kolmapäev, 9. september 2015

Rohkem infot on parem

Mu psühhiaater ütles, et enamik inimesi ei taha rääkida oma traumaatilistest kogemustest. Et see nagu tooks need kogemused nende jaoks tagasi ja siis neil on paha olla ning inimesed ei taha pahu asju.

Mul on täpselt vastupidi. Ma aint räägiks sellest rongist, sest siis tunnen, et see on oluline ka kellelegi peale minu, kes ma nagunii selle kogemusega elan ning kelle elus see parasjagu põhiosa mängib. Nagunii mõtlen ju põhiliselt sellest, nagunii see määrab mu elu. Kui sellest rääkida, tundub asi vähemalt natuke ka teistele korda minevat. Mis ma peaks rääkima sellest, et kuidas mu poeg trenni vahetas ja talle meeldib v? Või et kuidas mu lastel koolis läheb? Kuidas ma koristasin? Kuidas sul tööl läheb? Mida keegi kolmas kohvikus tegi?
Nii kõrvalised asjad minu jaoks.
Ma ei saa hästi aru neist paljudest inimestest, kes oma elu põhilistest asjadest ei räägi. Ei mõtle. Püüavad neid enda ja teiste eest maha salata.

Samas ma võingi muidugi ses osas mingi vaimse puudega olla. Algusest peale. Sest ma ka ei saa aru sellest, et armastatakse, aga ei meeldi. Ja siis on peale inimese surma näiteks korraga rõvepaha olla.
Minu jaoks on tegu lihtsate asjadega: mulle meeldis see inimene, on kurb temast ilma jääda, väga kurb. Mulle ei meeldinud see inimene - puuuhhh! Kergendus, et nüüd vähemalt ei pea enam temaga tegelema. Kas armastus inimese vastu siis käib mingeid muid teid kaudu kui meeldimine?!
Minu jaoks ei ole need kaks asja erinevatel skaaladel. Kui inimene mulle ei meeldi, loomulikult ma ka ei armasta teda, mul ei ole temaga ühiseid häid hetki, ja kui ta mulle kasulik ka pole, miks ta peaks mulle üldse kuidagi oluline olema?!
Ei saa aru, aga see on mingi normaalsus vist, et mõistad peale teise surma, et eieiei! Ma ju armastasin teda! Nii kahju!
Võibolla on see oma traumadest mitterääkimine ka samasugune normaalsus ja olen imelik, et mul seda pole.

Aga mul ei ole.
Pole kunagi olnud ja ilmselt ei tule ka. Olen autistlikult avameelne. Kunagi öeldi mulle, et olen keeruline, kuna ütlen välja, mida tahaksin. Noh, ma ütleks kõike välja, kui inimesed ainult küsida - äh, kasvõi vihjatagi, et neid huvitab - viitsiks.

Võibolla ma sellepärast elangi, et enamasti inimesed sellised imelikud pole ning maailm keeras end nii, et ellu jäin, et ma räägiksin? Jaa, on küll ennastimetlev mõte, aga samas näib nii võõras see, et ausus on kuidagi paha mulle - ja ometi enamik inimesi ei räägi oma vastikustest, valudest, vaevadest. Ma ei tea, miks. Miks see neile igapäevane reaalsus pole, miks neile on mugavam mitte rääkida, miks neile on mugavam oma eredaid kogemusi salata.
Ja noh. Ma kirjutan hästi - kuigi ka räägin üha paremini. Võibolla maailm arvab, et keegi teine paremini eesti keeles ausalt ei kirjutaks? =)

Oi, mul tuli mõte. Just praegu.
Äkki on see teema teistele valus ja seepärast nad ei räägi?
See, et minule polnud see Rong mingi eriline šokk, sest mul oli sitt juba kuid enne ning Rong tundus nagu leebe padi valu lõpul (muide, mul ei ole üldse seda emotsiooni et miks ometi - kõik on väga selge ja loogiline, on ikka veel: ma lihtsalt tahtsin, et valu viimaks lõppeks), ei tähenda, et teised šokeeritud poleks olnud. Mida ma mõnes mõttes panen pahaks, sest kuidas sai mitte märgata, kui valus mul oli, mis te olite kurdid või? Ma rääkisin sellest kogu aeg! Ja mõnes mõttes on see samas meelitav, sest vähemalt läksin kellelegi hinge.
Äkki neil on paha sellest rääkida ja kergem koristamisest või laste kooliedust?
Hm. Nii veider - mina võiks aga teised ei või.

