neljapäev, 18. veebruar 2016

Kuulan keha, pole siin midagi

Mul sai praktika läbi, kuigi kohustuslikud tööd vaja selle kohta veel kirjutada. Olen täiesti rabatud sellest, kui väsinuks suutsin end ajada. Väsinud ikka veel. Viimase päeva järel tõin endale preemiaks koju krevette, graaviforelli (meriforell, jõeforell, kraaviforell) ja juustustritsli, millest enamik seisab ustavalt külmkapi peal ja sees, kuigi sõin lihtsalt põhimõtte pärast ära osa juustustrislit ja kolmandiku karpi krevette, mis olid isegi täitsa head.

Käisin poes ja ostsin põhimõtteliselt kõike, mis vähegi isutas, arvestusega, et jaksan selle koos pojaga ära ka süüa.
Nüüd on nagu on.
Tema sööb krevette ainult koos kiirnuudlitega (mida ei ole), juustustritsli peale tegi esmalt "jess!", siis sõi raasukese ning rohkem enam ei võtnud, tegin talle lõpuks lihtsalt purgihernesuppi ning tont sellega.
See pagana stritsel sai spetsiaalselt talle toodud. Ise ma ei arva, et sai mingi maitsev asi oleks. Isegi koos juustuga.

Toiduga tähistamine ikka ei ole enam teema. Et võin süüa küll, aga ma sööngi ainult häid asju, mida hetkel tahan, ning krevetid või maisimannapuder on üleni üheväärsed. Kui isu on, söön. Kui parasjagu pole - ei söö. Halbu asju üldse ei söö. See juustustritsel paraku on täpselt vahepealne - kui on nälg, kõlbab hädapärast küll, aga samas ei isuta iial. Vbla kui juustu ja tomatiga viiludena ahju panna ..?
Huvitav, mul hakkas selle jutu peale kõht valutama. Arvestades, et mu kõht peale teismeiga ja lapsepõlve pole valutanud, välja arvatud päevade valu või kõhugripp, päris veider. Kõhugripi jaoks kuidagi vales kohas ja vale laadi valu ka. Aga no eks näeb,
***
Eks nägi ehk hiljem: mingi veider haigus. Miski kehast uudses konditsioonis ei väljunud, aga selgesti haigus, selline nakkav, sest Poeglaps tuli koju ning poole tunni pärast vajus oma voodisse krõnksu trennimineku asemel, sest kõhuvalu. Mina olin oma voodis kõveras juba tema saabumise ajal.
Sellest, kui mul valu hakkas, on möödas kolm tundi ja veidi enam, napilt on veel tunda. Ütleksin, et lühiajaline ilma palavikuta viirushaigus, ning las jääb.

Aga mul tuli meelde üks asi sellega, mille üle korduvalt imestanud olen: nimelt tõmbub inimene kõhuvaluga automaatselt krõnksu ega taha sirge kõhuga lebada, sest siis on kõhulihased pinges ja valu hull. Nii.
Ent miks on seliliasend, see pingul kõhulihastega, ametlikult tunnustatud kui parim magamisasend? (Spetsiaalselt vaatasin väga populaarteadusliku artikli peavoolumeediast, see on selline info, mida tavainimesele pakutakse.) Magades peaks ju lõtv olema? Kui miski on pingul, on kohe raskem. Mingi kaelaasend või kui palju hapnikku kopsud kätte saavad on nagu oluline, aga kõhu lõdvestamine mitte? Kus on loogika?

Vähemalt on selge, miks ma ikka veel nii hirmusjubekohutavalt väsinud olen - haiged inimesed käivadki väsinud, see on loomulik.

4 kommentaari:

notsu ütles ...

Kõik, kellega ma luupainajakogemusi olen vahetanud, räägivad, et need tulevad just selili magades. Mul ka.

Anomaalika Q ütles ...

Parim söök on jook! :) Nii,et su kõhu keemia üllatus su pakutu üle. Muistsed inimesed paastusid äkki on see veel meil keenides. Loogiliselt inime magab ja ei mõtle, selline mõtisklemine ei lase magada, ajab kohe püherdama :)

Katariina ütles ...

Minu arust ainus maitsev viis süüa saia on siis, kui sai on ohtralt võine ja sinna kõrvale on võtta üks koorega (rõõsa, eelistatavalt) kohv. Kringlid ja stritslid ei maitse mulle ka, aga vahel, kui kõik eeltoodud komponendid on enampi-vähempi olemas siis. Siis ma võtan selle suts seisnud kringlitüki ning praen ta taluvõiga pannil mõlemalt lõigatud küljelt kergelt üle. Ja täitsa hea on. Rasvalõuaselt hea.

Triin ütles ...

norskajad norskavad ka seliliasendis (ehk ei maga välja), kõhuliasendis lõdvestuvad (ja magavad rahulikult).

juustustritsel võiks hea olla vast siis kui ise tehtud ja võiga tehtud, mitte margariiniga. ja hea juustuga.