves lähedase inimese kaotamine, eriti kui see juhtub ootamatult, lapse hilisemas elus psühhooside tekkimise võimalust. Kõige suurem riskifaktor on see kui kaotus juhtub enne kolmandat eluaastat ning põhjuseks on lapsevanema suitsiid (mis ei ole põhjendatud perekonna ajaloost teada olevate varasemate vaimsete tervisehädadega). Kuigi kindlaid seoseid lapsepõlves läbi elatud lähedase kaotuse ja hilisema kindla psühholoogilise probleemi esinemise vahel on leitud vähe, on kindel, et nende laste puhul on tegemist riskigrupiga. Lähiperekonnas ootamatu surmaga kokku puutumine vanuses enne 2,9 eluaastat suurendas tulevases elus psühhoosi riski 84%, 3 eluaasta ja 6,9 vahel 47% ning 32% vanusevahemikus 7-12,9. Ka 2014 aastal Taani, Rootsi ja Soome koostööna tehtud uuring (Li et al.) näitas, et kõigem suuremat riski omavad lapsed, kelle vanem on ootamatult elust lahkunud."

Kui tahad, võin ka viited täpsemalt üles otsida, aga see materjal näitab kui tähtis on perekonna olemasolu meie psühholoogiale - eriti lapsena. (ja võibolla ka seletab, miks ma olen nii sassis, kui ma vahel tundun) Isegi kui vahel tundub et värvipliiatsid on tähtsamad, on vajalik et perekond oleks olemas, kasvõi kusagil taustal.

Isiklikult hoian käimas olekuks tihti meeles sõnu, mida räägib nö Jumal Chalice'i laulu Ilu P22stab lõpus: "Igaühe veri on püha. Sinu veri. Igaühe süda olgu palvekandikul minu poole tõstetud. Sinu süda. Igaüks on kui klaasikild liivas, sügispäikeses tantsiv puuleht, pehme ei kusagilt langev sulg magamistoas. Sina oled. Igaühte on vaja. Igaüks on oluline. Teist panen kokku midagi suurt ja veel kaunimat. Kaunimat, kui sa mõista suudad. Kõike ei saa seletada. Armasta. Ükskõik kui piinarikas see ka poleks, see on minu tahe. Ükskõik, kui tühi see ka tunduks, see on minu tahe"

väga väga naine ütles ...

=)

Algust usun küll. Jumalat ei saa.

Anonüümne ütles ...

Ok, su reaalsus on mu omast ikka valgusaastate kaugusel, lausa teine dimensioon.

Tahad sa, et sulle kaasa tuntaks või öeldaks, et oled paras lollpea? Võin teha muide mõlemat.

Anonüümne ütles ...

Ma olen rahul, et keegi kusagil sai 10 aastat.

Anonüümne ütles ...

