pühapäev, 26. juuli 2015

Kes päästab maailma kui mitte sina?

See on päris huvitav, kuidas lusikad võivad otsa saada ilma, et seda isegi märkaks.
Või noh - tervetel see ongi ilmselt nii, ei märka ja ei märka ning lõpuks võib asi väga koledaks minna selle toel, et ma natuke ju viitsin veel? Eriti kui end kokku võtan? Milline inimene ma tahan olla, kas see, kes teeb asju ära ja päästab maailma, või see, kes kerib end arvuti taha ja sööb šokolaadi interneti juurde?

Mina tahtsin küll maailma päästa. Tegelikult tahaks ikka veel, aga maailm, paraku, tahab kõigilt alati rohkem, ja olen õppinud üsna karmide elamuste kaudu, kuidas ma tõesti ei ole asendamatu.
Eile olin täiega imestunud, kuidas suutsin niiiiii palju teha päeva jooksul ja üldse ei surnud selle kätte ja ohoi, niiiiiiiiiiiiiiii palju!
Kui ma täna ei oleks nii kuramuse väsinud juba hommikul, kui mul ei oleks suutlikkus magada kadunud öösel poole kolme paiku ja ma poleks viimaks sellele unepuudusele alistunud ja seitsmeni üleval olnud, teinud ja söönud munavõid enne uuesti magajäämist, et uni üldse tuleks, võib-olla mõtleksin, et mu tegelik võime asju teha ongi lähemal sellele eilsele paljule ning mind hoidis seni tagasi ainult laiskus.
Võiks ikka teha rohkem!

Nojah, aga olen väga surnud täna ja siis sellist tunnet ei saa tulla. Koorisin kolm muna, sest munavõi oli hea, ja keetsin neid nagunii viis, sest jee ma üldse viistiks alla kolme muna keeta, ning see munakoorimine võttis mu täiega läbi. Nii veedangi oma pühapäevahommikut - joon kohvi ja puhkan munakoorimisele kulunud pingutusest. Kolm kooritud muna ootavad laual taldrikul, sest neid kahvliga peenestada ning soola ja võiga segada tundub õudselt pingutav, selleks tuleb eraldi jõudu koguda.

Mul tuli mõte, ühe sõbra kunagi öeldu toel. (Võib-olla ta ütleski kõike seda ja mõte pole üldse minu oma, ei mäleta ju.) Et kõigist võimalikest maailmadest saangi tunda ainult seda, kus ma elus olen, sest neid maailmu, kus surin, ma ju ei tunneks. Et see praegune on üks neist maailmadest.
Ja samas võib täiesti ollagi, et see maailm ongi ainus, sest kõiksus keerab ennast sellesse jätkuvusse, mis on talle tululikem - nii palju kordi on maailmal olnud hukkumisoht, nii ebatõenäoline oli elu teke, kui palju saab ühel planeedil vedada?! Aga kui ta keerab end selle järgi, mis on talle tululikem, on kõik loogilisem. Siis pidigi vedama.
Ebavedamise juhud on kuskil paralleelreaalsustes, võib-olla olematusse kadunud, võib-olla olemas, aga meile igatahes kättesaamatud. Ja ma ei saa näha maailmu, kus surin.

Tegelikult olin omadega läbi juba kahe muna koorimise järel, aga koorisin ka kolmanda, sest siis on see tehtud, kõik munad kooritud, ning ei oota tegemist. Mingi metafoorne võrdlus mu elule üldiselt? Kisub ikka pingutama oma jaksamise piirialadel, sest muidu tuleb pingutada hiljem ja pingutamise ootus on hullem kui reaalne pingutamine?

Täna lõppeb folk ja pereliikmed tulevad pealinna tagasi. Muidugi ma koristan nende saabumiseks.
Lihtsalt - mitte praegu.

8 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Kell pool neli pärast lõunat on pühapäevahommik.
Aga täpselt nii mu tunde järgi ongi - olen lõpetamas hommikusööki, riidesse pannud ning mõtlen, mida päevaga teha.

Anonüümne ütles ...