Larbis on sihuke suund nagu põhjamaade larp e. nordic larp. Seal kehtivad metatehnikad, mille eesmärk on enamasti anda mängjatele rohkem infot, samas tegelasi informeerimata, sest larp on selline kunstivorm, kus rollid ja mängijad on mõlemad olulised, aga pole üldsegi üksühele seotud.
Ma olen alati imeks pannud inimesi, kelle meelest on metatehnikad kuidagi mängu lõhkuvad ja nad ei taha teada rohkem, kui nende rollid teavad. Rohkem infot on ju alati parem, ei pea ise nuputama, et mis-kes-kus, vaid saab reageerida sellele, mis ette öeldakse!?
Aga nüüd mõtlen, et võibolla see on minu vaimne puue, mis kõneleb. Võib olla, et see vaikimine ja mitterääkimine on osadele inimestele nii sisseharjunud, et nad teisiti ei suudagi.

***

Mustand, millest ma kunagi ei kirjutanud valmis rohkem kui esimese lõigu, pärineb kuskilt aastast 2010 ning peaaegu oleksin ta ära kustutanud, ent nüüd on nii paljud sõbrad-tuttavad riburada lapsi saanud, et las ta olla avalik hoopis.

* mitte keegi ei taha teada, kui lahe laps sul on. Kui mõni viisakusest küsib, vasta ikka, ära jäta võimalust oma järelpõlvest rääkida kasutamata, aga usu: mitte kedagi tegelikult ei huvita, kas su laps vaatab pildiraamatuid õiget- või tagurpidi. Nii et väldi lasteteema ülesvõtmist vestluses, kui see just ei ole kuidagi väga vahetult seotud su enese teemaga ("Lottaliisa magas jälle öösel 3 tundi, ma olen täielik kapsas, vabandust").
Erand: naljakaid lugusid (korraliku puändiga) rääkida on lubatud, aga mitte rohkem kui 1 tunni jooksul.

=P

32 kommentaari:

ritsik ütles ...

Mu meelest heale sõbrale küll räägitakse kõigest, nii suurtest kui väikestest traumadest. Sõltub muidugi inimese avatusest. Üks, keda pean sõbraks, ei räägi, kuigi tean, et tal on jama. Küsid, mis värk on, ikka ei räägi.
Mul tekkis küsimus, et kui sa arvad, et su lähedased niigi teadsid, kui paha sul oli, siis kas nad oleksid saanud midagi teha, et sind aidata ja rong olnuks olemata?

väga väga naine ütles ...

Hm. See on siuke paljude otstega küsimus ja vastus, ritsik.

Seal on natuke seda, et ütlesin küll, et mul on paha ja valus, aga samas pidasin seda oma asjaks ise kas ära kannatada või midagi teha, kui kannatada ei suuda. Ma ei läinud sellega kellegi teise juurde, et võta ära - mu vaade oli, et on küll sitt, aga see on minu isiklik sitt koristada, mitte kellegi teise asi, ja ega ma eriti ei vingunud. Ütlesin küll, palju kordi, et valus, aga ei ulgunud nähtavalt ja ilmselt ei saadud aru, _kui_ valus.
Ma isegi ei saanud ju aru, et mu piir hakkab kätte jõudma.

Natuke oli ilmselt ka seda, et nii mina kui mu ümbritsejad pidasid mind tugevaks inimeseks, kes ei lähe katki ja kes suudab kõik koormad ära vedada, mis ta selga sattuvad.