Kui Su mõttest nii aru sain, et lapsed saavad ka Sinuta ilusti hakkama, siis siin (aja ja ruumi kokkuhoiu huvides) Sa kindlasti eksid. Eksid hiiglasuurelt. Mida Sa arvatavasti ka ise tead, olen selles üsna kindel. Lähiperekonna armastus üksteise vastu ja vajadus üksteise järgi ei pruugi lihtsalt kuigi avatult avalduda, aga oi, kui olemas ta on. Tahan uskuda, et Sa tegelikult ei kahtle selle olemasolus, et lihtsalt praegu on kergem mitte sellele mõelda ja see on ka okei, sest paranemiseks - kõigi jaoks paranemiseks - on vajalik olla enesekeskne. KUI see on konstruktiivne. Aga "ega mind tegelikult vaja ei ole" pole konstruktiivne. Seega, anna andeks, aga ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja z diplomaatiale lisaks veidi shokiteraapiat. Kui Sa oma parimas sportlikus vormis võtnuks puuhalu ja selle noorema täiest jõust läbi peksnuks - Sa ei suudaks teha talle võrdväärseltki sama palju haiget kui õnnestunud teise ilma kolimisega. See ei kõla kuigi... hästi, aga on see-eest spontaanne võrdlus. Ma tean omast kogemusest. Seda "lähedast pereliiget" oli mul enda arvates vaja nagu kalal jalgratast, väike vastik tüütus, kes ei lasknud omaette olla, soris mu asjades, kakles mu sõpradega, võttis mu asju, no ühesõnaga - milleks mul teda _vaja_ oli?! Aga kui teda äkki enam ei olnud, siis umbes 3 aastat elasin shokimullis, kurt-tummana: ei tundnud midagi, ei kuulnud midagi, ei näinud midagi. Elu oli mehhaaniline funktsioon. Sealt edasi umbes 3 aastat perioodi, kui valu kohale jõudis, õnneks jupphaaval, nii et suutsin ta siiski kuidagi sentimeeter-sentimeetri, kilomeeter-kilomeetrihaaval ära taluda. Siis umbes 5 aastat ebamääraseid reaalsusnihkeid, raskusi taaslülitumisel elu tavapärasesse "süsteemi". Umbes 15 aasta möödudes sain öelda, et ei ole enam emotsionaalselt valus, on ratsionaalselt valus, aga et ma vist olen enamvähem üle ja enamvähem, niivõrd-kuivõrd normaalne. Tagantjärgi targana - terapeut oleks seda aega, mil ma ise toibusin ja aeg haavadest mäda välja laskis, suutnud ehk lühendada. Põrgulik, kirjeldamatult abitu ja kirjeldamatult ränk oli see igatahes. Mistõttu on mul valimatult kõigi enesetapumõtet kuidagigi romantiseerivate inimeste vastu väga selged ja väga tugevad tunded, paraku. Umbes sama, mida te ehk tunneksite inimese vastu, kes peab heaks mõtteks minna oma pere ja sõprade ühisele jõulupeole automaadiga ringi täristama. Te ei tea, päris täpselt, millega te mängite, teavad need, kes on teist ellu jäänud, teid üle elanud.

Samas, jah, see on keeruline. Inimese elu on - ja peab olema - tema enese oma ja mingis mõttes/hetkes olemegi me väga üksikud. Ja meil on täielik õigus olla nii enesekesksed ja lapsikud kui me saame ja suudame. Ka kõik õige.

Ma ei kirjuta kellelegi midagi ette, loodan lihtsalt, et minu vaatenurk vähemalt mõnd pisut kainestab.

Ja - mis tehtud, see tehtud, ei ole mõtet süüdistada ega süüdlast otsida, aga minu (kaugest ja hägusest, tunnistan) vaatenurgast on selge, et taastumisprogrammi on vaja vähemalt kolmele. Kui mitte neljale. Kui mitte rohkematele :)

See on ju ühteaegu hea ka. Et Sa ei ole kunagi nii üksi, kui arvad - või tahaksid olla. Hoolimistunded on paraku tihtipeale vastutus.

K

murca ütles ...

Ma olen alati imestanud, miks raamatud ja kirjutatud-jutustatud ajalugu ja need neetud vested erinevatest kangelastest on nagu sitad hollivuudikad - mehed mehed mehed ja siis vahele mõni naisekujuline emafiguur niimoodi staatilisena nagu kivist ingel või mingi foto mingil kaugel seinal. Ja ma mõtlen, inimesed, kas te pole oma elus naisi näinud?

Kas sa mäletad, sul oli kunagi üks postitus sellest, et sul on vist korraks natuke hallid juuksed ja kuidas see on seksikas. Ja kuidas sa suudaksid ägedaks seksikaks põnevaks mõelda ka kuulmise või jäseme kaotuse.

Manjana ütles ...

minu lemmikus raamatuhunnikus koondnimetusega "Jää ja tule laul" on naised-emad jummala olulised tegelased, lastele olulisemad kui isad, sest isad näevad lastes ainult sõjas võitlejaid, eks emad näe sedasama, aga lisaks on neil suur (ja kohati haiglanegi) armastus oma laste vastu.

ja nii emad kui isad võivad olla liiderlikud ja tahta värsket liha, millega ameleda.

nii on siis tolle jää ja tule laulus. ja vist päriselus ka.

murca ütles ...

Et see vä http://imgur.com/gallery/nu2Mipb

irve ütles ...

Mulle see haluga materdamise motiiv meeldis. Hea toores ja pmst ilmselt nii ongi.

Samas ma arvan, et selle loogikaveaga võitluse; õigemini: selle võitluse võitmise koht ei ole siin ja täna vaid seda saab teha veidi hiljem, kui kaabeldus on tahenenud.

