laupäev, 2. jaanuar 2016

Üks asi, mida tahan

Õues on nii pagana külm, et panin jooksmaminekuks oma talvemantli selga ning ikkagi mõtlesin veerand tundi silganuna, et müts kuluks ära, kõrvatipud külmetavad. 
Lahe. Kui piisavalt kaua midagi muud on, jõuab ka talv viimaks kohale alati. Seni on see veel vältimatu, võibolla miljoni aasta pärast on teistmoodi, aga kes meist nii kaua elab? 
Ja talv mulle meeldib.

Nagu ka sügis.

Ja suvi.

Ainult kevad on mingi ebamäärane aastaaeg, mille funktsioon mu teadvuses on "viia talv suveks üle". 

Mõtlesin veel selle varjamise ning avalikustamise üle ning jõudsin järgmisele tasemele. Edasi sellest, kuidas nagunii ei saa inimesed sust aru ja kui kõike mitte selgelt välja öelda, ei saagi üldse midagi, edasi sellest, et kõigile ei tasu kõike rääkida mitte nende reaktsiooni kartes, vaid neid lihtsalt ei huvita, nad on sunnitud viisakat nägu tegema, kasu kuid kellelgi pole. 

Järgmine tase on see, et äkki inimesed varjavadki oma asju alateadlikust hirmust selle ees, mis juhtuks, kui nad ei varjaks.
Nimelt.
Mitte midagi ei juhtuks. Keegi ei hooliks. Sa paljastad endast kõik, su süda vedeleb kelmetest paljakskooritult ja lahtilõigatult tänaval - ning see, mida inimesed seepeale ette võtavad, on, et nad astuvad üle südame. 

Toores liha, verine, väh, hea et pükse ära ei määrinud. Räägime parem lapse viisist tagurpidi pildiraamatut vaadata, jäätise maitsest ja hinnast, muusikast. 

Mu veendumus, et tuleks kord ära teha elukoolitusi, tugevnes veelgi sellele mõeldes. 
Sest ega inimesed ei astu üle südame ja ei räägi jäätisest mitte seepärast, et nad halvad oleksid ning tõesti ei hooliks, aga nad lihtsalt ei oska reageerida, ei oska tõsisest asjadest rääkida ja siis on kergem ignoreerida. Võivad isegi enda ees teeselda, et eieiei, nii ongi parem, see teine teema viibki kannataja mõtted mujale, nad mõtlevad jäätise ja piima hinnast oma ahastuse asemel!
Noh, ei mõtle. Toidukaupade hinnad tõesti ei tundu nende üle mõtlemiseks jätkuvalt piisavalt olulised, aga signaal, et teine räägib neist parema meelega kui sinu veritsevast südamest, on antud ja vastu võetud. Räägime siis jäätise hinnast.
Aga PALUN ärge olge pärast üllatunud, et kuidas ma end tappa võisin, paistsin ju nii normaalne!


Inimesed võiksid osata tõsiseid teemasid tõsiselt kohelda, mitte ignoreerida.
Ma võtan selle elukoolituse-asja endale missiooniks.


Mis näib natuke raske, on mõelda välja, kes seal esinema peaksid. Erinevaid meediapsühholoogide arvamusi-avaldusi on kõik lugenud, kõikvõimalikke nõiaellasid ning elamaõpetajaid, garnegisid ning nastjasid ei võta ka mina natukenegi tõsiselt, aga samas valida koolitama ainult sellised tegijad, kellega ma ise ka üleni nõus oleks, on pisut ... egomaniaklik. 
See poleks mitte "kuidas elada" koolitus-õpituba, vaid "kuidas elada nii, et väga väga naine rahul oleks"-koolitus-õpituba. Mh.
Väga keeruline.


Aga aega on. Ma ei kiirusta selle väga rutulise asjaga. Esmalt lõpetan ühe kooli ära, võtan tunnistuse vastu paraadvormis ning siis mõtlen, mis edasi saab. 
Lihtsalt see on üks asi, mida tahan teha.

3 kommentaari:

ritsik ütles ...

Mul on sõber, kelle teismeline tütar on korduvalt end tappa püüdnud. Haigla, psühhiaater, psühholoog, ema teeb mis oskab - ja ikka proovib laps jälle elust lahkuda. Ma ei tea, kas suitsiidsele inimestele on olemas mingi tugigrupp või võrgustik, äkki peaks sellest alustama? Et kui kogu kuri maailm ei saa aru, KUI paha on inimesel olla, siis äkki samas olukorras olnud inimesed saaks aru ja aitaks kuidagi ree peale saada?

väga väga naine ütles ...

Üldiselt vaimse tervise haiglates käivad koos ka grupid. Räägivad ja räägitakse nii lähedastega kui sarnaste kogemustega inimestega - kaks eri sorti gruppi.
Samas, ma pole ühtegi sattunud, järelikult natuke on ikka isiklikku initsiatiivi ka vaja.

udupea ütles ...

See on ju omaette teadus kuidas saab inimest aidata, ma kardan, et ma lihtsalt ei kvalifitseeru. Hakkan hinnanguid andma või teen muid rumalusi.
Aga see ei tähenda, et ma oma kaasinimestest ei hooliks.