esmaspäev, 10. august 2015

Kokkuvõtteks (millalgi 2013 vist?)

Disclaimer: eelmine ajalugu oli kole lugeda? See on veel koledam!

Mingis mõttes mõtlen nii ikka veel. Et mul ei olnudki selle vana eluga kuhugi minna enam. Niigi pidasin kaua vastu.
Mingis mõttes on see avaldamata mustand nähtavaks tõendiks, et jaa, mul oli depressioon juba enne, kui tuli lahkuminek sellestsamuskisest.

Läksin mõni päev tagasi lähedase sugulasega isegi vaidlema, et mismoodi oleks õigem elada - tema väitis, et kuskil 4-5 aasta vanuses peaks inimene ideaalis mõistma, kuidas ise ennast lohutada, ja siis võib küll valu tunda, aga ei olda katki. Kui keegi ei aita, ongi asjade loomulik seis püsti pandud. Kellegi teise kui enda lohutamist polegi vaja!

Mina mõtlen, et valu on alati tunnistuseks, et miski on valesti, miski kuskil on katki - ning kui see valu kestab pikka aega, tulekski abi otsida, isegi kui kuskilt ei jookse veel verd ega ole osalist halvatust. Vaimne katki ei ole kuidagi erinev füüsilisest katkist, ja kuigi eelnev on viimasel ajal sihuke levinud taevas-on-sinine-kõik-teavad-seda-arvamus, mu lähedane sugulane peaks nagu inimvaimu alal asjatundja olema ja vaidles mulle vastu, ma oma kogemuse põhjal küll ütleksin, et vaimne katki on reaalne.
Mõelda, et kui oleksin parem inimene ja vanuses 4-5 õigemini elanud, ma nii ei tunneks, on päris destruktiivne.

KUI ma pealegi oleks leidnud, et valu tunda kogu aeg väikeste pausidega, aastaid järjest, pole normaalne ja võiks midagi ette võtta, ma oleks võtnud. Nutnud kellegi rinna naal ja ilmselt mitte rongi alla läinud.
Poleks arvanud, et kõik on mu oma vastutus ja mõttetegevuse tulem, mõtle rohkem, et noh, on küll valus, aga pole kusagilt katki, ela edasi - ning kui ei suuda, siis on ka see su oma vastutus, lõpeta see valus elamine ära!
Et on valus, aga samas on kõik tegelikult ok, ei ole mu meelest üldse pädev mõte. Kui on valus, ongi miski valesti - see tundub kuidagi õigem. Loomulikult ei tasu iga sõrmelõikamise või kurvameelsuse pärast arsti juurde joosta, aga pikaajaline valu on tunnistuseks, et miski on valesti. Terve keha või vaim ei valuta.
Väita, et nii poleks, kui naistel oleks rohkem lapsi ja sellega seoses vähem aega neid 4-5 aastaselt lohutada, on lihtsalt tõestamata teooria. See, et mina läksin katki juba ammu, nii tark ja iseenda vastutust uskuv, kui olengi, on tõestatud päris elavalt.

Aga noh. See mustand siis.

***

Asi pole selles, et ma oleksin eriliselt õnnetu.
Isegi mitte selles, et ma olen õnnetult armunud olnud kole kaua ja sel on kerged komplikatsioonid - ausõna, mina olen nii hea ja viks ning tema nii aus ja sirgjooneline, et komplikatsioonid on õhkkerged ega murra kellegi südant.

Ma ei arva ka, et mul oleks midagi viga - vastupidi, olen enda silmis oma parim võimalik mina ---
--- milles aga umbkaudu ongi probleem.

Olen teinud, mida suudan. Kangutanud maailma nii palju, kui suudan, ilusam olemise poole, ja saanud selgeks, et ma suudan oma parima minana oma parimat andes ikkagi naeruväärselt vähe. Ka see õnnemäär, mis selle kangutamistegevusega minuni saabub - see saadav õnn ei ole piisav nõutava ponnistusega võrreldes. Vahepeal on ikka väga-väga raske. Väga.
Ja mu mott anda oma parimat ja olla oma parim versioon on seega lõpukorral.
Samas on taustal alles teadmine, et olles vähem äge ja andes vähem, on kõik lihtsalt veel mõttetum ja raskem.
Ma ju mäletan seda elu ka, kus lihtsalt olin ja hädisesin.
Kole värk oli.

