reede, 8. mai 2015

Vaata ette, mida sa soovid!

Ma soovisin aega ja et raha pärast ei peaks muretsema? Mhmh. Sain? Mhmh.
Jee?

Nüüd on mul nostalgia selle aja järgi, kui raha üldse ei olnud. Sest raha üldse ei olnud ja see ei seganud mind eriti, mõtlesin, kuidas saab, mitte kuidas ei saa, ja elasin sellega.
Aega ka ei olnud. See oli päriselt häiriv, sest ma olin harjunud mõtlema, kuidas saab, kui raha üldse ei ole, aga aega on - ja siis ei olnud mul korraga aega ka. Mitte et raha juurde oleks tulnud, välja arvatud kõige viimane suvi, aga ma vist ei harjunudki ümber, kui aus olla. Tegin lihtsalt nii aegasäästval viisil asju, kui sain. Õhtul õppida ei jõua? - noh, siis lihtsalt tõuseme varem, lihtne! Jookseme poodi ja tagasi, teeme trenni, kuni kohvivesi keeb või küpsised küpsevad, tõstame poekotti biitsepsite jaoks, loeme rongis, pesemine ja solaarium on üks minek, aga tegelt võiks sinna ka joosta, oleks veel ajasäästlikum.
Iga minut oli arvel. Oli nii normaalne, et sedasi pidi - ma isegi ei mõelnud, et võiks nagu teistmoodi saada.

Nüüd ma teen, kui jõuan, nõelun, pesen, koristan, valmistan, käin - aga kui ei jõua, pole ka midagi katki. Või siis mu enda arvates muidugi on, aga olen päris osavaks muutunud lausega: "Mul on ajukahjustus, nagunii ma ei osta/valmista/pane/juhenda/määra/jõua," ja ma ütlen seda endale, ütlen telefonimüüjale, ütlen teile, ütlen igale poole ning võin sellega umbes kõike vabandada.
"Mul on ajukahjustus."
Jee?

Aga et raha ei olnud, selle järgi on mul nostalgia. Kuidas ma tegin ise seemnesepikut, sest oli vaja. Kuidas ma tegin kooke sünnipäevadele, sest ise teha oli kordades odavam, kui osta. Kuidas ma, muide, tundsin end vahel üleni halvasti, kui lapsed said mingi sünnipäevakutse, sest mul polnud kingiraha. Hea küll, selle järgi ei ole nostalgiat. On meeles, kuidas Tütarlaps sai sünnipäevakutse, läks sinna minu tehtud küpsiste ja ökoseebiga, mis kasutamatuna ja pakendis kapis oli, ja siis tuli tagasi, piinlikkuse ja häbi agoonias. Pärastpoole, nüüdseks on möödunud neli aastat, pole selle sünnipäevatüdrukuga enam eriti suhtlust olnud ka. Kas nüüd viletsa kingitusega seoses või mitte, ei tea, aga mingitele lastele on neli aastat igavik.

Üldiselt vedas siiski kuidagi välja, mina vedasin kuidagi välja, ja mul on selle järgi igatsus, sest ok: ma nõelun, sest enamasti on tegu tööga, kus välimus eriti ei loe, lihtsalt auk tuleb mingi niidiga kinni tõmmata, aga muidu on ise teha umbes sama kallis, kui osta. Näiteks süüa teha mul. Et ainete eest ei maksa pool aega ma ise ning üldse jääb raha ka pärast laste sünnipäevakutseid üle, ei loe. Ma olen kallis pidada selgelt.
Muidugi vahetaks praeguse elu endise elu vastu välja, kui saaks - aga ei saa. On nagu on. Hea, et see veel niigi läits ja need teised sõnad.
Pluss - natuke on see ajaküllus ikka hea ka. Mul oli enne üsna raske rakendada kõik, mida sain, kuhugi kasulikku kohta (aeg on tegelikult koht), ent rakendasin ikkagi. Sest ma ei mõelnud, et võiks teistmoodi saada, kogu aeg oli mu oma viga, et ei kasuta aega rentaablilt. Praegu võin ju näha mitmekordselt ja kiiresti väsida, aga seda, kui palju võtab riietumine aega - oh, saan nelja minutiga hakkama küll - seda ei ole.