Sest praegu on mu meelest tarvis tagada mingi mõistlik meeleolu ja keskkond selle aja jooksul, mil mõistus ja keha nii kaugele jõuavad, et nad väga ilmsetel viisidel pidevalt alt ei vea.

Kas teie olete püüdnud liitrit kuuma teed kahe vasaku käega kui see parajasti üritab maha kukkuda; nii et teil on neid käsi parajasti neli ja seda teed ilmselt kaks?

Ehk siis me võime siin praegu igat pidi taielda, aga sisuliselt on meil vaja aega. Kõik programmid selles ajus veel ei jookse.

Ma ei ütle, et siin ei peaks vastama nendele provokatiivsetele aruteludele, aga täna ei ole see koht kus seda arvamust kuidagi tarkusehambana saaks pealuust välja murda. Pigem käige külas ja tehke koos mingeid lahedusi.

Anonüümne ütles ...

Mina nägin oma andekat, ilusat, säravat klassiõde enne ja pärast oma vanema enesetappu ja kuigi ta sinu mõttes oli juba täitsa valmis inimene, muutis see teda katastroofiliselt. Ma arvan, et enne seda oli tal särav tulevik. Ma tean, et pärast seda see kõik kadus, jäid ebastabiilsus, toitumishäired, vaimsed probleemid ja deemonid, millega ta võitleb ka täna, pea kolmkümmend aastat hiljem. Vanema kaotus mõjutab alati, traagiline kaotus vahel ka pöördumatult.

Anonüümne ütles ...

Irve, jah, Sul on väga õigus.

Vabandust!

K

väga väga naine ütles ...

see on nüüd see koht, kus kas tänada ja kiita umbes kõiki või ei kedagi - ning ma ei hakka teid kõiki tänama ja kiitma.
Murca - see?
http://mahamure.blogspot.com/2014/02/mida-ma-kirjutan-kui-tegelt-on-vaga.html

jep. aga seda, et ajukahjustus, seda ma keeldun seksikaks mõtlemast, sest muidu ehk läheb üle aeglasemalt =)

notsu ütles ...

mul tuleb ilge hunnik muutuvaid emafiguure meelde, mõni kirjandusest, mõni mütoloogiast, mõni päriselust, suur osa neist pole muidugi suuremad asjad eeskujud. sest düsfunktsionaalsetest või kokkuvarisevatest tegelastest saab kergema vaevaga lugusid punuda.

a paar tükki tuleb isegi sellist positiivsemat meelde, kusjuures arenevad ja puha. vbla kunagi hea võtta, kui on vaja oma olulisust meenutada. Muumimamma (kõige oma tuletornisaarel juhtunud muutumisega); Lydia Koidula; Marie Under; ee. Kristiina Ehin, kui juba kirjanduse peale minna. ja ma ei teagi, kas seda raamatut praegu soovitada, aga kui sul on tahtmist lugeda, kuidas enesetapukatsetajad ennast pärast katset kokku korjavad, siis "Pikas tees alla" on üks neljast minategelasest samuti ema, õigupoolest just see ta pilvelõhkuja katusele ajabki.

notsu ütles ...

bla kunagi hea võtta, kui on vaja oma olulisust meenutada. - selles mõttes, et kui muude olulisuste hulgas on vaja meenutada oma tähtsust emana.

notsu ütles ...

aa, lihtsalt lugemiseks (fantasy ja meelelahutus), kus on samuti õige mitu peategelasest naist, kes sarja mingis köites lapsed saavad, aga ei muutu sellest sugugi vähem peategelaseks - "Fables".

Anonüümne ütles ...

Kes see kaunis daam alumisel fotol on? VVN-i vanaema?

väga väga naine ütles ...

Kusjuures mu mõlemad vanaemad on ilust phmt umbes olnud omal ajal. Mingid pildid on neist, kust saab aimu ja isegi kui olid mõlemad väga fotogeenilised, ei saa ju aparaati ka kõiges süüdistada.

Häh, ja kas see tegi nad õnnelikumaks? Ma ei tea.
Vbla peaks küsima.

triangel ütles ...

Mu ema suri kaksteist aastat tagasi ja ma olen ikka väga-väga vana ja täiesti valmis, aga minu universumis on suur emakujuline auk, mis ei kasvagi kinni. Sest mu ema oli lihtsalt nii hea, kindel kui kalju ja alati olemas kui vaja.
Värvipliiatsiteta sain ma suurepäraselt hakkama.