laupäev, 7. november 2015

Nägu peopesas ja eri paaridest sokid

Eelmises kirjutises siin oli mainitud see taktitunde-postitus ja siis lugesin selle ise ka läbi. Kommentaarid samuti.
Emake maa, kui lolle inimesi on olemas! Õnneks k.k.p.s. ja -ep- vastasid minu eest ära üsna kõik, mis mul öelda-mõelda oli.

PARANDUS: tegelikult olid õudsad hoopis selle postituse kommentaarid.

Aga see, KUI lollid ikka inimesed (sedasi läbilõikena) on, mõjus mulle takkajärgi päris šokeerivalt. Sel hetkel olin õnneks välismõjude ja -inimeste suhtes lihtsalt tuimem, kuna vaatasin neid vähem oma kivi otsast ja võtsin nende arvamused lihtsalt teadmiseks, aga nüüd olen juba suhteliselt normaalne ning vaatan asju kui mina.
Ja ei saa aru, kuidas nii paljudest asjadest on võimalik mööda vaadata! Möödavaatamine selgesti ei ole mingi tegevus, milles ma hea oleks.

Eile oli sihuke vestluskatke:

k: phmt ma ei saa siiamaani aru, mida ma ENNE rongi oleks saanud selgemalt ja paremini teha, et inimesed oleks aru saanud, et mul on halb
sina ei uskunud veel selle aasta alguseski, et ise
nagu wtf
MIDA ma oleks pidanud tegema?!
T: ma sain väga hästi aru, et sul oli halb
aga ma ei teadnud, mida selle osas ette võtta, nii et ma ei võtnudki midagi ette
ja üritasin selle probleemiga tegelemist vältida
ja ma väga vabandan


Mina ei suuda niimoodi tõsiasju ignoreerida. Minu jaoks on faktid faktid, ma teadsin ka rongi alla minnes, et veresugulased kannatavad lihtsalt sellega seoses, et sedasi surnu, eriti veel suhteliselt noor, perekonnas on väga rõve - see oli lihtsalt hind, mida olin valmis maksma. Aga vaadata tõsiasjadest üle ja läbi, sest nad ei sobi pildiga, mis mu teadvuses on ... Ei, mingi piirini arusaadav, tegelt.
Aga soovitada mul vähem avameelne olla, oletades, et ma mitte ei ole avameelne, vaid esitlen mingit personat siin nii umbes seitse aastat ...
KUIDAS saab nii loll olla?!

Kuidas mingis ajus üldse moodustub taustamõte "ma ei tea, mida teha, niisiis ignoreerin" on ka veider, aga vähemalt see oli selline ebateadlik taust. Aga mõelda teadlikult mingeid tõsiasju ignoreerivaid mõtteid - KUIDAS nii saab? Ma saan aru sellest, kui ei teata fakte. Ent teades neid lihtsalt ignoreerida - kuidas nii saama?!

Ei saa aru.

Ma korjan ise faktid kokku ja kuna neid on nüüdseks suhteliselt palju, on nende abil moodustunud mingi maailmapilt ning ma olen kriitilisem sellega mittesobivaid fakte arvesse võttes - aga kui need on ikkagi vastuvaidlematud, kohandan maailmapilti neile, mitte ei ignoreeri.

Mhhhhh.

Võiks midagi huvitavat ka rääkida.
Noh, eile ma käisin poes ning proual - näo järgi kuskil 70-80 aasta vahel, väga ilus valge villane jakk, sellega sobiv hallikaroosa heegeldatud barett, punane kott - minu ees ei olnud oma ostude eest tasumiseks piisavalt raha.
Ta ise oli hämmingus, mitte õnnetu, ostud ei olnud ka pakk piima ja pool leiba, vaid alpikannipott, tumepunased sokid, mustad kindad ja siis mingid söögasjad ka, sellised pigem head kui esmatarbelised.
Ja siis ta sobras oma rahakotis ning leidis järjest uusi metallmünte lisaks paberist kümneeurosele. Kindaid hakati just arvelt maha võtma poodi tagasi viimiseks, kui ta tõmbas ühest vahest välja veel ühe metalleurose.
"Kas sellest piisab?" küsis ta, eurot kassasse ulatades.
"Seitseteist senti jääb veel puudu," ütlesin mina tema tagant.
Kassapidaja, keskealine hobusesabaga naine, oli väga inimlik. "Noh, need 17 senti vast võivad ka jääda," ütles ta.
"Kuulge, need 17 senti ma võin ka ise maksta," ütlesin mina naeratades ning andsin kassapidajale 17 senti - mul ei olnud eriti sularaha kaasas, ise kavatsesin maksta kaardiga, aga 17 senti mul ikka oli.

Kassapidaja tänas ning proua naeratas, tänas ka ning ütles: "Nüüd ma võiks midagi anda teile selle eest kohe - ma üldse ei tulnud selle peale, et mul võib mitte raha olla. Näiteks ühe soki!"
Naersin, kassapidaja naeris, minu oste läbi lüües, aga proua juba eraldas sokke ning andis mulle ühe tumepunase, mille ta oli just ostnud, ning ühe lilla, muidu täpselt sama mustriga, oma kotist.
"Õhtul hea kanda - ning seda lahedam, et pole ühest paarist!"

Naersin veel, tänasin ning nüüd on mul need sokid jalas. Väga hästi saadud 17 sendi eest, pealegi =)

20 kommentaari:

Ambrosius ütles ...

Uskumatult imeline sokilugu :)
Prafraseerides Joosua raamatu 4. peatüki 6. salmi:
Kui teie lapsed tulevikus küsivad, öeldes: miks kannate erinevast paarist sokke?, siis jutustage neile see lugu.

notsu ütles ...

ma lugesin kah nüüd selle vana postituse üle, aga ei näinud nagu, et keegi oleks soovitanud sul vähem avameelne olla. oli küll hulgem seletusi, miks mõni kardab rasketest asjadest rääkida ja miks mõni teine lihtsalt ei tea, et nendest oleks üldse vaja rääkida (sest tal endal ei käi sellist vajadust peal, vastupidi, tal endal on parem olla, kui ta oma rasketest asjadest ei räägi), aga soovitust "ära räägi" ei näinud.

muidu oli seal k.k.p-s-i link väga huvitav (sellest, kuidas inimesed surmalähedase kogemuse järel eri strateegiatega tegutsevad), aga samas pessimistlik, sest nii palju tundus isiksuseomadustes kinni olevat - et kõik strateegiad pole lihtsalt kõigile üldse kättesaadavad. ja sellest, et mingi strateegia on tõhus, on vähe kasu, kui see pole kättesaadav.

väga väga naine ütles ...

Pagan, sul on õigus =) Ma rääkisin hoopis ühe teise posti kommentaaridest!
Aga ega ma sellest aru poleks saanud, kui sa poleks öelnud ja seda ise üle poleks vaadanud.
Hoopis seda mõtlesin: http://mahamure.blogspot.com.ee/2015/05/kas-inimene-on-saar-voi-saarestik.html

Rents ütles ...

Aga äkki see "ma teadsin, aga ei osanud midagi teha, nii et ei teinudki midagi", tähendabki sama, mis sinu "ma olin valmis seda hinda maksma"? Et "läheb, kuidas läheb, mina ei jaksa selle eest ka veel vastutada"? Mitte et ma usuks, et ta tegelikult oleks saanud midagi muuta, või oleks mõelnud "savi, las ta sureb", inimesed üldiselt ei mõtle nii karmilt, küll aga mõtlevad nad vahel, et "mina ei saa siin midagi teha". Ja ilmselt oli tal ka õigus, vaevalt et tema valideerimisest sel hetkel kasu oleks olnud.

väga väga naine ütles ...

Sa ei tea kõiki fakte, Rents =)Ei saagi teada.
Aga muidugi ma ei kahtlusta teda pahatahtlikkuses, rohkem lihtsalt see mõtlematus hämmastab. Et ega reaalselt tõesti ei ole vahet, kas on otsus "ma ei jaksa selle eest ka vastutada" või "ma olen valmis selle hinna maksma" - aga viimasel juhul ei olda pärast nii üllatunud-nii üllatunud, "elu sees poleks arvanud, et TEMA".

notsu ütles ...

Rents, oletades korraks, et see nii oli (et "mina ei jaksa"), on see minu arust hinna teema küll, aga teistpidi: "mul ei ole praegu ressurssi, et maksta seda hinda, mida sellega tegelemine nõuaks".

notsu ütles ...

a VVN-il on point - et kui inimene ka ei jaksa või ei oska probleemiga tegeleda, kuhu see info (et probleem üldse on) siis vahepeal kaob?

väga võimas psühholoogiline kaitsemehhanism?

notsu ütles ...

a nüüd, kus ma õiget postitust ja kommentaariumi vaatasin - ep ütles seal, et:

"Mulle tundub, et anonüümne tahab viidata sellele, et võib-olla on sinu jaoks tagasiside olulisem kui kirjutamine ise. ja kuna negatiivse sisuga kommentaarid toovad rohkem tagasisidet, siis kallutab see sind otsima negatiivset, et saada rohkem tagasisidet. ja see võib sulle halvasti mõjuda."

ja mulle jäi tookord sarnane mulje: "mulle tundub, et viimane anonüümne kardab, et tagasiside saamine võib saada sõltuvuskäitumiseks või juba on seda. ja kuna tagasisidet tekitab kõige paremini oma probledest kirjutamine, siis võib tekkida tsükkel, kus probleemide omamine tasub paremini ära kui tervem elu (sest probleemsust premeeritakse rohkema tagasisidega)."

ühesõnaga, nii ep kui mina arvasime (ja ma arvan siiani), et anonüümne ei räägi avameelsusest, vaid esinemisest.

juhul, kui sinu jaoks ei ole võimalik nt tagasiside saamise eesmärgil esineda niimoodi, et see see ei anna tegelikult representatiivset pilti, vaid pildi, mis on hetkel (tagasiside saamiseks) kõige kasulikum (pilti, kus kõik info on küll tõsi, aga kust igavamad faktid, nt see, kui on rahulik ja OK olla, jäävad välja), siis arusaadav muidugi, kust teie (sinu ja anonüümse) vaidluskoht tuli. teil on lihtsalt erinev tööriistakast.

väga väga naine ütles ...

Kuidagi sürr on jälle öelda, et sa oled nii tark =)

Minu jaoks selline esinemine on tegelt isegi võimalik, aga nõuaks rämedat viitsimist. 7 aastat?! Ma ei suudaks seitset nädalatki =) Kuigi 7 päeva veaks välja.

notsu ütles ...

apropoo, mul on anonüümsega vist sarnasem tööriistakast - ma olen end ise napilt-napilt sabast kinni saanud, kui olin sellisesse asja libisemas, nagu tema kirjeldab. st olin äärepealt end õnnetumaks tegemas, et rohkem tagasisidet või tähelepanu saada. õnneks tuli refleksioonivõime ja puhtintellektuaalne huvi oma toimimismehhanismide vastu appi - soov aru saada, mis minuga toimub, oli suurem, kui soov seda va tähelepanu saada. ja rõõm sellest, kui ma selle toimumismehhanismi ära tabasin, oli nii suur, et siis polnudki tähelepanu enam nii palju vaja.

Rents ütles ...

Ma lihtsalt olen ise olnud sõbrannaga olukorraa, kus ma mõtlesin, et "mina ei saa siin midagi teha, ehk joppab ja ta tuleb ise august välja." Joppas. Ja tuli. Kui poleks tulnud, oleksin ma olnud kurb, aga mitte üllatunud. Aga ma juba põhimõtteliselt leian, et igaühel on õigus end soovi korral tappa, kui ta sellega mingit vastutust teiste kaela ei lükka.

Inimene, kes ütleb, et poleks arvamudki, on kas rumal või (pigem) väldib moraalset vastutust ja eitab toimuvat.

väga väga naine ütles ...

Ma täiesti pean seda arvestavaks valikuks, Rents - aga täpselt, sa poleks üllatunud pärast.

Keit Henning ütles ...

Mhmm, kuna ka mina ilmselgelt ei tea kõike fakte, siis sellest küss: Kas sa reaalselt ütlesid kellelegi korduvalt, et kavatsed end ära tappa? Sest sinu biopolaarsuse st korduvate masendushoogude juures ja sellest ka pideva avaliku rääkimise juures ei pruugi rahvas lihtsalt asja enam tõsiselt võtta. A la tüdruk, kes hüüdis: Hunt!

Ehk siis pole mõtet ka nüüd teise äärmusesse kalduda ja sealtsuunast juhtunule süüdlast otsida (on's see nüüd vastureaktsioon sinu reaalsele süüdistamisele teise poolt või su enese seest tulevale süütundele?). Enamus inimesi pole professionaalid, kes oskaksid teise vaimse tervise probleemidele adekvaatselt vastata. Ja mida lähedamal inimene on, seda vähem ta pruugib aru saada, et midagi on väga korrast ära, muutus võib olla lihtsalt nii sujuv. Ja siis muidugi uskumatus, et midagi sellist võiks üldse oma lähikondsete seas toimuda - vaimne haigus on alati šokeeriv, nõuka ajal ju täielik tabu meie ühiskonnas ja ega see suhtumine nii kiiresti muutu.

väga väga naine ütles ...

Ei, enda tapmisest ma ei rääkinud, sest ega ma isegi uskunud sellesse (mul on need enese äratapmise mõtted olnud sestsaati, kui olin koolieelik. KOGU AEG, ma ei pidanud neid oluliseks. Lihtsalt olid indikaatorid, et nõme on olla) ja üsna väga sündsusetu teema olnuks, kui ma tõesti oleks kellelegi nende kohta maininud.

Ja ega ma süüdlast otsigi, see oli minu valik. Minu. Lihtsalt see, et inimesed olid pärast "ei ole võimalik?!" on mu jaoks küsimusi tekitav. Et MIDA oleks siis pidanud enne tegema, et nad aru saaks, et mul oli väga väga halb olla?

väga väga naine ütles ...

P.S. ma olen psühholoogide perekonnast. Isa, ema, ema mees - ok, isa uus naine ei ole. Nad ei ole kindlasti "vaimne haigus, fui!" koolkonnast.

Keit Henning ütles ...

Tõenäoliselt ei oleks saanud midagi teha, sest sa olid haige. Ja nemad ei osanud ravida. Nii lihtne see ongi. Paljud raskes depressioonis inimesed sulguvad üldse täiesti endasse, väliselt ühiskonnas täidavad oma rolli ära, aga mis nende sees toimub, teavad vaid nad ise. Ei saa pärast öelda, et oi, miks nad siis appi ei karjunud kui olid uppumas. Suu oli lihtsalt vett juba nii täis...

Keit Henning ütles ...

Mu eluvaatlused on näidanud, et nii psühholoogide kui kooliõpetajate perekondadest tuleb palju imelike probleemidega lapsi. :D Ei tea miks see nii on. Võib-olla läheb kogu nende ind ja jaks patsientidele/õpilastele, nii et oma perekonna jaoks ei jää enam mahti. Aga see on vaid minu arvamus.

Rents ütles ...

Kui inimene on terve elu olnud bipolaarne ja ta lähedased seda teavad, tuleb ka harjumine. Kõlab kalgilt, aga tuleb - täpselt see "iga kord olen siit teed ületanud ja kordagi pole auto alla jäänud, enam ei pea vasakule ja paremale vaatama". Kui sa oled oma elu jooksul 30 korda augus olnud ja iga kord sealt ise välja saanud, no küll saad ka seekord. Ups, ei saanudki. Noh, nagu näha, tegelikult said, sügavam auk sattus olema lihtsalt. Tegelikult võiks sugulased vabalt veel chillimalt lasta ju - loogiliselt lähenedes nad teavad, et see kogemus on sul nüüd olemas ja rongi ette ilmselt enam uuesti ei lähe, seda on nad ka juba näinud, et nad saavad vajadusel su laste kantseldamisega hakkama. See, et nad seda ei tee, näitab, et nad vist ikka on üsna head inimesed. Või eelistavad praegu rohkem rabeleda, et ikka seda laste kantseldamist vältida. :D Sõltub sellest, kas neil on tunded, inimeste puhul ei saa iial kindel olla.

väga väga naine ütles ...

Mõtlen nende psühholoogide ja õpetajate laste probleemide suhtes pigem, et geenid, mis teevad meid mõnes asjas heaks, käivad koos nendega või lausa on samad geenid, mis teevad meid teistes asjades habrasteks.

notsu ütles ...

see k.k.p-s lingitud artikkel näitas kah midagi taolist. Naisel, kes oma karutraumast kõige halvemini üle sai või õieti ei saanudki, olid loomuomadused, mis oleks teda karu kätte sattumise eest kaitsnud, kui ta oleks omapead olnud, mitte koos mehega (kes oli ohu märkide suhtes tähelepanematum, aga pärast libistas ka trauma endalt kergemini maha). Ja võimalik, et need omadused olid samad, mis ei lasnud tal traumast üle saada.