kolmapäev, 9. märts 2016

Vaikselt tuleb (tulen) tagasi

Kas see on see, mida inimesed kevadeks kutsuvad? Päike soojendab selga, mitte pole selge-ilma-külma? Siis on ju kevad?
Ei, muidu mul pole kevade vastu midagi, lihtsalt kogu aeg nõme ilm häirib. Lödi, löga, libe, jõuab üks märg ära kuivada, kui tuleb järgmine lörts peale. Täielik nöök, et on ometi siin Eestis kolm täiesti korralikku aastaaega - ja siis See ka vahepeal.

Ilmast räägitud, rist seinale.

Tervisest: noh, psühhiaater ütles, et olen kombes. Antidepressante peaks küll vähemalt aasta-kaks edasi võtma, ta praegu küll ei tea, millal ma neilt maha võin tulla, nii et 4-5 kuu pärast poleks uut auku - aga muidu on kõik tore ja ma olen terve. Nägemist poole aasta pärast, kui ta uue retsepti kirjutab.

Veel tervisest: kummaline, aga samas nii tuttav, kuidas mu Poeglapse peavalud on täpselt nagu minu omad. Psüühiline pinge viib peavaluni, vahel mõni füüsiline haigus ka. Kui valu on tugev, kaasneb iiveldus ning oksendamine. Pikali ei saa olla, püstiasend on tunduvalt parem. Abivahendid on samad ja sama jõuga, mis minu puhul: massaaž aitab täpselt selle tegemise ajal, vietnami salv ja ibukas siis, kui toimivad, külm märg rätik, kuni see on külm, unega ei lähe valu üle, vaid võib hoopis tugevamaks muutuda (vaata seda, et pikaliolek on vastunäidustatud.)

Nii, rist seinale, tervisest on räägitud.
Nüüd võib niisama heietada, viisakas osa on läbi.

Mul hakkab tundlikkus tagasi tulema tasapisi. Vaata, vahepeal oli aeg, mil tundsingi ainult valu. Et kui oli mingi valus nii tugev emotsioon, et pidin reageerima (viha, kurbus, enamasti mõlema segu), tundsin seda. Ja kui oli nii tugev füüsiline ebamugavus, et see küündis valuks, tundsin samuti. Aga võisin kerget kuni keskmist valu ka mitte tunda, see ei olnud mitte üks ega kaks korda, kus tulin koju ja võtsin verised sokid jalast, ise täiesti hämmingus sellest, et oh! Jalad vist peavad kusagilt päris katki olema, kui nii palju verd on jooksnud! Talusin mitmeid asju paremini, sest ma lihtsalt üldse hakkasin tundma, et midagi on valesti, päris kõva valu puhul.
Tuim. Tundsin tugevat valu, aga muud eriti mitte: nälga, janu, unisust, iha - ei midagi.

Nüüd tasapisi on minusse pugenud võime tunda mingeid emotsionaalseid peenvarjundeid. Ka nälg, janu, isegi iha on olemas, kuigi mitte lõikavate vajadustena vaid sedasi viisakalt õlale koputamas, et khm! Me ka siin, kui lubate!
Aga see tuntav vahe ei tule mitte keha tunnete tasapisi külge kasvamisest, vaid just emotsioonidest.
Mul saab kellestki kahju olla, mitte lihtsalt ei mõtle; "Jaa, see oli sulle vist päris nõme!".
Suudan pahandada, ilma et vihastaks, sellist mitterahulolu tunda, mida varem üldse ei registreerinud.
Päikeseloojanguigatsus, rõõm ja nukrus korraga andmas spetsiifilist emotsioonide kogumit, tuli tasakesi tagasi, tuleb vast veel ja veel ja veel.

Sukeldun tunnetesse entusiasmiga, mida ma võibolla ei peaks tundma. Lõpuks tähendab tuimuse taandumine ka tunduvalt teravamat valutundlikkust - ent nii tore on tunda, nii hea on tajuda maailma värvilisema kui lihtsalt mustvalgena, et ma ei hooli. Siis, kui valu matab nagu hirmus tõusulaine, kui emotsionaalselt on sama raske kui mul füüsiliselt peavaluga, võibolla kahetsen.
Aga mitte veel.

Kommentaare ei ole: