teisipäev, 14. juuli 2015

Kehtib ikka veel

Ma kirjutasin selle mõne aasta eest ja ei pannud üles, sest need inimesed, kelle osas mul oli eemaletõmbumisreaktsioon ning kes siis tulid tagasi, lugesid ka. Võib-olla mõtlesin, et nad oleks liiga palju teada saanud? 
Aga kehtib ikka veel ja üleni. Mäletate neid inimesi, kes ei olnud üldse minu inimesed ja kelle ma oma elust plaanisin välja lõigata? Mhmh.

Seoses sellega, et oli eksam, ei ole ma öösel väga maganud (küll aga päeval, raskelt ja selliste unenägudega, kus muudkui tuleb liikuda ja liikuda ja liikuda).
Seoses sellega, et pole maganud, olen ma natuke... ebakindel elu mõtte osas.
Lisaks on see postitus pühendatud faktile, et  lugesin eile õppimise asemel ja täna eksamitegemise eest preemiaks peaaegu kahe aasta jagu Murca blogi ja siis vaatasin näoraamatust tema pilte kõrvale ja see oli nagu raamatu lugemine, vaikselt kulgev narratiiv ja palju toredaid hajamõtteid.
Murca blogi kuidagi vallandas mus soovi olla jälle avalikult aus ja lollakas.

Mul on teiste inimestega kuidagi hirmus ebaterve suhe.
Esiteks muidugi tahaks nende pai kogu aeg. Toetust ja tähelepanu ning pühendatud aega, et mu vastu tuntaks huvi ja märgataks. See on päris intensiivne soov lausa. Kohe nii intensiivne, et kuigi pool aega olen valmis toetust, tähelepanu ja pühendumust ka omalt poolt pakkuma ja ise suhtlusi alustama, on perioode, mil ma võin üleni ära jäätuda ainult seepärast, et keegi ei võta minuga rääkida ja ma tajun seda rämeda hülgamise ja reetmisena.
Ma isegi ei solvu, see on mingi selline hetk, kus "nii, mul on kohe tulemas sisse tunne, et ta ei taha minuga rääkida ja kas ma olen talle tüütu või koormav või peaksin kuidagi paremini... Ah, selge, mis seal ikka. Ma ei taha neid närvilisi mõtteid, mul ei olegi teda vaja, maailmas on väga palju muid inimesi!" ja vuhh!
Ma lihtsalt... tõstan selle inimese oma elust ja peast välja. Ühe elegantse ja kõhklematu liigutusega, kusjuures.
Kui ta tuleb hiljem tagasi ja on jälle tore, siis ma võtan ta muidugi vastu rõõmsalt, aga tõsi ta on, et pärast seda hetke ja enne tema (võimalikku) tagasitulemist mina ise enam ei lähe ega teda üles ei võta. Isegi mõtlen talle väga vähe. Lõige on puhas ja lõplik ning ei tee kuigivõrd haigetki mitte.
See on see hetk, mil vaatad skaibis nime, näed et ta on sees ja tal ei ole sulle midagi öelda olnud, ja paned siis enda kollaseks, et ta enam ei ütleks ka, sest nii nõme on olla ootaja.
Parem loobuda võimalusest ja inimesest, kui olla ootaja.
Kusjuures see ei ole mingi armuteema. See on igasugune inimsuhtlus, kus liim me vahel ei ole verest ja kogemustest nii tihe, et selle lõikamine ongi põhimõtteliselt juba liha lõikamine ja seda ma ju ometi ei teeks, ega ma lollakas ei ole.
Asju, mis mu meelest elavad, ma ju ei lõigu. Ainult neid, mis mu arust vist ei ela.
Kuigi sageli tegelt elab ja tullakse tagasi, ja see, mis  mu arust oli mingi kuivanud oks, ajab pärast lehti ja õisi.
Ma näen ise ka, et see mu on suhtumine haigevõitu. Lõpuks, kõik ju teavad, et vanu sõpru peaks hoidma ja inimeste suhtes peaks olema lojaalsus. Kui ma tahan karja (ma tahan karja!), siis peaks ju oma karjast kinni hoidma ja nende eest võitlema ja nii?
Aga mul vist läheb nii kaua aega uskuma hakkamiseks, et vbla ongi mingi päris kari tekkinud (mitte ajutine jahiseltkond, kellega meid ühendab see üks jaht ja üks saak), et jõuan selle ajaga kuus korda minema sörkida ja endale uut jahimaad ja urgu sisse seadma hakata.

