kolmapäev, 29. juuni 2016

Keelekümblus

Eile oli mul väga venekeelne päev.
Kuna mul oli ainult kaks protseduuri, tulin peale lõunat haiglast välja plaaniga üles otsida supelrand, sest kell oli alles pool kaks ja ilm nii kaunis, aga massöör hoiatas mind ette, et viimane selline selge, homme (s.t. täna) läheb pilve.

Nii väljusin ja olin vaevalt 300 meetrit kõndinud, kui korraga naisterahvas, kellest just vastassuunas möödunud oli, tegi mingit häält ja kui ma tagasi vaatasin, võttis pilkkontakti ning alustas küsimusega, kas ma vene keelt natuke oskan? Ütlesin oma väga puises vene keeles vastu, et no natukene, ja siis laskusime diskussiooni, kus tema küsis, kus siin ujuda saab ning mina valmistusin seletama, et täpselt vastassuunas kui ta kõndis, ent kuna mul läks aega, et välja mõelda, kuidas vene keeles "teine suund" öelda, rääkis tema juba, et teda oli siiapoole juhatatud, kuskil peaks olema "maljenkoje ozjera".
Naisterahval oli matkakott, seal küljes magamiskott ning armsad lokks juuksed, kõvasti lühemad kui minul.
Arvasin, et mis see "väike järv" ikka muud olla saab kui Väike Viik, näitasin selle talle kätte, ja otsustasin hoobilt ka ise sinna randa otsima minna, aga enne osta vett, sest esiteks oli mul janu (kuna ma siin ei saa üldse oma tavalises koguses kohvi juua, on mul kogu aeg janu) ja mul polnud ka pudelit, kuhu kraanist lasta, sest haigla, mitte kodu.
"Ma selle järgi vaatasin," ta näitas käega, et kaelaripats "et võib vist küsida."
Mul on ju kaelas ukraina vapp, kallis kingitus.
"No moi russki jazõk (paaniline mõtlemine, kuida "still" öelda vene keeles, loobumine) ploha, ja tolka solidarnaja," vastasin ning naeratasin nagu värskelt värvitud kiikhobune.

Siis läksime lahku, mina vett ostma, tema eeldatavasti Väikese Viigi randa.

Olles ostnud vett ja pastaka (millest puudust tundsin haiglas, ja ma isegi mäletan, kuidas viimasel päeval pakkimisnimekirjas ristide tõmbamiseks pastaka kotist välja võtsin - tagasi aga ei pannud) suundusin Väikese Viigi suunas ning leidsin vees ujuvaid inimesi tuvastades üsna kohe ranna üles. Natuke läks aega, et sinna kõndida, veel veidi, et ujuma minna (hästi ruttu läks sügavaks, mis oli phmt tore, sest mul kadus tasakaal ära ning vaarusin edasi, mille iga pealtnägija võis panna selle arvele, et tõttan innukalt sügavamale), siis ma ujusin ja pärast istusin "Valge kaardiväega" rätikule (haigla omand, aga on mulle kasutamiseks antud või ei?!) ning lugesin, Ukraina vapp endistviisi kaelas nagu ta mul umbes kolm kuud kogu aeg olnud on (oot, või juba neli?).
Ja siis jõudis pärale ka naine seljakoti ning lokkis juustega. Ta oli ilmselt teinud ringi ümber Viigi, aga ausalt öelda ma ei põdenud üldse - jõudis kohale? Jõudis. Ta pani päevukad selga, ujus kaugele (mitte nii kaugele kui mina, aga siiski), tuli tagasi ning heitis pikali.
Olin rahul, et ta mind ära ei tundud, sest mu vene keeles rõõmsalt ja rahulikult vestlemise võime on null, ning kindluse mõttes olin tema poole ka seljaga. Alles hiljem taipasin, et kaelaripats oli päevukate nööri vahele kinni jäänud ning rippus selja peal.

Aga võibolla eelistas ka tema puukeelset vestlust võõraga mitte pidada.

