esmaspäev, 22. veebruar 2016

Võtan, kui tahan

Aus oleks selle kohta ka linke jagada.

Noh, et mul ilmus lugu kogumikus "Pikad Varjud". 
Mõnele isegi meeldis!
Ise ma võtaks selle loo käsile ja kirjutaks ümber oma praeguse ajuga. See oli parim, mis sel hetkel tuli, aga peale viimasele testlugejale saatmist ma isegi ei lugenud üle.
Talle meeldis, läheb.

Minu kohta see pole lihtsalt viimistlemata lugu, see on lausa räpakas töö - aga no sel hetkel ei tulnud paremat ning idee oli vähemalt hea.

See oli täiesti teistmoodi, natuke on ikka veel. Kui varem olid kõik süzheed triviaalsed (tüdruk kohtab poissi, võidelda mingi kolliga, ootamatus elus, armukadedus, keegi vajab abi ja kuidas aidata) ning see, mis lood elama pani, oli tegelastevalik, siis "Võtja" sündis täiesti teistsuguse peasisu pealt.
Süzheed olid igal pool, päevas sündis 10 tükki. Samas ma ei tundnud tegelaste suhtes empaatiat, ükskõik millised nad olid, ning kui mingi filmi-, raamatu või larpistseen mulle kolme kuu jooksul natuke korda läks, oli see Sündmus ning sellisena igakülgset hellust ja hoolt väärt. Mitte lihtsalt "kirjapandav" vaid loo selgroog.
Süzhee .... häh. Neid tuleb söögi alla ja söögi peale, vat tegelaste elu on see, mis tuli/tuleb suurte raskustega!

Nii et linke.
Kogumiku arvustusi, kus minu lugu natuke enam kui paari sõnaga puudutatud:

Loteriis
Goodreadsis
Kirjanduslikus päevaraamatus
Loomingus
Reaktoris
ja muidugi Baasis

Baasis on minu loo kohta üksikult ka natuke, aga sellele eraldi linki ei pane, kogumiku üldarvustuste juurest saab ühe vajutusega edasi.

***

Teate, millest alles praegu aru sain?
Ma ei teegi midagi, mis pole mulle selgelt ja mõistetavalt kasulik. Varem ("varem") olin hullumas selle kasulikkusringi sees, kus kõigel, mida tegin, pidi olema kasulik sisu, parem kui kaks kasulikku sisu, veel parem kui kolm.
Aga nüüd ma midagi muud kui kasulikkust ei tunnistagi. Tahan magada? Ilmselt on mulle kasulik end välja puhata. Tahan filmi vaadata? Oo, päriselt tahangi nii rasket asja teha?! Muidugi on see mulle kasulik! Tahan suitsu teha? Kuule, vähemalt tahan midagi, see ongi juba väga hea!
Aga kogu aeg on peal arvestaja "Kas ma naudin seda? Jaa? Ei? Kui ei, tuleb teha midagi muud!"
Ja see ei tähenda, et ma ei tee endale kasulikke asju, sest ei taha. Vastupidi. Ei tahagi teha midagi, mis pole kasulik. Ei tundu hea.
Huvitav, kas see võiks tegelikult kõigiga nii olla ning üldine "suru hambad risti ja kannata välja, tee ära, see on pikas perspektiivis kasulik!" on lihtsalt kasvatuse tulemus?

4 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Tegelt sellest osast, mis peale tärne, saan ka mina ise halvasti aru. Mõtlen, kuidas paremini väljendada. Mõnel päeval, mis tuleb.

notsu ütles ...

ma sain sellest niiviisi aru, et varem oli lisaks naudingule või heale enesetundele kogu aeg veel mingit lisakasu, ametlikku kasu vaja, sest naudingust üksi nagu ei piisanud. ja nii sai "ametlikku" kasu taga ajades endale kogemata hoopis kahju tehtud, sest oma vajadused jäid toda ettenähtud kasu jälgides kahe silma vahele.

nüüd on rõõm või nauding juba ise piisav kasu, et motiveerida.

(minu lisamärkus: see võib olla seotud sellega, et antidepressandid on sulle mõjunud. et enne ravikuuri ei olnudki sul sedasorti kasu kuskilt võtta, pidi leppima sellega, mille kohta on keegi teine öelnud või kuskil kirjutatud, et kasulik.)



väga väga naine ütles ...

aah, aitäh, notsu!

Anomaalika Q ütles ...

Mina mõistan seda nii, varem tahtsid teha väga kasulikke tegevusi (mida mingi põhjendusega pidasid sina eriti kasulikuks ). Aga nüüd on kõigil su tegevustel mingi põhjendus ja sa valid oma tegevusi selle järgi kui meeldiv on tegevus. Ja see ei tähenda, et sa ei teeks omale kasulikke asju vastu tahtmist. Vasupidi. Sa ei taha teha midagi mis pole kasulik ja ei tundu hea.

See, et teha midagi kasulikku meeldib, siis on see ainult ääemiselt positiivne. :)


Depressooniga ongi vist selline lugu, et välja tulles avastad uusi arusaamu, sest depressioonis inimene on väga tark ja loov endale loogilisi põhjendusi (kasulikkusi) leidma ja ei kahtle milleski. Antidepressantide mõju ise ei pruugi tunda, aga nad mõjuvad ikkagi.