Ma teen siis ka aastat natuke meenutava postituse, peamiselt küll seepärast, et 133 on ilus aasta peale tehtud postituste arv, jagub seitsmega ja puha.
See oli minu jaoks nii pikk ja muutlik aeg, et seda mingite ühiste nimetajate alla üldse ei anna kokku võtta, mingeid kõige paremaid ja kõige halvemaid hetki välja noppida, sest suhtumine on ju MINUS - aga päris ma olen selle aasta vältel natukenegi ühesugune olnud.
Siiski, mõned asjad on laias laastus sellele aastale taandatavad.
* Näiteks avastus, kui head on inimesed. Ei, ma teadsin enne ka, inimesed on teoreetiliselt head. Ja et mu ümber on toredaid palju. Aga reaalselt ma seda ei tunnetanud.
Nüüd tunnetan.
* Siis on mu juuksed aina kasvanud ja ikka veel lokki kasvanud. Päris kuramuse põnev.
Las kasvavad edasi. Maha lõigata jõuab alati, praegu veel ei häiri.
* Nii palju trenni ma tõesti ei ole mitte kunagi teinud.
Mitte. Kunagi.
Mul on selge nädalaarv seeriaid, arvestan ka jooksmise seeriateks, ning ma olen igal kuramuse nädalal ka selle arvu täis teinud. See nädalaks arvestamine oli kuldne mõte - mõni päev võib ju haige olla või pea valutada, aga nädal otsa? Isegi 4 päeva seitsmest? Ei ole tõenäoline.
Alustasin kunagi 75 seeriaga, nüüd teen 90. Muidugi on vahepeal muutunud seeriaks loetava tegevuse raskus ja pikkus ka, ent mitte nii palju, kui võiks arvata.
Ma kaalun nüüd rohkem, kui kirjas, ega täpselt ei tea, kuskil 68 kanti - aga mõõdud on täpselt samad, mis 61 kilo juures. Viimaks on mul tõesti päris tõestus olemas, et lihas kaalub rohkem kui rasv. Nii ongi.
* Ning see tunne, et mul pole tarvis kuhugi ega kellegagi muganduda, ma olen mina ja kellele ei meeldi, mingu ära. Elagu ilma minuta, keegi ei kaota. Tema teeb, mis tahab, mina elan, nagu mina tahan.
Nii. Hea. Tunne.
I am the storm.
See on ka selle aasta avastus =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.