Kuid see polnud veel kõik.

(Käisin praegu basseinis esimest korda grupiteraapias - sa kurat! Arvasin, et olen füüsiliselt tugev, pool tundi vesivõimlemist, see võib küll koormus olla, ent mitte suur. Aga kui veest välja ronisin ja avastasin, et käin kahekümnesentimeetriste sammudega ja riietusruumis tahan lihtsalt istuda ja mitte midagi teha, sain aru, et vist oli päris tõsine. Siis üks naine, kes ka esimest korda oli, hakkas minuga rääkima ja sain teada, et tema ka arvas, et on tugev ja nüüd on jumala läbi sest tempost ja et selle treeneri kohta on teada, et ta on positiivses mõttes hull. Ja mul on täna veel jõusaal ja füsioteraapia. Ma ei tea, oli vist natuke jama, et ma poole "nüüd on teil veel 15 minutit basseinis, pärast tehke saunu ja riietuge ja nii" ujumisele kulutasin [ning imestasin, miks üldse ei jõua, mis mul viga on?!]?!)

Nojah, aga eile siis. Vene keel.
Õhtu ja öö vahel nii 11 paiku läksin suitsuruumi suitsu tegema ja kuna minu järel umbes 5-meetrise vahega tuli sama teed üks mees, kes pealegi pani süütamata sigareti juba ette, nagu üle õla vaadates tuvastasin, jätsin talle ukse lahti.
Mispeale tema pakkus mulle tuld (samas unustaski avatud ukse avali: nagu mis mõte suitsuruumil üldse sedasi on? Läksin panin kinni, õnneks ta ei häirunud) ja hakkas vene keeles vestlema. Küsis ka, et kuidas mul selle keelega on, vastasin, et aru saan, ei räägi, millele tema vastas, et ta oskab eesti keelt veel halvemini ja sama halvasti ka inglise keelt. Noh, ja siis rääkisime vene keeles. Oma üllatuseks sain umbes kõik öeldud, mida tahtsin, kuigi korra väljus suust "hatjela" kui oli plaanis öelda "hadila".
Tore mees oli. Kuna olime sedasi haigla suitsuruumis, rääkisime tervisest, aga kuidagi lihtne oli. "Hea on elus olla" ütles ta mulle, kui ma olin ta puuduvate sõrmedega sõrmekönte vaadanud ja rääkinud, kuidas olin esimesel korral siia haiglasse tulles täiesti horisontaalis ja liikunud üldse.
Seda ütles ka: "Siin on tore puhata". Nõustusin entusiastlikult ja alles hiljem sain aru, et täpselt nii ongi - siin on PUHKUS. Kõik tehakse sinu eest ära, käi ainult protseduuridel ja söömas.
Nii paganama mõnus.
Nii. Mõnus.



esmaspäev, 27. juuni 2016

Paradiis

Krt, haiglas on ikka lahe olla.
Sellest hoolimata, et ma täna alles tulin, kell 5.44 ärkasin, sest keha ütles: "Eideke! Hommik! Seitsmeni magades läheks rämekiireks, aga nüüd on sul aega, mõnus tunne üles kobida, onju?!", mul on juba kaks protseduuri olnud ja nüüdseks nii väsinud, et on suur kiusatus ekraani ühe silmaga vaadata, ning ühe asja jätsin maha, mis kindlasti tulnuks kaasa võtta.

Aga - söök tehakse valmis, tuba koristatakse ära, tasuta massaaž, ütleksin, et headuselt elu teine (parim ja halvim tulid mõlemad ühest ilusalongist. Parimat tegi mingi tibatilluke tüdruk, vast meeter ja 55 cm pikk ja kleenuke, aga õlgade laiusest ja salongi särgist väljakummuvate lihaste arvelt oli natuke aimata, et vist tugev. Järgmine kord tahtsin ka teda, aga polevat aega, kas ma lepin teisega? Arvasin, et ikka lepin, aga too, mõnevõrra pikem ja natuke pisemate õlgadega naine, tegi ... midagi. Phmt on tegelt ju tore et mind tund aega silitati, aga esimese korra harda vaimustuse järel ootasin midagi natukenegi samaväärset), puhas voodipesu ning nii palju komplimente polegi ma kolme tunni jooksul enne saanud.
"Oi, sa oled nii ilus ja pruun! Mis on teistmoodi ..? Midagi juustega?"
"No ... olen natuke juurde võtnud?"
"Jaa, just, sa oled juurde võtnud ja näed terve välja! Kohe rõõm sind sellisena näha!"
Arvasin, et noh, jee, aga
"Oi, sa näed nii hea välja! Ja see kleit sobib lihtsalt imeliselt!"
ja
"Issand, kui ilus sa oled!"
ja
"Ma üldse ei saa aru, mida sa meil teed, nii ilus, sujuvalt liikuv ja seesmise säraga!"
tekitasid ikkagi hea tunde. Nad mitte lihtsalt ei mäleta mind (jaa, mäletavad küll, tegelt oli eesnimekasutus ka lausetes sees, aga selle osa tsenseerisin välja), vaid rõõmustavad mind nähes! Et nad iga kord ja kõikidega nii ei tee, on mulle ju teada varasematest haiglaskäikudest. Arst, kes leidis mind palatis voodist pikaliasendis, hoidis mu kätt poole oma jutu ajast!

Nüüd, kus raha väärtust natuke samuti tunnetan (loe: mul on mõned maksmata arved), tõden vaimustusega ka, et kohvik on VÄGA mõistlike hindadega.
Võibolla see ongi nüüd surmajärgne hea? Kõike võib. Midagi ei pea. Kuna mul on terasest tahtejõud, pole ka mingit süütunnet, sest teen kogu aeg rohkem ära kui oma metsikuimates unenägudes varem.

Isegi isa kingitud oma uus arvuti on kaasas. Nagu - täiuslik mugavus.

laupäev, 25. juuni 2016

Õiged asjad

Sain veel rohkem pihta, miks mulle nõu andmine oli ennist kasutu ja nüüd otsest vaenulikkust esile kutsuv.

Vaata, ma ei ole keskmine. Mingi, kuskil, keegi.
Keskmiselt on ilusatel inimestel eelised igal pool alates tööturust lõpetades paljunemisega (või vastupidi)? Mul ei lähe hästi isegi partnerivalikul, ilmselt ma pole piisavalt ilus.
Keskmiselt on intelligentsemad edukamad? Ma ei ole edukas. Noh, olen intelligentne, aga ilmselt seal on mingi värk tarkusega, ma ei ole eriti tark.
Aa, ei, selgub, et tegelikult on keskmiselt edukamad hoopis suurema töövõimega isikud!? Kindlasti on mu puudujäägid töövõimes! Teen rohkem tööd, teen veel rohkem tööd, Tümpsa teeb veel rohkem tööd, PEAB ju aitama?!
Ei, päriselt, edukamad inimesed peaks ju õnnelikumad olema?! Eriti kui defineerida tautoloogiliselt, et suurem edu ongi õnnelikum olla! Mul on midagi viga, et ma õnnelik ei ole, ükskõik kui palju rabelen, ükskõik kui palju olen ilusam, targem, töökam!

Ja nüüd ma saan aru, et mul ei ole, ei ole kunagi olnud ja ilmselt ka ei tule seda keskmine olemist. Ma olen mina. Sa oled sina. Meid keskmiste arvude järgi keskmiseks lõigata on võimalik, aga kõik eredused ja üle-normi-olemised lähevad kaotsi, ainult seal, kus ruumi justkui oleks, jääb, nagu on. Kõik nõdremad omadused jäävad nagu on.
Pealegi on lõikamine väga valus.
Tõesti, ei tasu vaeva =)