Kui ma vaatan praegu oma elu valdkonniti, siis ilmselt on ära olnud mu suurim ja parim vastastikkune armumine (no ei paista midagi paremat kui Poeglapse isa, mitte kuskilt ei paista - eriti kuni ma südantpidi mingi mehe küljes kinni olen, kes oma naist armastab samas) e. tehtud. Olen loonud oma lastega hea toimiva perekonna - tehtud. Mul on kehaline vorm, millega rahul olla ja mille paranemine tulevikus on vähetõenäoline - tehtud.
Kuskil ei ole mingit lootust, et oh, oleks või teeks seda ja toda, kus alles tuleks õnn.
Ma olen kõik, millesse ma usun ja milleks ma end võimeline usun olevat, juba ära teinud.

Mul pole oluliselt puudu millestki materiaalsest. Kohati muidugi, aga mitte püsivalt ja teravalt, nii et loota, et oh, ma oleks kohe palju õnnelikum, kui saaksin paari uusi saapaid vms, tundub äärmiselt ebatõenäoline.
Ma tean, et rabeldes edasi nagu poolearuline saaksin ma ilmselt ka oma kooli läbi ja leiaks küllap mõne ägeda õetöögi, mis mul paari aasta pärast kopa ette viskaks.
Ja siis otsiks mõne uue. Elaks edasi nagu elatakse.
Kirjutaks vahel mõne jutu, mida loeb sada inimest, neist kolmekümnele meeldiks ja kolmkümmend leiaks, et enam-vähem on kah.
Jee.

Aga elu tippelamusi, mis ei oleks seotud rassimise, tassimise ja enda viimseni pingutamisega, ma nagu ei näe enam oma tulevikus. Kirg, leegitsemised, õnnestumised..?
Ainult ränga tööga, paraku. Ainult ränga tööga, rebides end perioodiliselt tükkideks ja veeretades kaljumägesid paigast.
Ja nähtavas tulevikus niimoodi hakkabki olema, et pingutad kolm aastat, nii et kõik rebeneb, ja siis on kaks tippelamust. Jälle pingutad kolm aastat ja kaks tippelamust. Aga mille nimel siis kogu see vaev?
Miks?
Kui kaua?
Ma ei suuda kunagi kirjutada paremat raamatut kui Gaimani "Ameerika jumalad" või Eriksoni Malazi raamatud või Wintersoni "Kirg".
Inimesi, kes süsti teevad ja plaastreid vahetavad, ei tohiks olla nii raske koolitada. (3 ja pool aastat? sulaselge liialdus!) Igatahes ei ole ma sellisena asendamatu.
Võimalik, et ma olen asendamatu emana ja tütrena. Aga ainult ema ja tütar olemine mind ka elus ei hoia. Kujutan end ette ainult emana ja õudus tuleb peale. Raha pole, staatust pole, piinlik olemaski olla...
Uhhh!

Uhh, ma ütlen! Ei taha!
+ ma nüüd tean, et ma suudan end läbi võimatuste rassida. Läbitud etapp.

Mida ma veel ei tea, on see, kuidas ma surra julgen.
Niisiis see viimane kvalifitseerub väljakutseks. See on miski, kuhu püüelda. Suuta omaenda lugu lõpetada, sirge selja ja efektiga.
Surra vägivaldset põnevat, intensiivse surmakogemusega surma.

Soovin teile kõigile eredaid elusid ja põnevaid lõppe ja vabandan kaasnevate ebamugavuste pärast. Mõistan, et see kõlab nagu väga nõme nali, või siis hullemat sorti kaastunde väljapressimine, aga tahtsin jätta mingi selgituse.

Pealegi on see täiesti aus selgitus.
Ma ei ole väga õnnetu. Mul ei ole talumatult halb.
Olen lihtsalt täiesti lootusevaba oma tulevikku vaadates.
Kõik on nagu on ja miski ei muutu paremaks. Võimalused on lahti halvemaksmuutumisele, aga ausalt öelda ei näe ma nagu mõtet selle nimel elada, et näha, kuidas just kõik halvemaks muutub.

10 kommentaari:

Tho ütles ...

Nyyd ma saan aru, miks sul tekkis komme öelda, et kõlab jube tuttavalt.

väga väga naine ütles ...

