neljapäev, 5. november 2015

Varjamisest ja avalikustamisest

Asi algas sellest, et sõitsin bussis psühhiaatri juurde ning mõtlesin, millest paganast ma temaga räägin, kui mul on nii lahe olla. Vist pole end kunagi nii lahedaks pidanud, mu jalge ees pole mered eal nii madalad olnud, sellist kaua ja kaua ja kaua kestvat "kõik klapib"-tunnet pole olnud ka bipolaarsuse kõrgeimatel laineharjadel.
(Põhimõtteliselt suudan peaaegu samapalju asju heal tasemel ära teha kui varem ning kuna jõudu ei lähe sinna peale ära, et peab tehtud olema, olen mitmel rindel isegi endisest edukam - ning seda oma ajukahjustuse foonil, mida kogu aeg tunnen. Kogu aeg on teadvuses see, millega mõistus varemgi nõus oli, aga mida ma ei tunnetanud - et nii sitaks hästi on võrreldes sellega, mis võiks olla, mulle võiks raske olla ka lusikaga pudru söömine, kipuks käsi kasutama hoopis, praegu olen nii hea!)

Mõtlesin selle üle, kuidas mu pea just täna jubedalt ringi käib, kuidas unustasin telefoni Mittedepressiivsesse Väikelinna maha - mis oli oluline häda, sest psühhiaater laseb mu telefonikõne peale välisuksest sisse. Saatsin juba linna vahetanuna talle maili, et luban sel ja sel kellaajal kohal olla, tulge tehke mulle uks lahti.
Aga mõtlesin ka sellest, et vahel midagi unustada, olla milleski ebatäiuslik, omada kortse või paksuvõitu tütart või peavalu on inimlik. Inimene olemisest ei päästa ka kõige teravam üritus olla parem inimene. Alati jääb eksimisfaktor.
See ole isegi mingi uus avastus mul, olen seda aastaid ja aastaid teadnud, kriitlisel hetkel mitte mõelnud "olen viletsam kui teised inimesed", vaid "inimene on nõme olla, ma ei taha enam".

Einoh, ma võiks ju teha nägu, et miski on halvasti, mõtlesin edasi, see oli selline täiega irvitamise mõte - aga läksin siis täiesti tõsiseks, sest korraga leidsin erinevuse enda ja normaalsete inimeste vahel, varasest noorusest kestnud nähtuse, mille resultaati te praegu ka loete.
Et on tõesti üks faktor, milles olen täiesti imelik, millest sündisid see postitus (kamaan, mul oli täielik õigus mitte kõike endagi kohta teada ning aru saada! Ma ei tea ikka veel paljut, inimeseks olemisest ei päästa ka teravaim üritus olla parem inimene!), see postitus ja laiemalt võttes kogu see blogi.

Nimelt.
Ma ei saa varjamisest aru.
Minu jaoks on see tülikus. Et kõik ei tea minu kohta kõike, on mind kahjustav, mitte mulle kuidagi kasu toov nähtus. Tuleb oma otsuseid seletada, oma valikuid teistele põhjendada ning sellega, et kõik ei tea kõike minust, tuleb ka leppida, sest inimesi ei huvita eriti keegi peale nende endi ning lähimate ringi.
Ma ei räägi kõigile kõike mitte seepärast, et ma neid ei usaldaks, ootaks kurja andmete väärkasutust - kuidas mulle saaks asju avalikustades üldse kahju teha? Ma ju tahakski enda kohta võimalikult rohkem infot välja anda, on lihtsam! - vaid eeldan, et neid lihtsalt ei huvita.

Võrgupäevikuga on hea, keegi ei käsi lugeda. Kes tahab, see loeb, kes ei taha, see ei loe - aga näost näkku valida, mida öelda, mida mitte öelda, võibolla tuleks rääkida hoopis saiakese maitsest, kuulata, kuidas teine räägib oma lastest, leppida igavusega, sest nii on seltskondlikult sobilik - see on raske töö. Mulle. Autistlik introvert, nagu olen - kusjuures mul pole midagi tähelepanu keskmes olemise vastu, mul on midagi selle vastu, kui pean mõistatama, kuidas sotsiaalselt pädev olla.

Muidugi on olnud hetki, kus tahtlik avalikkus on mulle väga valusalt vastu kätt virutanud.
Kui olin kas seitsmeteistkümnenda eluaasta lõpus või kaheksateiskümnenda alguses, kirjutasin päevikut veel mitteinternetis. Üks 286 läpakas oli köögilaua peal, kahevärviline ekraan ning loomulikult ei mingit netti sees, aga lasin oma päevikut sealt lugeda, kel tahtmist oli.
Ja kirjutasin ikka päris halvasti oma parima sõbra kohta.
Ta luges.
Sai väga haiget.