Nüüd lähen ka magama. Sest olen väsinud ja võin.

39 kommentaari:

Mr ütles ...

Oot, naiseke, et kas ongi sul päriselt aju hetkel kahjustatud? Päriselt sesmôttes, et ametlikus dokumedis on kirjas vot sinu aju on kahjustatud selles ja selles piirkonnas ning sellises ja sellises ulatuses. Et kas mingi aju osa ei tööta hetkel vōi on traumeeritud ja vajab taastamist?
"Ajukahjustusega" vōib lajatada päris mõnelegi nn. lihtsalt ärapööranutele - riigikogu friigid, botoxi-silikooni üledoseerijad, veidrate kultuste kummardajad ecec.
Seda, et mingi talumatu kiiksusõbra staatust ju vabatahtlikult ei võtaks kasutades kōikjal "mul on ajukahjustus, kas tead"
Aga üldiselt edu sulle, olen sinu truu lugeja. Jätkuvalt:)

k.k.p-s ütles ...

Ma ei ole ilmselt ainus inimene, kes täiega vihkab seda, kuidas mõned inimesed pidevalt sama vabandust ette toovad, kui nad midagi ei viitsi või ei taha. A la "mul on ju lapsed", "mu mehele ei meeldiks", "mu koer tahab pissile" (seda olen ise kasutanud, kui peoseltskonnast kõrini on saanud :D ), "mul on ajukahjustus".

Telefonimüüjal on muidugi savi, kui keegi ütleb, et tal on ajukahjustus, aga sõbrad õpivad suht kähku ära, kelle mehele ei meeldi mitte miski ja kelle koer tahab pidevalt pissile ja kellel on muudkui ajukahjustus, kui nad on halvas tujus või lihtsalt ei viitsi. Nojah, tglt muidugi ongi pooltel juhtudel õigem mitte välja öelda, et ma ei viitsi ja ei taha. :D Aga iseendale küll seda vabandust ei tasu pakkuda...

väga väga naine ütles ...

Mul on ametlik puue. Keskmine (e. kõige nõrgem, mis on). Ametliku dokumendina, nojah. Selle aasta lõpuni. Piirkonda seal pole, aga ametlik on. Kuskil on vist % ka, tuleb nagu uduselt tuttav ette, aga kus, ma ei tea.

Ja mul ONGI ajukahjustus, sellega on palju asju seletatavad =)

Ray D. Noper ütles ...

Siinkohal tahaks viidata ühele jutukesele, mida ma olen tahtnud juba kaua aega tõlkida, aga pole siiani veel jõudnud - "Lusikateooria". Miks pole tõlkinud ? "Mul pole energiat"... näe, tüüpiline vabandus jälle, raisk !).

Antud teksti kirjutas küll luupust põdev inimene, aga suht sarnane seis on kõigil meil kroonilistel... Niiet "sitt lugu valge mees", kui sina vihkad tüüpilisi vabandusi, inimesed peavad elama nende põhjustega.

(Lusikateooria ise: http://www.butyoudontlooksick.com/articles/written-by-christine/the-spoon-theory/ )

Ray D. Noper ütles ...

(Viimasest kommentaarist redigeerisin ma kogemata välja selle, et see oli vastus KKP-S-ile. Vabandust.)

Rents ütles ...

Päris haigusi (mida ajukahjustus kahtlemata on) kõrvale jättes - mõnele mehele ei meeldigi ju mitte miski (või mõnel juhul mitte miski, mis mõne konkreetse inimesega seostub). Ja mina ütlen pidevalt näiteks, et mul pole ühe või teise asja jaoks energiat - sest mul ei olegi, sest ma ise elan oma elu selliseks, et (meeldivate ja/või kasulike) kohustuste kõrvalt enam teiste asjade jaoks eriti energiat ei jää. Ei ole selle pealegi tulnud, et seda häbenema peaks, ma ei ole kellelegi oma aega võlgu ja keegi ei sõltu otseselt minu ajast.

Ray D. Noper ütles ...