Et just see tugevus ja valude oma asjaks pidamine võivadki saatuslikuks saada, keegi ei mõelnud.

Aga phmt mulle mu ravimid väga meeldivad =) Enne rongi isegi ei olnud seda, et miski ei meeldi, aga see murrang, mis tuli tablette võttes ja teine, mis tuli annust suurendades, olid ikka väga muljetavaldavad. Kuidas tahtmine tuli tagasi, oli ikka väga hea tunne.
Seda oleks saanud küll teha, et anda psühhiaatri numbri vähe varem. Phmt.

Rents ütles ...

Siin on see aspekt ka, et mis need teised ikka teha saavad. Depressiooni ei ravi see, kui sõber õlale patsutab ja ütleb, et there-there. Mina olen päris tõsiselt mõnest sõbrast ka vahepeal pool aastat eemale hoidnud, sest kui ta iga kord mind kohates ütleb, et kõik on perses, mina ütlen, et mine siis arstile (sest adekvaatselt hinnates ei ole midagi perses, probleem on hindajas) ja ta ei lähe, vaid tahab järgmine ja ülejärgmine ja üleülejärgmine kord ka rääkida sellest, kui perses ikka kõik on. Sellises olukorras ütleb minu loogika, et see ONGI tema enese sitt ja see tuleb ikka ise ära koristada. Teised ei saagi siin aidata. Küll aga saavad nad tunda huvi, kuidas sul muude asjadega on, millele sa parajasti keskenduda ei jõua - kas sa oled söönud, kas su lapsed on söönud, kuidas neil koolis läheb jne.

P.S. Teine asi on see, et pool blogosfääri ei taha end normaalselt tunda, nad tahavadki lihtsalt, et keegi nende puudujääke võimaldaks ja selle nimel on nad valmis ka kellelegi teisele omakorda vahel enablerit mängima. Aga see on teine teema.

Anonüümne ütles ...

Tekkis selline küsimus, et miks rasketest ja valusatest asjadest rääkimine oleks okei, aga lastest rääkimine on nii nõme, et kohe kedagi ei huvita? Mind küll huvitab, äkki on selliseid veidrikke veel. Ma isegi enamasti eelistaksin lastest rääkida, sest see teeb tuju paremaks. Valusatest asjadest peab ka rääkima, muidugi.

väga väga naine ütles ...

No minu jaoks nii ongi =) Mul on täiesti kama, mispidi mingi pooleteistaastane oma pildiraamatut vaatab, et talle meeldib tatrahelbepuder rohkem kui rukkihelbepuder, millal ta seisma hakkas - võiks millestki huvitavast rääkida =) Näiteks kellegi valusatest kogemustest (tõesti, selle koha pealt olen salliv - ka teise valusad kogemused on täiesti teema).

Kaur Virunurm ütles ...

Aga inimesed enamasti ei taha rääkida ega mõtelda valusatest asjadest. Kui tahaks, siis me muud ei teekski. XXX tervis on kehv - YYY mees vist petab - ZZZ ei saa tööl hakkama. XXX YYY ZZZ jaoks on need elu kesksed teemad. Kui me nüüd nendega räägiks eelkõige neist, siis ÜKSKÕIK millise sõbra v sugulasega ma suhtleks, peaks ma temaga rääkima tema või enda muredest. Mis tähendab, et KOGU meie suhtlus koosneks rongidest ja AINULT rongidest.

Aga nii ju ei saa.

Ehk. Ma olen nõus kuulama mõne sõbra v kelletahes muresid küll. Korra. Või paar. Kui mul on midagi kasulikku öelda, siis ütlen. Lootes, et sõber kuulab selle ära ja soovi korral võtab arvesse. Aga temaga rääkida eelkõige tema hädadest? Ei, aitäh, sest see lihtsalt kurnab. Ja ei ole tulemuslik. Ma ju ÜTLESIN eelmine kord, et jäta see lits maha? Kas jätsid? Ei? Miks sa mulle tast siis uuesti räägid, kas sa arvad, et mu nõu on seekord teistsugune? Kui oled maha jätnud, siis võid teema uuesti üles võtta, vahepeal räägime aga millestki muust. Sa ei suuda? Vabandust, see ei ole enam minu probleem.