Aga muidugi anti mulle nõu sellise keskmise järgi, et ole ilusam, targem, töökam, rohkem teistele meele järele, oled ka õnnelikum. Mina niisiis rebisin end tükkideks, riba riba järel, aga siis, kui sein vastu tuli, ma ei suutnud enam muganduda, tundmata, kuidas nii on veel vastikum olla, ei taha!, laideti.
Ja siis ma surin ja tere hommikust, ikka laideti!
Polnud piisavalt. Korista rohkem, ole ilusam, teeni rohkem, ole parem ema, ole parem inimene, ole sportlikum, kirjuta paremini -
ja nüüd ma mõtlen ja ütlen küll, et aga minge persse.
Aga enne tõesti püüdsin seda kõike teha ja kunagi ei olnud piisavalt. Nagu tõesti - ku-na-gi. Ei teinud mind õnnelikumaks, et ma end riba riba haaval tükkideks rebisin, ainult valus oli. Ja ikka laideti!

Sest kõigis meis (minus ka) elas mingi oletus, et kui sa paned maailma sisse õiges koguses õigeid asju, küpsetab maailm sulle õnne valmis ja kui sa õnnelik ei ole, paned järelikult valesid asju või vales koguses! Pane rohkem headust, küll hakkab ka hea!
Sittagi. Ma olen mina, sa oled sina ning maailmal on siiralt ükskõik, kuidas mina või sina just elame, tema teeb hoopis oma asju omamoodi ning me oleme kaugelt liiga väikesed, et ära mõjutada, mida ta täpselt küpsetab ja kellele. Ainus, mis loeb, on see, mida ütleb sinu keha, sinu isiklik keha, kas ta toodab õnnelikkust või mitte. Nüüd olen selle ära õppinud ja mul on sügavalt pohhui, mis reaktsioonid inimestel või lausa riikidel on - ma teen, mida mina tahan ja kuidas minu meelest parim on ning ei looda, et pannes maailma sisse õigeid asju, saan rõõmsamaks ning kümme korda kuulsamaks.

Lähen ikka eriti kurjaks, kui mulle antakse jälle nõu nende keskmiste näitajate kohaselt, et vot sellised ja sellised inimesed on keskmiselt õnnelikumad, tee nii! Pohhui mul, mis need keskmised on! Näe mind, see ei ole mingi keskmine, pagan võtaks, on eraldi üksikindiviid, mitte keskmiste näitajate järgi selline ja selline rahvaesindaja!
Näe mind, armasta mind, ma ei ole oma positsioon, haridustase ega amet, ma olen mina! Kusjuures kui seda on arvestatud - kui antakse palumata nõu MULLE, minu eripäradega arvestades, mul on sellega väga okei. Tõesti, ongi vahel täiesti abiks nõuanne olnud - ja isegi kui pole, krt, inimene on mu situatsiooni läbi mõelnud, annab mulle teise vaatekoha ja kui mitte muud, on see vähemalt põnev! Aga mingi "tee nii, keskmisel inimesel on sedasi parem"-nõuanne on tõlgituna mu peas "ah, ega ma ei viitsi su peale eriti mõelda, aga möliseda ikka tahaks" ja ma isegi ei palu ebasiiralt vabandust, kui ütlen magusa naeratusega: "A mine persse!" ning mind rohkem ei huvita. 

reede, 24. juuni 2016

... ja siis olid liha ja lõke ja kõik

Oi, tere! On jaanipäev ja kui Lõunalinnast tagasi jõudsin, sadas päris korralikult.
Tahaks öelda, et ole ometi originaalsem, loodus, aga vihmata jaanilaupäev võis olla juba isegi omapärane, ei tasu liiga palju ka tahta.

Seekord lausa olin kuskil, kus jaanipäeva peeti (eelmisel aastal vingerdasin välja ning mu jaanituli oli küünal köögilaual), ja mulle meeldis. Mis ei tähenda, et ma täna poleks pooleks väsinud, ei näe eriti, sirgelt käimisega on raskusi ning vaid see, et edasi on ette näha 0 inimest jooksval õhtul ja homme, hoiab mind veel vertikaalis.

