Lugesin raamatut.
Tegelikult ei ole see mul veel läbi, olen leheküljel 136 ning korraga on õudne ja õudne. Ja õudne, et see selge oleks.
Nii tuttav. Kuidas ajukahjustusega ostetakse vahel mõttetut träna, kuidas on raske teha mitut asja korraga (näiteks mõelda ja kirjutada, või muusika saatel võimelda), kuidas on probleeme kõnega, emotsioonidega (ärrituvus!), motivatsiooni- ning algatusvõimega, otsustamisega, ühe kehapoolega (sic!) ja üldse on probleeme, noh. Olen üleni ajukahjustusega, mhmh.
Samas mul on nii hästi läinud. Raamatus on kolm lugu kolmest mehest, kellest ühte muuseas tundsin, ja kõik nad paranesid kodus paar aastat, enne kui Astangule üldse minna said. Kus nad kõik õppisid lihttöid. Mõned edukamalt kui teised, aga nad pidid kõik oma elus ümber vaatama. Nii palju, kui suutsid ise vaadata üldse. Kõik!
Mul on möödas ainult ligi kaheksa kuud ning ma olen selline... suhteliselt adekvaatne. On probleeme, on väsimus (praegu ka), on teadmatus, mis saab must tulevikus, on võibolla ebaadekvaatne enesehinnang, aga seda, et ma oleks täiesti uus inimene täiesti uues olukorras, seda ei ole. Niisiis on mul lisaks sellele, et õudne, ka tunne, et peaksin olema tänulik - ja üldse ei ole.
Huvitav, millal on mu enesehinnang adekvaatsem - kas praegu, kui on õudne ja ma tundun endale nii ajukahjustunud ja nõme, või siis, kui on hea päev ja ma tundun endale sihuke "pole vigagi, ka nii võib elada"?
Pane kaks kokku ja ole ajukarjustunud nõme, kellena on täitsa hea elada. ;)
VastaKustutama mõtlen jälle iga natukese aja tagant, et selle põhjal, kuidas sa siin kirjutad, paistab, et su vaimsed võimed on ka ajukahjustusega üle keskmise. nüüd kujuta ette, et suurem osa inimesi on praegugi rumalam.
VastaKustutaKallis naine, aga kas on olemas mingi eesmäärgiraasuke mis sind motiveeriks ja veidigi tegutsema paneks heaolu vōi muutuse nimel? Pisikesed unistused, mis olid enne ja mis jätkuvalt ootavad täideviimist? Füüsise kiiremaks taastumiseks saab iga päev midagi ära teha - vastavad harjutused, vastav toitumine, ravimid, teraapia (vabandust sa ju tead ise kindlasti paremini :))
VastaKustutaJa siis kui sa oled "terve kui purikas" vōid alustuseks maanduda kuskile looduskaunisse maakohta näiteks tegelemaks tegevustega mida sa kōige rohkem armastad lisaks avastamaks tegevusi mille kohta sa varem ei teadnudki kui nauditavad need vōivad olla. Kōige olulisem vist ongi leida ja ära tunda see ōige valdkond mis sobib ja rōōmu pakub, siis tuleb kōik muu - ideed, tegutsemistahe, rahulolu saavutuste üle.
Kui sa oled individualist, siis peaks see paremimi ōnnestuma - kollektiivis kipuvad stressitekitavad lahkhelid kergesti tekkima.
Edu sulle ja jōudu ja vastupidavust ning usku et juba homme on kergem ja ülehomme lausa hea :)
Kui sulle meeldib selliseid asju lugeda, siis soovitaksin tippneuroloog Oliver Sacksi "Hallutsinatsioonid". Mida kõike küll aju sisaldab, milleks ta võimeline on!LAUSA ULME!
VastaKustuta