Aga mul ei olnud ka siis kahju, et niimoodi kirjutasin või et lasin tal lugeda - ma palusin andeks selle eest, et niimoodi mõtlesin, et niimoodi nägin teda, ning kui ta andis andeks, siis suhe meie vahel ainult tugevnes. Kui on olnud reetmine ja selle andestamine, kui on olnud selline draama, oleme mõlemad pärast teineteise asjus targemad ning hoiame üksteist rohkem. Siiamaani hoiame.
Väga.
Lähedus. See ei saa tekkida viisakate inimeste vahel, kes üksteise haavu ei näe, kes oma haavu ei näita, kes varjavad ning kelle vahel pole ei haigetsaamist ega ka andestust, leppimist, koos edasi minemist kõige valuga.

Ning et asi oleks veel äärmuslikum, olen väga hea teeskleja, kui mu meelest on teeselda vaja. Naise ja väikeste lastega mees ei saa kunagi teada, et temasse armunud olen, sest ma ei näita seda kuidagi välja.
Kui ütleksin psühhiaatrile, et mul on halb, ma ka käituksin nii, nagu oleks tõesti - ei mängiks üle, võibolla oleks paar vaevumärgatavat vihjet, mis näitaks, et mul on tõesti valus. Aga kui poleks kohta neid vihjeid teha, siis ei teekski.
Mulle on arusaamatu, kuidas inimesed peaks aru saama, kui ma ei taha näidata - kui ei taha, ei näitagi ju!

Seda mõnes mõttes panen ikka veel inimestele pahaks oma rongiallamineku juures - ütlesin, et mul on halb, rääkisin sellest igal võimatul ja võimalikul puhul, ja siis oldi üllatunud pärast. Nagu mida. Mida?! Mida ma teisiti oleks pidanud tegema? Millal siis inimesed aru saavad? Kas siis oleks arusaadav, kui oleksin esmalt mõistuse kaotanud ning ainult nutnud ning lalisenud või?!

Ma kardan, et ma lihtsalt ei olnud piisavalt tähtis, et märgata, ükskõik, kui selgelt asju ka välja ütlesin. Tähtisolemine ja armastus, samad asjad. Ma ikka veel ei näe, et oleks kellelegi olulisem kui ennist - lihtsalt olen praegu endaga määratult rahul, mul on hea, ning ses valguses on mul hea meel olla. Näiteks inimene.

Aa, ja siis jõudsin psühhiaatri juurde kohale. Ta tuli mulle ukse juurde vastu, nagu kirjas palunud olin - aga ütles, et mu aeg oli kolme tunni eest ning ta helistas mulle, ma arusaadavalt ei võtnud vastu, ja nüüd tal on teine inimene kabinetis.
Vahtisin teda hämmeldunult ning otsisin kotist välja paberilehe, kuhu ta ise oli mu aja kirjutanud, et näha, kuidas ma siis nii valesti vaatasin.
Ainult et ma ei vaadanud valesti. Ta ise oli mulle vale aja kirjutanud.
Inimeseks olemisest ei päästa ükski üritus olla parem inimene, me kõik eksime.

15 kommentaari:

notsu ütles ...

võimalik jah, et siis, kui nutnud ja lalisenud. või ainult kägaras istunud ja ennast kõigutanud vms seltskondlikult ebaaktseptaablit asja teinud, millega oleks ilmsiks tulnud, et "ta on tõesti juba kõigeks valmis".

mulle tundub, et rongi alla minek on sellelt skaalalt, kus asju saab veel kirjeldada sellises tavainimese keeles, et "mul on halb", enamiku jaoks juba väljas, nii et kui kannataja veel artikuleerida suudab, siis sellist asja ei osata karta.

*

See varjamisoskus on sul imetlusväärne, kui tõesti nii töötab. Ma olen omast arust kah vahel varjanud, aga nt Ep väidab, et minust on kohe ja kaugele aru saada, kui keegi mees mulle meeldib. Ei suuda oma kehakeelt 100% välja lülitada, ainus variant armumist varjata oleks lihtsalt eemale hoida, nii et üldse kokku ei saa.

notsu ütles ...

a mis psühhiaater siis tegi või mida sina tegid, kui see kellaajasegadus oli seletuse leidnud?

notsu ütles ...

sry, mingi brauserierror oli.

väga väga naine ütles ...