Oot, ma tõstan kolm asja esile.

Esiteks meeldivad mulle teatavasti tited ja seal, kus käisin, oli tittesid kohe kõvasti. Või noh, lapsi vanuses 0 elukuud kuni 4 eluaastat. Ja siis veel üks, kel oli eile sündimise tähtaeg, aga paneb natuke ema kõhus üle. Tited on nii toredad - aga seda, kui toredad, tajusin eriti selgelt, sest sõitsin sinna rongis ja minuga ühes pingis istusid kaks seitsmeaastast tüdrukut.
Ei, jaa, ei, ohhhh.
Mulle meeldivad lapsed vanuses 0 - 3-4. Ja siis umbes kümnesed ning vanemad. Mu poeg oli päris adekvaatne juba kaheksaselt, aga tütar ... Brrr. See vahepealne aeg, 4-10, tuleb lihtsalt kuidagi ära kannatada. Et jaa, nad on lapsed, kõik nende nõmedused ja ebaloogikad on põhjendatavad sellega, et nad on lapsed, aga samas ma ikkagi nagu eeldan nendega suheldes, et saab jutust aru, võiks natukenegi mõistlikult mõelda.
Ei.
See, mis toimub nende sees, ei allu mingile loogikale. Ja siis need kaks seitsmeaastast rongis mängisid omavahel, riidlesid, lõugasid, kuigi ühe isa ütles iga kolme minuti tagant "Vaiksemalt!", vaatasid (häälekalt) pilvi, arutasid selle üle, kuidas puud paistavad jooksvat ja ilmselt nad jooksevad rongi eest ära, ning ma olin varsti-hakkan-ulguma-kurnatud, kui lõppjaama jõudsin.
Siis olid kohapeal aina tited ja tited, kes tahtsid sülle ja jalge vahelt läbi joosta ja kallistada ja süüa, mis on kõik täiesti arusaadavad ja mõistlikud soovid (erinevalt näiteks "ma tahan seda ilusat pruuni värvipliiatsit, mitte teist pruuni!" värviraamatus šokolaadiküpsise värvimiseks -vajadusest) ning see tundus nii lõõgastav.

Teiseks oli - ei, oot, tegelikult praegu ON - Aw sünnipäev ja ta meeldib mulle hirmsasti. Tead, nagu kassile tahaks jälle pai teha, mis siis, et oled liialdamata 3000 korda enne teinud, tahaks talle üha ja üha midagi rõõmustavat teha. Sest kassid ja Aw on nii toredad!
Koerad ka, aga mul pole üle 20 aasta koera olnud, ei tundu kuidagi kohane neid mängu tuua.

Kolmandaks oli mul väga mõnus võõras telk spetsiaalselt minu tarvis üles panud ja siis käisin seal iga kolme tunni tagant magamas umbes, sest inimesed, suhtlemine, võõras koht - aina kurnavused. Mingil hetkel, kui olin taas telgis magamas, keerasin külge ning arusaamatu häältekõmina sees, mida inimesed ikka teevad, kui neid palju koos on, kostis korraga sõna "kohv".
Mispeale tõusin üles, panin rinnahoidja ümber, kleidi selga, rõngad kõrva, kingad jalga ning läksin otsima, kus?!
Kohv oli selleks ajaks muidugi ära joodud, kõik toast läinud ning vaid tühi kann alles. Mispeale ma tegin loomulikult uue kannutäie ning jõin selle vaikselt omaette müügides ära. Kui aus olla, isegi pakkusin laiale kivile, ent kui kedagi ei ilmunud, jõin kõik ära ja olin rahul pealegi.
Oo, kohv!