Vt ka Ritsiku sissekanne maailma paremaks rääkimisest muidugi.

väga väga naine ütles ...

No mind kurnab igavatest teemadest rääkimine. Mul on konkreetselt IGAV, kui keegi räägib millestki mulle ebaolulisest, isegi kui see on hea asi. Võin teha kaasaelavat naägu ja noogutada, aga tegelikult mul on igav.
Muidugi on samamoodi ka igav see korduv mure, sest korduv on igav, ükskõik, kas ta on kurb või rõõmus asi. Arengud on huvitavad, muutused eelmise korra mures-rõõmus - aga kordumine on igav.

Lihtsalt lapse 16. sõna või tema kalduvus toitu maha visata ei ole ka esimesel korral huvitavad. Kui on mingi puudega laps, kelle puhul on Sündmus see, et tal on nüüd 16 sõna või et ta hakkas toitu taldrikult maha viskama, siis on see ka huvitav kuulata. Aga anda aru oma lapse elu pisiasjadest on pisiasjadest aru andmine. Kas sa räägid mulle, et sel hommikul tõusid voodist üles ja jõid teed? Kui räägid õhinal ja juba kolmandat korda, ilma et sul oleks vahepeal operatsioon olnud või muidu tegu tähelepanuväärse sündmusega, on mu oma süü, et ma sulle ei ütle, et mul igav on =)
Aga muidu - tead, et ma oma mälu järgi (mis võib olla ekslik) olen üldse umbes nelja inimesega rääkinud sellest, et kuidas ma rongi alla läksin, kaasa arvatud see, et üks lähedane sugulane näitas hüvastijätukirja koogikarbil, mille kirjutamist isegi uduselt mäletan, ja psühhiaatriga? Noh, ja võrgupäevikus.

Normaalsed inimesed räägivad normaalsetest asjadest, mul on enamasti tegelikult isegi mõõdukalt huvitav rääkida koogi maitsest või kas oli kohvimasin seal, kui ma viimati külas käisin, aga mul ei ole mingit tõrget PÄRISELT põnevate teemade ees, ma ei taha neid matta ilmasträäkimise alla.

Absolutely Fabulous ütles ...

Mida Kaur ütles.

kaur ütles ...

Täiesti nõus, et lapse uus sõna või söömise areng pole huvitav. Aga kas keegi siis räägib neist? Ma küll pole märganud.

Ja lapsed kasvavad. Lapse semester Jaapanis või veidrad ponnistused Kunstiakadeemiasse sisse saamiseks või sehkeldused välismaa peikadega on juba huvitavad küllalt.

Aga ka väikelastest annab huvitavalt rääkida või blogida. Kui inimesel tähelepanelik silm ja väljendusrikas keel ja oskus teri sõklaist eristada, siis võib tite-east põnevalt kirjutada.

Ma olin eile õhtu otsa külas... naisterahvaste seltskonnas... lastega. Mu oma lapsed 5a ja 8a, perenaise ja mõne teise külalised omad suht sama vanad. Millest kõik räägiti.. kõigest!!!!... aga mitte lastest, no sõnakestki ei tule meelde.

väga väga naine ütles ...

Eks ole, Sündmused on need huvitavad asjad, millest rääkida.

Anonüümne ütles ...

Nonoh. Vestluses on kaks poolt. Sinu jaoks on rong huvitav ja aktuaalne, sa elad nende tagajärgedega igapäevaselt ja annad üsna regulaarselt aru, kui uduselt/selgelt näed, kas käsi väriseb või mitte ja kiiresti sul lusikad kuluvad. Umbes täpselt sama regulaarselt nagu enda lapsest vaimustunud lapsevanem oma lapsest ja tema tegemistest tahab rääkida.
Inimest huvitab ikka see, mis tema elus tähtsat on ja ta otsib teemasid, mis aitavad tal teistega samastuda. Võib-olla peaksid rongist rääkima teiste inimestega, kes on oma rongi üle elanud. Äkki nemad mõistavad sind paremini.

väga väga naine ütles ...