Kusjuures, nüüd natuke mahakäinuna tuleb nentida, et ma peaks KKP-S ees vist vabandama. Ma tegelikult mõistan, kuidas võib närvidele käia see, kui inimesed pidevalt selliseid vabandusi toovad.

Muidugi, veelgi enam käib närvidele see, kui sa oled sunnitud pidevalt selliseid vabandusi tooma - selmet midagi toredat või huvitavat teha...

väga väga naine ütles ...

Ma lugesin seda lusikateooria-juttu ja täpselt nii ongi.

TÄPSELT nii.

notsu ütles ...

huvitav, mul ei tulnud pähegi, et "ajukahjustus" võiks siin kõnekujund olla. eriti kuna iga natukese aja tagant on juttu, et paremat kätt peab uuesti kasutama õppima ja nägemisväli ei ole see, mis enne jne.

aga... ütles ...

Käte ja nägemise funktsioonaalsuse taastumise tõenäosus ilmselt kõrge. Aga kuidas ehitada inimene ümber (inimese aju), et ta enam kunagi ei kordaks elu suurimat rumalust.."Ajukahjustus" võis juba enne rongi olla, vt. kõigest kõige olulisem paraku siiski see mis inimese peas toimub. Mõtlev ja pikalt analüüsiv inimene ei teeks selliseid rumalusi.

väga väga naine ütles ...

Ah, mine metsa.

See ei ole mõistuslik otsus, see on tunne, kehas, et midagi pole ees, midagi pole oodata.
Ja muidugi on see mul ikka veel, ajuti, aga seal ei ole mõistuse ega mõtlemisega midagi tegemist. See on KEHAS.

väga väga naine ütles ...

Või noh, mis asi on "suurim rumalus"? Ma lähen suht vihaseks ja veriseks seepeale, vbla on suurim rumalus hoopis kunagi 8-aastasena kartulivõtul tehtu, millest keegi kunagi teada ei saanud ja mida ma isegi ei mäleta? Kust sa tead, mis mu suurim rumalus on?

Häh.

AbFab ütles ...

Kui inimene saab tugeva peatrauma, siis tal on TBI ehk traumatic brain injury ja ajukahjustus käib selle juurde. TBI saavad ka sõdurid (varem arvati, et ainult posttraumaatilise stressi sünroom ja puhtpsühholoogiline, aga võta näpust, Esimese ilmasõja ajal oldi intuitiivselt tõele lähemal, kui öeldi "shell shock"); saavad ekstreemsportlased.

Aju on terve eluaja vaeva näinud, et ärviteid juua ja forsseerida, te lööte sinna augu sisse ja kõik segamini, ja siis eeldate, et ei ole ajukahjustus? Inimesed vist reaalselt tihtipeale ei saa aru, et see on keerulisem organ kui mõni lihas, mis rebeneb ja siis paraneb ära ja käib nagu uue eest.

Rents ütles ...

Mis mõttes KEHA? Et näiteks jalad on need, mis võivad ootamatult sinust sõltumatult järsku rongi ette hüpata v? Või mis on sind varem viinud rongiaegu vaatama? Või need kätukesed, millega sa korra aastas süstemaatiliselt oled hüvastijätukirja kirjutanud? Ma arvan, et see on ikka aju, mis seda protsessi koordineerib ja selliseid lollusi genereerib.

väga väga naine ütles ...

=)
Teid ma armastan, teile vastan.
Mis on valesti, on keha ses mõttes, et tunded on hormoonid ja neile vastamine, eks ole. Närvid. Rakud. Nagu nähtub nt sellest uuringust http://www.ori.org/files/Static%20Page%20Files/UES89.pdf (ja teistest ka, aga ma viitsisin otsida ainult ühe) on depressiivsed tegelt PAREMAD hinnates elusündmusi. Objektiivsemad.
Mis on viltu, on reaktsioon nendele. Normaalne inimene saab ennast nt telesaatesse ära peita, talle läheb korda, ta saab sealt mingisuguse naudingu isegi. Mina...
ei saa.

Aga sellega olen ma üleni nõus, et aju on keeruline ja ma ennast näen-tunnen-olen täiesti teismoodi nt praegu. Mingid tunnetuslikud värgid ei tööta. Teistmoodi on olla kogu aeg, notsu ja abfab, mhmh.