See on ka blogipäises - et kui ei naudi väikesed asju, polegi elul mõtet. Pimedus ja valgus vaheldumas, nii nagu on. Mõte.
Veider on see, et mu võime asju nautida ei kadunud ära - mulle meeldis päikeselaigus istuda, mulle maitses sigaret ja toit, mulle meeldis mõnigi vestlus ja puhas olla, linadetunne magamaminekul, see kõik nagu oli positiivne - sellest lihtsalt ei aidanud.
Halba oli nii palju rohkem.

udupea ütles ...

persse see naba paigast pingutamine! sa annad rohkem kui saad ja õnnelikuks elupäevade lõpuni ikkagi ei saa.

notsu ütles ...

jah. sest need väikesed head asjad nagu päikeselaigud jne on ju olemas ka siis, kui _ei_ pinguta naba paigast ära. ja pingutamise endaga käib nähtavasti kaasas palju halba.

väga väga naine ütles ...

Jah, persse see.
Maailm tahab alati rohkem.

Ma vist ootasin alateadikult, et tuleb mingi õlalepatsutus maailmalt, that'll do, pig, oled küll tubli, jee. Seda, et nii ei juhtugi, see õlalepatsutus jääbki saamata, taipasin alles siis, kui hakkasin asja üle mõtlema.
Tegin mõtte alateadlikust teadlikuks.
Alati võiks teoreetiliselt koristada rohkem, teenida rohkem, saada kaks kõrgharidust ühe asemel (vaata Rentsi), olla parem ema, olla sportlikum - kunagi ei ütle maailm, et that'll do, pig.
Seda on vaja ise endale öelda. "Nüüd aitab, sellest aitab, oled küll tubli, jee." Maailm tahab ainult rohkem. Alati. Ükskõik, kui pooleks end pingutada. Persse.

Aga notsu - pingutamisega kaasnesid need tippelamused, millest ma rääkisin seal - kirjas. Harva ja vähe, aga ma pidasin neid oma elueesmärkideks. Seni on neid tulnud nii pingutamise tagajärjel kui lihtsalt lambist. Arusaadavalt saab nende nimel midagi teha ainult pingutades. Lambist tulevaid ei saa kontrollida =)
See on üks peamine põhjus, miks ma tahaks veel lapsi - esimese sünnituse järel oli tippelamus. Pingutus laes ja tippelamus.
Teise järel ei olnud lihtsalt seepärast, et esimese ja minu ümber olid hoolijad, teise ja minu ümber need, kellega ma VÕITLEMA pidin. See oli teistmoodi. Rõõm oli küll, aga mitte tippelamust.

notsu ütles ...

mõtlesin pingutamise üle järele ja meenus, et on ka sellist pingutamist, mis annab ise suuri elamusi. Mul oli sel kevadel väga pingeline periood ja suuri õnneelamusi mäletan just sellest pingutamisest, kuigi ka tulemus oli tore. Pingutamine oli raske, aga ühtlasi justkui... permanentne maniakaalne faas. Kogu aeg nii ei jaksa, aga kindlasti ei oleks ma saanud selle kohta öelda, et "halba rohkem kui head".

notsu ütles ...

Kui tähtis oli seal tippelamuse valemis teiste reaktsioon? Su viimasest kommentaarist - hoolijate jutust - jäi mulje, et omaette salajas ei olnud variant. Siiamaani olin arvanud, et see on puhtalt endasisene sündmus.

väga väga naine ütles ...

See on endasisene sündmus jah, tippelamus kui selline - aga kui teistega peab vastanduma, neile mingit tähelepanu pöörama, ükskõik, kas positiivset või negatiivset, lähebki tähelepanu endalt ära ja neile.

Tho ütles ...

"Teie kaasaelajad, teie olge mu selja taga, kui tahate, aga olge kuss ja ärge tulge minu valgusvihu sisse? Ma yldiselt kyll jagan oma valgusvihku meeleldi, aga kas te just praegu peate?" ? Kas nii?

väga väga naine ütles ...

No kui täpseks minna, siis kui ümbritseja(te)l on sama meeleolu, mis mul, siis nad ei sega üldse, vastupidi. Mu rõõmu ja saavutustunnet esimese lapse puhul näiteks ei seganud ka rõõmsad kaasaelajad üldse, pigem nad oli osa sellest üldisest õnnest. Aga vajadus end kohandada kuidagi teiste heaks, olla teistmoodi - see küll segab.