Samas on selle tähelepanu ja tema armastamisega natuke ka teistpidine efekt.
Kui tuleb keegi ja näeb mind korra ja hakkab siis kogu aeg kirjakesi saatma, kuidas tere lilleke, ja oh, milline naine, nii ilus ja nii tubli, ja oo, imetlen! lähen ma pahaseks, tüdinuks ja närvi väga kiiresti. (Loe: esimesel korral.) Sest mida sa minust õieti tead, komplimendivennike? Ma olen palju rohkem kui paar keni suuri silmi ja naeratus!
Kui ta mu vaikimise ja ühesilbiliste vastuste peale ei taipa ära ka minna, siis mingil hetkel ma hammustan. Sest ta kulutab mu aega ja närve ja tal pole samas mingit lootust, sest ta alustas valest otsast - mitte minu vastu huvi tundmisest (tähenduses "kes sa oled, naine, mis on sulle tähtis, mida sa elult tahad, millesse usud, mida teed?") (tõesti, armas mees, kui tahad isast huvi ilmutada: kutsu mind midagi tegema. Mida ebatraditsioonilisem, seda parem - teeme koos midagi lõbusat, vaatame, kas klikib, ja siis vaatame üldse edasi), vaid, nojah, "huvi tundmisest".
Ehk märguandest "ma nägin, et sa oled naine, märka, et mina olen mees ja vbla läheb lõbusaks."
Ei lähe, garanteerin.
See ei käi nii. Ma ei ole üldjuhul meelitatud kellegi meelest nii ilusaks osutumisest, et hakata mulle selle põhjal kirjakesetega pinda käima.
Maitea, sa seepärast ei taha võlutud olla, mis kingad mul jalas on või mis parfüümi ma kasutan? (Ma ei kasuta parfüüme.)
Ja siis järgmine kord olen ma paljajalu ja hoopis seebilõhnaga ja sa pead uue naise otsima, jah?
Ma tahaks, et sa muga päriselt räägiksid, jalutaksid, naeraksid, mulle oma lapsepõlvest ja eksidest jutustaksid ja eeldan, et sa kuulad minu mõtisklemisi elu ja ihade teemadel ja ei kardaks seda, kuidas mina püüan lähedaseks saada - küsides asju, mis puudutaksid.

Aga vahel juhtub veel nii, et mulle räägitakse küll, aga rumalusi, jutte kaugelt alla  (või kõrvalt) mu arusaamis- ja huvipiire. Minuga räägitakse sõnu ja ilmutatakse seega teoreetiliselt ju tähelepanu lausa, aga iga lause otse karjub näkku: "MA EI OLE SINU TÕUST, MA EI SAA SUST TEGELT ÜLDSE SOTTI, JA MIND EI HUVITA KA, SEST MINGI OMAENDA JAHVATAMISTEEMA ON". Vat siis tekib mul ka küsimusi. Nt: "Miks sa siis minuga räägid? Kas sul mingeid omi inimesi pole, kes viitsiks vähemalt teeselda, et neid huvitab? Miks sa räägid mulle neid asju?"
Sest mina ei viitsi.
Ma jään lihtsalt vait ja ootan, et see vale asi ära läheks. Ja jälle, vahel tuleb see inimene tagasi ja on täiesti normaalne vahelduse mõttes. Ja ma mõtlen, et vbla ma peaksin ikka rohkem hoolima ja keskenduma ja pakkuma talle rohkem ja siis mul oleks temaga normaalsem.
Aga see ei ole nii. Need hood ei sõltu üldse minust. Vahel mõni lihtsalt inimene monoloogib ja teda absoluutselt ei huvitaGI, kui igav on see teema tema kuulajale.