AbFab ütles ...

Kõigile huvilistele: http://www.imdb.com/title/tt2499076/?ref_=nv_sr_1

Palun vaadake seda filmi. Torrent käima ja let's go. Peatraumast ja ajukahjustusest ja kuidas selle tagajärgedega elama õpiti.
(Ei, ta ei lumelauatanud enam kunagi, ei võistelnud enam kunagi, ei olnud enam päris sama inimene.)

Anonüümne ütles ...

Kõrvalmärkus: vvn, sul vist ikka pole puue, pigem töövõimetus. Sellega antakse mingi %. Raha hakkad saama kui üle 40%. Vist oli nii.
Puue peaks olema ikka üldiselt see mis jääb, ei parane.

P.S. ma pole see anon., kes kirjutas, et said hakkama elu suurima lollusega, aga pane nüüd ise tähele, et sa ikka väga kärmelt asusid enda ego kaitsele, onju? Et seda tegi su "keha", mitte mõistus. Mitte Sina.
Mu meelest keha ja mõistus on üks tervik, nii et paratamatult oled sa sellega seotud, mitte puuotsas kui pauk käis. Ma ei ürita sulle mingit ilget süütunnet kaela määrida, oh ei, sellest pole kellelegi kasu, kuid pikemas perspektiivis pead sa ükskord ikkagi sellega tegelema, eksole, sest muidu ühel hetkel tuleb see samasuguse laviinina kui tookord.

väga väga naine ütles ...

Ta ütles mulle, et see oli lolli otsus ja mu meelest ta on ise loll, kui nii arvab =)
See ei ole see, et LOLL. See on probleem, ei salga, aga hoopis muis asjus. Mitte et depressiivikud oleks lollid, vaid nad on depressiivikud, noh.

tegelen, muide. Aga eks näeb, kas sellest on ka kasu.

Anonüümne ütles ...

Okei. Aga kui sa nii tark oled, siis miks sa varem abi ei otsinud, kui sa teadsid, et oled depressiivne? Miks sa lasid sellel asjal nii kaugele minna?

Tegelikult, ma hea meelega ärritan sind natuke. Sellepärast, et mulle tundub, et siia ongi koer maetud. Sa üritad liiga täiuslik inimene olla. Liiga viisakas. Liiga tore. Aga sa ei ole. Sa lihtsalt matad oma sita kuhugi sügavale, kus see kuhjub ja ujub esile depressiivsusena. Sest sa tundud endale võlts, miski pole päris, miski pole seetõttu ka piisav.

Muide, sa kuskil postituses mainisid, et ei tunne nagu eriti midagi teiste inimeste vastu praegu. Ma ei usu seda. Sa oled lihtsalt selle jälle niimoodi ära matnud, see võib olla omamoodi kaitserefleks. Sest sa ei jaksa enam rohkem süüdi tunda.

Ma vaatasin kunagi õudusfilmi, selle nimi oli Suicide Club. Jaapani film. Hunnik inimesi tegi pealtnäha täiesti arusaamatul põhjusel endale otsa peale. Üks verisemaid stseene oli kui terve klassitäis tüdrukuid hüppas rongi alla nii et verd pritsis. Ja üks küsimus, mida seal flimis muudkui korrati, oli "Are you connected to yourself?" Ma ei saanud siis absull aru, mida see tähendab. Sinu blogi lugedes esimest korda taipasin.

väga väga naine ütles ...

See on päris hea küsimus.
S.t. ma ei saanud aru, et depressiivne. Muidu ma oleksin haigust ravinud, olen seda usku küll, et kui on haigus, peab ka ravi olema - või vähemalt teave, et ravi ei ole.
Kunagi amanda palmeri blogis ühe kommentaari kirjutasin ka sellest, et olen suht ebatüüpiline depressiiviku kohta. Kui ma seda kommentaari kirjutasin, siis imestasin ise ka, et mis mul viga on - ma ju teen nii palju, kui suudan, aga ikka ei ole rahul, see ei ole ju depressioon, aga midagi siiski on viltu?
Peaks nagu olema mingi "ei saa voodist üleski, maailm ja kõik tegevused on nii mõttetud"-faas, aga ma ei lasknud end nii kaugele. Aint rabasin, rabasin ja rabasin, kusjuures seda mõtet et "millelgi pole mõtet, miks siis üldse teha?" mul ei olnud, oli mõte "teen kõike, mis suudan, ei ole õnnelik, ilmselt on kuskil tehtud mingi saatuslik viga, vbla ma lihtsalt ei olegi nii hea, kui lootsin?"