No ta oli vaga vabandav, küsis, kuidas mul on muidu, ütlesin talle, et mul on kõik väga ok, lubas mulle maili uue aja pakkumise saata, ja koju ma läksingi. Üldiselt see oli rängalt väsitav retk, nii väsitav, et ma ei pannud tähele, et mu parem jalg valutab rohkem kui tavaliselt, ja võtsin kodus verise soki jalast. Aga ma ei olnud ta peale pahane, mul on ju zen - ega ma läinud psühhiaatri uurde mingi eesmärgiga, ma lihtsalt läksin. No me ei saanud oma tunniajast kohtumist, aga see tegelt polnudki mulle oluline.
Läksin? Rist kirjas.

väga väga naine ütles ...

Aa, mida ma ei kirjutanud enne - mu varjamisoskus ilmselt töötab selle pealt, et minu jaoks on inimesega suhtlemine nagunii intellektuaalne ülesanne. Et ma teen neid asju, mida mõistus ütleb, et sellises olukorras tehakse. Mis tähendab, et kui eesmärk on jätta mulje mingist teisest olukorrast, tuleb lihtsalt neid teise olukorra asju teha.

murca ütles ...

Lihtsalt hüpoteetiliselt paralleelmaailmadest mõtiskledes... Mis oleks olnud see inimestepoolne liigutus / sõna / tegu, mis oleks sind hoidnud rongi alla minemast? Ja millal see sekkumine oleks ennetavalt saanud mõjuda? Samal päeval? Nädalal? Mitu kuud varem?

väga väga naine ütles ...

Oi, murca =) Mulle meeldib see küsimus, aga natuke on ohtlik pind, sest sel teemal ma võin arutlema jäädagi =)
Esiteks, ritsik küsis siinsamas umbes pool aastat või vähem tagasi sama asja. Talle ütlesin, et psühhiaatri kontaktid oleks varem väga abiks olnud, aga muu tegelt mitte - aga muidugi oli see mu selle hetke hinnang.
Psühhiaatri kontaktid, muidu, oleks TÕESTI abiks olnud, sest ega ma ei tahtnud kannatada, haarasin õlekõrrest ka, kui oli kuskiltki haarata, ning ma olekski nende saadud kontaktidega ise ühendust võtnud, oleks olnud vähemalt mingi lootus abile. Millest mul EI olnud üldse abi, oli vestluse käigus öeldud "ehk tasuks professionaalset abi otsida?" sest ma lihtsalt hindasin seda kui "käib üle sinu mõistuse, midagi muud ka ei osanud öelda, vähe nõme enesekaitse" ning asja sisulisse külge üldse ei süüvinud.

Aga teisalt - see, kui keegi oleks kallistanud, nagu ta mõtleks seda tõsiselt, kui ta oleks öelnud: "Kuule, iga kord, kui sul on halb, tule räägi mulle, isegi kui see on väga tihti", oleks olnud väga väga suur abi. Tunne, et kellelegi teisele on tähtis, kuidas mul läheb, et mul on valus, on talle ka paha - see oli ja oleks ikka veel maailmatu oluline.
Ja sellest oleks abi olnud nii kuu kui nädal enne kui samal päeval. See tunne, et minu valud on ainult minu asi, ei ole päriselt üle läinudki - lihtsalt ma olen oma üldfilosoofias muutuse teinud, et abivajamine on ka link teistega ja isegi kui nad ise ei saa aru, kui tähtis ma olen, ma olen tähtis.
Lihtsalt sellega, et olen.
Mida inimesed mulle ka varem üritasid öelda ning vihastasid, kui ma neid ei mõistnud, aga mul on ju loogilist põhjendust vaja, ma lambist ei saa midagi uskuda.

Ambrosius ütles ...

Mulle meeldib lihtne köök, kus ei segata liiga palju komponente korraga. Sellised puhtad maitsed. Nagu itaalia mamma tehtud spagettid õlis.
Sain taaskord kinnitust, et head asjad, mis inimest elus hoiavad, ongi reeglina väga lihtsad.

väga väga naine ütles ...

Üldiselt on elushoidvad asjad lihtsad tõesti. Aga spagettidele peab juustu peale saama!

Ambrosius ütles ...

See ei pea olema keeruline juust

väga väga naine ütles ...

Üldse ei ole selle postitusega seotud, täiesti lambikas tõdemus, aga ma tegelt ei mäleta, et seda KUNAGI öelnud oleks - arvan, et -ep- on täiega tark ja tore.

tumen ütles ...

Inimesed varjavad ka selleks, et säästa teiste tundeid.

väga väga naine ütles ...

Ja kes sellest võidab =)?

tumen ütles ...

See oleneb olukorrast. Mina olen siiski seda meelt, et kõike pole tarvis rääkida ja igat asja ei pea teadma. Enda puhul siis. Teised võivad teistmoodi elada.

väga väga naine ütles ...

Jap =) Jääme ses osas rahumeelselt eriarvamusele - see ongi erinev, mis kellelegi lihtsam on.