Hm.
Väärib kaalumist.

Anonüümne ütles ...

Jahmm ja rääkima peaks rongijuhiga, et mida tema tundis ja kaua taastus ja mis kõik oleks võinud juhtuda kui rong näiteks oleks rööbastelt maha sõitnud ( mis iseenesest õnneks välistatud, sest rongi kiirus suur ei olnud ju?) Ja tolle rongi reisijatega võiks ka polemiseerida lõpmatuseni, et mida nemad läbi elasid ja asjast arvasid ja päästetöötajatega jne.
Aga mida ma tegelikult öelda tahtsin on see, et sa oled nii imeline sõnakunstnik, et sa VÕID KIRJUTADA MILLEST IGANES ja see on lugemisväärne.
Rongijurast on ammu kopp ees:)

väga väga naine ütles ...

Noh, täna üritas mulle jooksmise ajal karavan otsa sõita. Firma Adam kirjadega. Loe ja rõõmusta =) See oli minu meelest ka Sündmus õigupoolest, mis mõttes ta ei aeglustanud sõitu, kui teisel pool ringteed on ülekäigurada ja selle esimesel poolel sörkija peal, aga minu elus siiski tunduvalt vähetähtsam kui rong.

Üldse, minu kui murulkäija, kui murul käimine on keelatud, ergud elavnevad ja tahaks just rongist kirjutada seepeale, et mõnele ei meeldi =) Aga paraku on 18. september suht kiviga visata, mul saab surma-aasta täis ja pärast seda olen selle teemaga tagasihoidlikum nii ehk nii.

Rents ütles ...

Ma ei kujuta ette mitte ühtegi asja, mis aasta asja pärast ikka veel huvitav oleks. See, mis pidi kellegi laps raamatut käes hoiab, pole ka eriti huvitav, aga vähemalt räägitakse seda enamasti ainult üks kord.

Ma saan aru, et igale blogijale meeldib iseendast rääkida, aga kui oled aasta aega lugenud ainult teemal "rong seda" ja "rong toda", sekka mõned emotsionaalsed hüüatused teemal "oot, kas ma TÕESTI polegi kõigi maailma kese? kas ma polegi TÄHTIS?", tekib ühel hetkel küll küsimus, kas inimene ei taha endast ühtki teist tahku näidata või on need teised tahud lihtsalt kõik nii igavad, et tema elus polegi midagi muud, millest rääkida.

väga väga naine ütles ...

Teised tahud lihtsalt ongi nii igavad =)
Tähendab, mulle endale. Mul on suht ükskõik, et kooliaasta algas, et väljas paistab päike, et ma peaks helistama töömehele, kes mu dushinurga korda teeks. Phmt on mu suhtumine umbes kõigesse "mis see on sinu meelest oluline v? Sul peab ikka jube kerge elu olema!"
Ja kuna mul tundmisega on kehvasti - paremini kui vahepeal, aga ikka kehvasti - siis mulle emotsionaalselt korda minekuks peabki kõvasti pingutama.

Tho ütles ...

No ma nyyd ei tea... Minul on tegelikult ja päriselt ka huvitav lugeda, mis on paremaks, halvemaks või teistsuguseks läinud. Sest muutus võrreldes eelmisega. (Samas, pidevalt yhes ja samas tempos ning suunas toimuv muutus ei ole mõne aja pärast enam muutus ja selle tabasin ma alles nyyd ära, seda siinset kommentaari kirjutades.) Seda isegi väljaspool tutvust perenaisega, näiteks kiikan aeg-ajalt ka Rentsi blogisse ja ikkagi on huvitav. Mind päriselt ka huvitab, mis inimeste eludes toimub. Mitte see, mida keegi hommikuks sõi, kui see ei olnud just harilikust kymme korda maitsvam või muul puhul tähelepanuväärne.

Mind ka väikelapse arengud liialt ei köida. Ei saagi aru, kuskohast erinevus tuleb, ent näib võimalikuna, et see tuleb sellest, et neid ei anna edasi laps ise? Kui teha mõtteline asendus täiskasvanuga, siis tundub toimivat. (Kui laps ise räägiks, et keeras raamatu teist pidi ja _sai_aru_, et niipidi käib, oleks kyll päris põnev. Sest kuidas ta täpselt aru sai ja kust see mõte ja kuidas nyyd koos uue arusaamisega elada on.)

väga väga naine ütles ...

Eks ole! Täpselt nii, Tho!

Aga muidu - kui ei meeldi, ära loe =)

k.k.p-s ütles ...

Nüüd läks nii, et kogu see jutt oli minu jaoks muidu igav, aga sõna "lõppema" pööramine oli huvitav. Sest ma olen ca viimased 5 a harjutanud end kirjutama "lõpeb" ja nüüd tuled sina ja rahus kirjutad "lõppeb" ja mul on tunne, et ma järgmised 5 a nüüd kirjutan samuti. Et sa andsid mulle õigustuse nii teha. :D :P

väga väga naine ütles ...

Mõlemad on õiged. Seal on mingi reegel, et õiged on nii lõppeb kui lõpeb, uppub ja upub jne.

k.k.p-s ütles ...

Ma tean, et mõlemad on õiged, aga mitteharjunud õige on alati õigem. :D Aga "uppub" on ju perversne. Kas keegi kunagi seda kasutab ka? Et mu köögikeeles on "tekkib" ja "lõppeb", siis ma kahtlustan seda III väldet lõunaeestluses, aga "uppub" pole ma küll kuulnud mitte kedagi ütlemas. Oi, kui ma ka ühtegi inimest ei armasta ega oskagi iial armastama hakata, siis eesti keelt ma ikka armastan. :)

Rents ütles ...

Ma kujutan nüüd ette abitu daami meeleheitlikku karjet:"Kas te ei näe, et inimene UPPUB??!!!" ja kõkutan omaette.

väga väga naine ütles ...

Täiega võinuks niimoodi karjuda.

väga väga naine ütles ...

Või noh, kõik ju tahavad kuulda, miks, sest jaa, ma olen TÄHTIS.
Aa. Mis, daami all ei peetudki silmas mind, kuigi ma olen aastaid võrguidentideedina ka "taami" pidanud?
Kuram. Aga ei ole siin midagi, juba alustasin.

Esiteks: kui juba karjuda, et inimene upub või uppub, on välteerinevus nii kõrvaline asi, et ma võiks isegi karjuda nii.
Teiseks: olgu, ma ilmselt läheks isegi praeguse ujumisoskusega ise järgi, sest ma ujun ikka veel paremini, kui eestlaste enamik, aga enne tasuks ikkagi karjuda, siis tuleks vast keegi järgi, vähemalt siis, kui ma välja ei ilmu veest mõne aja pärast.
Kolmandaks: aga näiteks "sattub" on täiesti sihuke asi, mida ma ka ütlen.

Maks Hull ütles ...

Üks mõtte ;) võibolla inimeste maailmad ongi nii erinevad, maailma tajumine, et näiteks valu, mis ühe inimese viie minutiga tapaks, ongi teise inimese jaoks tema igapäevane normaalne olek? Film purunematu, oli vist see, kus bruce willis mängis tegelast, kes igalt poolt tervena pääses samas kui tema vastastegelane igal võimalikul juhul oma luid ja konte murdis ja vigastada sai. Ja oma teooria kontrollimiseks siis willisele igasuguseid õnnetusi produtseeris?. NÖ tasakaaluteooria. See on päris võõras lugeda, kuidas inimesed pidevalt ja järjest haigestuvad ja haiged on ja haigestuvad ja haiged on. See ei ole nüüd ainult blogikommentaar, vaid üldse isiklikust kogemusest, saad mõne uue inimesega tuttavaks, ja siis avstad, et tema igapäevamenüüsse kuulub peotäis erivärvilisi tablette, et ta end üldse normaalselt tunda võiks...

notsu ütles ...

"uppuma" käib siiski keelenormi järgi ainult astmevaheldusega, vt ÕSist "õppima"-tüüpsõna alt:

"On verbe, mida saab pöörata nii astmevahelduslikult (tüüp 28) kui ka astmevahelduseta (tüüp 27). Sellised on kõik e-tüvelised verbid (nt s`ulgema) ja mõned i- või u-tüvelised (nt t`ekkima, h`õljuma), samuti mõned esmavältelised sõnad (nt kudema, pügama). Nt s`ulgema : sulen (tüüp 28) ja s`ulgen (tüüp 27)."

St e-tüveliste puhul on vabaks antud, kumba moodi pöörata (lõppe-ma on e-tüveline), aga u-tüveliste puhul sõltub juba konkreetsest sõnast, kas tohib mõlemat moodi või ainult astmevaheldusega, ja "uppuma" on üks neid, mille pööramist ei ole vabaks antud.

notsu ütles ...

... ja "sattuma" ongi üks neid u-tüvelisi, mida ÕS lubab oma maitse järgi pöörata.

Huvitav, kas see astmevahelduse kadu (ja just sõnade pikenemise suunas, nii et kõik vormid lähevad tugevasse astmesse, mitte kõik nõrka) viitab Lääne-Eesti või põhjaranniku inimeste domineerimisele? neile murretele on see omane.

k.k.p-s ütles ...

Mul on enda meelest lõunaeesti keel, aga "kasvab-õitseb-suitseb"-kolmik käib mul ntx III välte hääldusega. Aga eks ma olen "tugeva kirjakeele mõjuga" ka.

Sõna lõpu l-d kipuvad küll harjutamisest hoolimata pehmed tulema. Kogemata. Eriti pudeli puhul. S.o täiesti lootusetu.Jne. Palataliseerimata n-ga "kraan" on mitteolemasolev sõna. :D

Putr ja kapsas. :(

Anonüümne ütles ...

Küsiks hoopis, mis su dušinurgal viga on? Mul näiteks on tagumine paneel paigast ära ja kardan, et sealt tilgub vett põhja alla ja ma ei saa seda kontrollida ja ma pean sinna ükspäev silikooni laskma, mis sa arvad, et ma osakn? Kas sa oskad?

väga väga naine ütles ...

Ei oska.
Keeldun ka õppimast. Kõik füüsilised täpsust nõudvad tööd on praegu nii mõttetud õppida, et ma lähen tigedaks isegi vihje peale, et v-o võiks.

Dushinurgal on kõik viga - s.t. ta pole ülevalgi, ainus asi, mis tal EI ole viga, on see, et äravool, mis kaks aastat rikkis oli ja alumisele naabrile vett kaela saatis, kui ma dushi all käisin (mida ma siis teha ei julgenud ja pesin köögis pesu- ja kraanikausis), on nüüd korras. Et kabiini asemel on seinale toetatud kabiipõhi- ja seinad näiteks, on juba vigade killas.

Anonüümne ütles ...

Liiklus on päris hulluks kätte läinud. Ülekäigurada on mõnikord palju ohtlikum, kui misiganes muu koht teed ületada. Juhid on juhmid ja mitte liiklejad. Nad tegelevad oma asjadega selle juhmpositsiooni haldamisel. Neid huvitab vaid kuhugile kiiresti jõudmine. Ja kui ei jõua, siis tegelevad igavuse peletamiseks täiesti kõrvaliste asjadega. Jalakäija peab siis eriti tähelepanelik olema.

m@u

udupea ütles ...

ära selles äravoolu korrasolekus niiväga kindel ole, mu ülemine naaber arvas ka, et sai korda, aga tühjagi :(