Ja ma ei ühendanud ära, et depressioon, lihtsalt kohusetundliku inimese oma.

väga väga naine ütles ...

(P.S mulle meeldib uskuda, et tegelt ma tunnen, salaja ka enda eest. Sest mitte tunda on krdi hirmutav.)

notsu ütles ...

tglt ma usun, et ka otsus abi otsida peab tulema tunnetest. mõistus teeb seejärel ära praktilise töö, otsides abi saamiseks parima võimaliku tee.

st puhtratsionaalselt endale elu mõtet välja ei mõtle. mõistus võib vabalt korraldusele "otsi abi" reageerida hoopis miks-küsimusega või küsimusega "mispoolest on abiotsimine parem variant kui ärasuremine, eriti kui esimene nõuab suuremat pingutust?"

nii et tarkolemine ei puutu üldse asjasse. küsimus on ikka õnnelikolemises ja motiveerituses jms tundevärgis. tarkolemine tuleb mängu alles siis, kui ellujäämise otsus on tehtud, ja aitab siis kergemini ellu jääda.

notsu ütles ...

vahepeal jõudis VVN ise mitu kommentaari kirjutada ja neist esimene tõi meelde ühe asja, mis ma siin vahel kahtlustan - kurnatusdepressiooni. see on selline, mis võib just ülearu tublidel inimestel tulla, kui nad oma ressursse õigesti ei hinda.

kogu see postituse enda kirjeldus sellest, kuidas iga viimane kui minut pidi tõhusalt rakendatud olema, pani samuti sellele mõtlema. ja isegi kui selline üleküllastatud päevaplaan kurnatusdeprekat kaasa ei too, siis perspektiivitundele ta kaasa ei aita. ei ole aega distantsi võtta, kõik asjad on kole akuutsed ja iga ebaõnnestumine lööb kergemini jalad alt.

notsu ütles ...

tglt jõuab kurnatuseteema otsaga tarkuseteema juurde tagasi: unevõlg hakkab kognitiivsetele võimetele. ja võib süvendada depressiooni (mis siis, et mõõdukas REM-une võlg võib isegi mingil määral depressiooni vastu aidata - seda tuleks niikuinii rakendada kontrollitud keskkonnas, mitte suvaliselt lihtsalt magamata jättes).

Anonüümne ütles ...

to notsu

Su jutus võib olla iva. Magamine ja deprekas on üsna kindlalt seotud. Magamatus süvendab. Aga on seotud ka niipidi, et inimesed, kes on deprekas, magavad pigem päeval ja on üleval öösel, sest siis ei pea probleemidega silmitsi seisma (sest neid saab reaalselt lahendada tavaliselt ikka päeval asju ajades).

Samas kui kurnatusdeprekas, siis see on tagajärg mingile sügavamale probleemile. Ehk siis enesele liiga kõva piitsaandmine, edasipushimine on millegi tagajärg, mitte põhjus ise.


21:48 anon.

notsu ütles ...

mul kaldub üks lähedane inimene depressioonile ja tal kipub olema nii, et mingil määral unevõlga mõjub antidepressiivselt. vbla lühikeses perspektiivis on paljudel nii ja see jätab inimesele endale mulje, et mida vähem magada, seda parem hakkab. aga lõpmatuseni nii vastu ei pea. mu lähedane on õnneks loomuldasa selline unimüts, et unevõlga esineb tal harva ja mõõdukalt - sellises koguses on ehk tõepoolest kasulik.

jõudsin vahepeal unevõla-vikiartiklist juba lugeda, et isegi see REM-une võlg mõjub hästi pigem "öökullidele"; neil, kes on loomuldasa "lõokesed", võib see deprekat hoopis süvendada.