Ma ei tea. Mina jään küll vait, kui mulle mingi päev või õhtu v regulaarselt kas üldse ei vastata või antakse väga lühikesi harvu vastuseid, pooltel kordadel mingid smailid vm tilbendused, mis selgesti näitavad, et minuga mõttega ei tegeleta.
Kuidas nii saama, et nemad ei märkama ja ei huvituma, et neist ei huvituta praegast?

Asja neljas külg on, et kuna ma kasutan ignoreerimist  tõukamismeetodina (ja sealjuures, kurat, sageli täiesti ebatõhusalt e. inimesed ei saa aru, et neid lükatakse eemale!) püüan ma siiski vähemalt midagi kasvõi paari päeva jooksul vastata neile, kellesse ma üldiselt suhtun hästi, aga just sel jutuhetkel ei jaksa ja ei suuda ja suren.
Anda midagi omalt poolt, et nad teaks, et TEGELT ma tahan neid oma karja, isegi kui ma sel hetkel eile ei jaksanud vastata.

***

Kogu seda juttu vaadates tekib väga selge mulje. Mul on välja kujunenud omaenda neti- ja muidu suhtlusetikett kindla süsteemiga. Ja ma tõlgendan teisi inimesi ja nende vastuseid sellesama süsteemi pealt. Kui vaikib ja on jäine - ilmselt ei taha. Kui pärast tuleb tagasi, siis vist ikka tahab, oli lihtsalt halb päev.
Aga arvestades neid jäisusest mitteeemalepeletuvaid inimesi, siis teistel inimestel on vist teistsuguseid etikette ka. Hm.
Millised sul on?

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma olen muidugi vähemalt sama düsfunktsionaalne (mis on omaette saavutus), aga mulle meeldid Sa kah hirmsat moodi. Lihtsalt niisama, tee mis tahad või ära tee midagi. Kõige täiega - ja ma tõesti pean silmas kõike. Ma muidu ei ütleks, aga vahel jääb mulje, et Sa peaksid teadma.

Ning ei, Sul ei õnnestu mind ümber veenda, viruta või triikrauaga.

Anonüümne ütles ...

Hehe, ma ei jaksa praegu seletada. Lihtsalt - "komplimendivennike" :D :D (Y)

ritsik ütles ...

Oh, mina ei jaksa hakata mõtlema, et kas meil sobib või kas me üksteisele meeldime või kas on hea päev või hoopis keegi tahab eemale tõmbuda ja ei armasta mind üldse.
Kui olen kellegi märkinud "my kind of personiks", siis pole vahet, kui tihti ma temaga räägin või kui harva, kas saame reaalselt kokku korra nädalas või korra aastas. Minu südames on tal koht olemas ja peab midagi väga paha juhtuma, et teda sealt eemaldada.
Kui suhtlus on flirtiva iseloomuga, siis muidugi on asjad keerulisemad. A ma pole neid tedremänge nii ammu mänginud ega tea neid reegleid.

Anonüümne ütles ...

Olen Su blogi omajagu lugenud ja kuna suvi on ilus prokrastinatsiooniaeg, tekkis küsimus: mis MBTI isiksustüüp sul on?

väga väga naine ütles ...

mbti? jee ma peast tean... üks link on siin: http://mahamure.blogspot.com/2011/04/testid-iha-vahtida-ennast-labi-kellegi.html

Kui uuesti teeks mingit teist testi (see mind huvitaval kombel väsitab üsna vähe): INFJ ehk http://www.humanmetrics.com/hr/jtypesresult.aspx
Huvitav, kas seal tuleb mu testitulemus...

väga väga naine ütles ...

Ei tulnud =P

Anonüümne ütles ...

Pakuks INFP.


Muu Anon.

väga väga naine ütles ...

Seal lehel on näha ka asjade arvulised väärtused ja ma olin J rohkem kui P "marginaalselt" ehk 3%. Et kui mulle infj ei meeldiks, võinuks tulemusi vaadata ka infp alt, aga mul oli jaksamine juba esimese variandigagi lõpul - ning kuna sealt tuli kiitust kõriauguni, siis ei näinud põhjust ka midagi muud vaadata.