See munateema on kõnetav. Mul oli kunagi nii, et istusin vanni servale (olin eelnevalt otsustanud huvi pärast paastuda ja käimas oli neljas päev), et kraanikausis käsi pesta. Keerasin kraani ja selle keeramisliigutuse inerts oli nii suur, et oleksin napilt vanni kukkunud. Ehmatasin täitsa ära. Rohkem ma paastunud ei ole. See on liiga ohtlik. Ma ei taha ju totrast kraanikeeramisest vanni kukkuda ja oma lülisammast ära murda?

väga väga naine ütles ...

Muna koorimine on peenmotooriline tegevus. Mul ei ole kaldvust üldiseks jõuetuseks ja vanni kukkumiseks, aga peenikest motoorikat nõudvad ülesanded on väljakutseks.

irve ütles ...

vbl maailma ei koti; ta laseb lihtsalt suvakalt kõik variandid läbi...

väga väga naine ütles ...

Mu meelest ma pean seda ka üheks variandiks? Isegi sõnastasin?

Mida ma ei sõnastanud, on, et ma ei pea ennast maailmale eriliselt tululikuks inimeseks, maailm lihtsalt keeras (kui keeras) end niimoodi, et ma jäin ellu juhtumisi.
Lihtsalt juhtus nii.

Anonüümne ütles ...

Vbl sa oled miskine vajalik lüli maailma kulgemises. Üldiselt selline mõttetu mutrike, milleta aga karavan ei läheks edasi. Et mitte juhtumisi, aga samas ka mitte sinu pärast. Lihtsalt asjad on nii.

Anonüümne ütles ...

Hmm. Maailm ja elu tundub kaootiline ja mõttetu, kas pole? See näib täiesti seosetu ja jutt õnnevalemitest ja enesearengust näib olevat esoteerikate jaburdus.

Kuid meil on siiski olemas õrn lootus, sest füüsikud on jõudnud arusaamisele, et kaost siiski ei eksisteeri vaid see on suunatud. St, et mingis pikemas ajalises kontekstis (pole kindel, kui pikas) omandavad esmapilgul juhuslikud sündmused ja suhted korrapärase kuju ning ühel hetkel on võimalik teha üldistus ja öelda, et ohoo -tegemist on heeliksiga! Või, et ohoo -on tekkinud ovaal!

Ma ei tea muidugi, kas sellest saab midagi olulist järeldada aga pmt on siiski huvitav. Juhuslikkust ei ole, kaos puudub. Kõik võtab etteantud vormi ja kuju.

Näiteks nagu see neetud Rong. Võiks mõelda nii, et sinu liikumisringid viisid sind ikka lähemale ja lähemale raudteele, ehkki esmapilgul olid sa raudteest vägagi kaugel -arutamas olemisega seotud küsimuste üle ja joomas kõrrega siidrit koos ulmikutest sõpradega. Ent ikkagi viis järgmine tiir sind lähemale. Ja siis korraks kaugemale ja seejärel taas lähemale. Ning lõpuks need sirged lõikusid. Miks, ma ei tea aga võimalik, et kusagile sinna on ikkagi peidetud matemaatiline valem? Suunatud kaose valem?

Anonüümne ütles ...

Kusagil eespool (paar sissekannet tagasi) oli jutt tühikust kolmpunkti ees (ei leia praegu täpset kohta).
Ma olen ka see, kes tühikut ei tunnistanud ja pidasin Wordi punast alljoont IT veidruseks. Vaatasin täna EKIst järele -
http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=2&p1=11&id=90
Nad kirjutavad nii:
"KIRJAVAHEMÄRGID
Mõttepunktid

Mõttepunktid (kolm punkti) pannakse:

lausekatkestuse tähistuseks (nagu mõttekriips O 61 p 6): Kuigi ta ... kuigi ta ... noh ... kuigi ta sinu laps ei ole ...;

näitamaks, et lause küll enam-vähem lõpetatakse, aga öelda oleks veel palju: Sellest ööst oli Eeval palju meenutada ...;

sõnast ärajäetud tähtede asemele: p..., m...

1) ja 2) juhul on parem jätta mõttepunktide ette tühik (kuid ka kokkukirjutust ei pruugi pidada eksimuseks ortograafia vastu)."

Mina jätkan vanaviisi - tühikuta!

Aga oli huvitav teada saada.