Anonüümne ütles ...

Nojah, lühiajaliselt ehk mõjubki unevõlg hoopis meeleolu tõstvalt. Olen seda ise ka kogenud - lähen nagu mingile automode peale, eriti midagi enam ei tunne ja kui sellele veel hulgi kohvi lisada, siis hoopis hüper. Aga kaua nii vastu ei pea, ehk päeva-paar.

Ray D. Noper ütles ...

Seda unevõlast tingitud meeleolutõusu võib ehk ka maniakaalsuseks nimetada. Lokaalseks, mitte-patoloogiliseks maniakaalsuseks...

k.k.p-s ütles ...

Uhh, häbi tunnistada, et lihtsalt ei lugenud enne kommentaare kui praegu. :)

Aga muidugi vabandus v.v.n-le selle "vihkan" sõna pärast. Ja ma tean, et sul on ajukahjustus, aga mul on see lähenemine, et asjad lähevad paremaks siis, kui sa pingutad, et asjad paremaks läheksid. S.t kui seisund võimaldab muidugi, aga seisundi piire tuleks kombata, mitte neist miili kaugusel seisma jääda. Kui sul ei ole tegevusi, mis su olukorda (järsult) halvendada võiksid, siis tasuks ehk katsuda lihtsalt üle oma varju hüpata?*

Mul on oma emaga küll suht konfliktne suhe, kuid midagi enda arust kasulikku olen temalt siiski õppinud. Näiteks seda, et "kui sa ei proovi, siis sa ei saa kunagi teada" ja et "alati tasub kohale minna/alustada ja vaadata, kas suudad/jõuad/oskad/tahad".

* Sügavamat sorti depressiooni puhul see kas viib pinnale või uputab täiega.

notsu ütles ...

mumst senise põhjal otsustades on VVN seda pingutamisedoktriini järginudki ja vaata, kuhu see välja viis. mulle tundub, et see asi, mida tal on vaja proovida ("muidu ei saa kunagi teada") on hoopis see, et absoluutselt iga sekund ei peagi olema etteplaneeritud ja ka iseenda vajadused on olulised, mitte aint see, kas teised kiidavad heaks.

notsu ütles ...

või noh, loe postitust ennastki - "Õhtul õppida ei jõua? - noh, siis lihtsalt tõuseme varem, lihtne! Jookseme poodi ja tagasi, teeme trenni, kuni kohvivesi keeb või küpsised küpsevad, tõstame poekotti biitsepsite jaoks, loeme rongis, pesemine ja solaarium on üks minek, aga tegelt võiks sinna ka joosta, oleks veel ajasäästlikum.
Iga minut oli arvel. Oli nii normaalne, et sedasi pidi - ma isegi ei mõelnud, et võiks nagu teistmoodi saada."

Ja mullustest blogipostitustest on ka näha, kuidas see süsteem viis unevõlga ja tervisehäiretesse (sellistesse hästimõõdetavatesse nagu kõrge palavik).

Isegi kui unevõlg kõrvale jätta, siis paradoksaalselt ei ole liigne optimeeritus pikema aja jooksul enam optimaalne, perspektiivitunde puudumise pärast.

Siin artiklis on illustreeritud - vt eriti alates 12. punktist, kus juttu tuleb hävituslenduritest - mispoolest selline iga-minuti-täisplaneerimine pikema kasutamise peale ohtlikuks läheb.

"Ajapuuduse tunne ei pruugi peale tulla sugugi ainult siis, kui me liigume oma loopidest läbi iseajast ["iseaeg" = minimaalne aeg, mis ühe tegevustsükli läbimiseks kulub] kiiremini. Seda paneksime me juba liiga hästi tähele ja võtaksime midagi kapitaalsemat ette, sest siit pole enam kollaps kaugel. Pigem vastab ajapuuduse tunne olukorrale, mil meie loobid on optimeerunud nii, et neist hakkab kaduma lisaaeg. Aega ei ole puudu, aga teda ei ole ka üle.

Et tuua esile, mis on halba selles, kui lisaaega on vähe, näib asjakohasena majanduspsühholoogiast tuntud eristus kaht tüüpi mõtlemise režiimi vahel, mida võiks nimetada intuitsiooniks ja arutamiseks, aga millele on antud ka teaduslikumad lakoonilised nimetused – Süsteem 1 ja Süsteem 2. [seejärel on natuke Daniel Kahnemani tsiteeritud ja refereeritud.]


Häda on selles, et mida lühemaks jääb meie loobiulatus, seda suurem kalduvus on meil püsida Süsteem 1 ["intuitsiooni"] raames isegi juhul, kui õigem oleks juba Süsteem 2 ["ratsionaalne arutamine"] appi võtta. Tavaliselt sellest piisabki. Aga samas on katsete käigus üheselt näidatud, et Süsteem 1 kasutades teeme teatud situatsioonides järjekindlalt ja ennustatavalt vigu ning meie käitumine muutub stereotüüpseks ja kontrollitavaks. [...]

Niisiis on lisaaja kadumise pahupooled märgatavad juba lühiajaliselt. Kuid põhimured tulevad siin esile ikkagi pikaajaliselt. Kui aega ei ole enam üle, siis ei ole võimalik endale lubada eksimisruumi – spontaanseid kõrvalekaldeid, juhusest haaramist, lihtsalt niisama proovimist, üleüldist uudishimulikkust. Kasutades analoogiat mullaprotsessidega, võiks öelda, et just lisaajal leiab aset huumuse valmimine, toimunu läbisettimine ja edasiseks viljaka pinna ettevalmistamine – kõik see, mida me nimetame kogemuse tekkeks."

Võimlemine ja igasugune harjutamine on iseenesest muidugi kasulik, aga see vana iga-minuti-mudel küll mingi koht ei ole, kuhu tagasi tasuks minna.

Mis vabandustesse puutub, siis tegelikult ei pea iga nõudja (nt müügiagendi) tahtmisi täitma. Ja vahel on hea vabandus lihtsalt võimalus tüütajast minimaalse ajakuluga lahti saada. Tegelikult ei pruugi tal muidugi olla üldse mingit õigust vabandusi nõuda ja piisama peaks lihtsalt "ei"-st. Aga eks me kõik tea inimesi, kelle puhul see ei tööta.

notsu ütles ...

Võtsin eelmise kevade arhiivi lahti ja plärtsti oli kohe esimene postitus, mis ette jäi, selline unevõla-postitus

seal kirjeldatud süütunne sellepärast, et "ei rassi end surnuks", ei ole ellujäämiseks ja paranemiseks suurem asi hoiak.

Anonüümne ütles ...

:) Vau, notsuuuu, "imetlen" su vōimet jahuda niii pikalt ja nii lohisevalt ja nii süüvivalt ja nii põhjalikult...Kadumaläinud hää poliitik?
Tegelikult oled sümpatiseeriv ja ma alati loen lōpuni;)

väga väga naine ütles ...

Jah, ja ta vaevub seda tegema minuga seoses =O
Ma loeks ka muidu kõik läbi, aga olla niipalu tähtis kellegi notsutaolisele on ikka pagana meelitav!

väga väga naine ütles ...

kusjuures nüüd mu südametunnistus piinab, et sellise kommentaari avaldasin. selge näide ju, kuidas ma võtan omaks teiste inimeste arvamust endast, kui need inimesed mulle meeldivad.

Kaur Virunurm ütles ...

Sa võid ju vastukaaluks kirjutada, et kkps või kaur, käi pekki, mul kama, mida sa arvad või kirjutad.

notsu ütles ...

mu kõige pikem komm oli ju poolenisti kellegi teise blogist kopeeritud. nii et mina ei süüvi ega aruta üldse nii pikalt, laenan teist oma hoopis.

väga väga naine ütles ...

ei =)

Kaur Virunurm ütles ...

ei mis? ma pidasin silmas, et sa peaks näitama üles veidi hoolimatust teiste inimeste arvamuse suhtes. ja kui sa seda korduvalt üles näitad, siis sa muutudki vähemhoolivaks, mis on vist kasuks. antud juhul.