Ja siis kuulasin kuuendat korda juttu, kuidas ühel aastal oli jaanipäev külmem kui jõulud ja say something once - why say it again?



esmaspäev, 20. juuni 2016

18. juuni ehk no ma ei saanud pilti sisse skännimata avaldada

Ja ma ei saa magada ja ma ei saa ja ma ei saa ja ma ei saa.
Täna ärkasin umbes 4.50 ning peale voodis 489ni lugemist (aeglaselt, aeglaselt) loobusin ja tõusin üles. Hakid kiuksusid, vahepeal kriiskasid kajakad ja üle tee pargis röökis mingi purjus seltskond. Tegin kohvi, viimistlesin ning saatsin testlugejatele järjekordse proosatüki ja nüüd hakkan taas uniseks jääma.
Kell on kaheksa.

Eile juhtus veel veidram asi kui enne viit ärkamine.
Mul ei ole kunagi, ka väga noores põlves mitte, ilmnenud uneskäimise kalduvust. Mu ema peaks nagu teadma. Aga eile hommikul (no hea küll, kell oli umbes 2 päeval, ta magas seni) informeeris mu Poeglaps mind, et ma olevat öösel, kui tema veel napilt üleval oli, tõusnud voodis istuli, ringutanud (päriselt, ma ringutan väga harva) ja kempsu kõndinud. Kui sealt mõnd aega midagi ei kostnud ja ma ka ei vastanud küsimusele "Emme, mis sa teed?" tuli ta sisse ja avastas mu lihtsalt seismas. Siis seisin seal veel mõned minutid, kõndisin voodisse tagasi ja sinna jäingi. Silmad olid peamiselt kinni, aga vahepeal pilukil ka. Hämar oli, ta päris kindel polnud.

Ise ei mäleta sellest mitte midagi, ilmselt magasin.

Uuesti ärganuna tõden, et kui und kaheksa-läbist peaaegu üheteistkümneni ka ööunena võtta, on hilja ärkamine siiski võimalik. Lahe!

Mu õde lõpetab täna kooli. Mida, need 17 aastat vanusevahet, mis meil on, on täiesti väike hulk aastaid ju! Igatahes sobivalt vihmane ilm, sest kool pole mingi päikesepaiste. Mul on juba huuled ja silmad värvitud, et teda vaatama minna, ainult ripsmetušši ei pannud, sest veekindlat mul pole, aga sajab tõesti päris kõvasti.
Õed 
***
Tagasi. Nii kummaline - kui mina kooli lõpetasin, oli tema alles me ema kõhus kõveras ja elas seal oma sündimata lapse elu. Nüüd on ta - ise inimene, omade eelistuste ja vaenudega, punaseks hennatatud pea ning mustriliste kätega (kuradi ilusad hennatätoveeringud - mu tütar tegi ja ta teeb kõike hästi, millega natukenegi tegeleb), minu seelikuga ja me sööme koos india toitu ning joome lassit. Kuigi mulle meeldib lambaliha, aga tema üldse liha ei söö.
(Eila lammaliha, täna lammaliha ja omme, kuramus, paistab jälle lammas olema.)
(See oli Rentsi teema pärast aktuaalne lause.)

Mõnes mõttes on õudne ka. Et ei ole võimalik kogu oma elukogemust üle anda, tuleb lasta inimesel ise elada, oma ämbrid läbi astuda, ning minu vigadest õppida oleks nagu vatist majas elada.
Õnneks ta ei tahagi. Ta on nii üleni teine inimene kui mina, teiste huvide ja annetega, teistsuguste eesmärkide ning ellusuhtumisega.
See on nii kummaline. Nii kummaline. Nii lahe!
Ja nii kummaline.

Aga tegelikult ei muutunud ju miski. Ta ei koli kohe ema ja boonusisa juurest minema, ei saa last, ei hakka liha sööma. Ta on ikka sama inimene, kes enne ju?!
Võibolla mu tunne, kuidas see on umbes elu suurim pidupäev ja muutuste tooja, tuleb sellest, et mul endal peale koolilõppu pole ühtegi teist sellist rituaalset pidustist olnud? Elu salvestamise hetke. Noh, abiellunud ma pole, ülikooli lõpetanud pole (õenduskooli lõpetamiseks on vaja teha ära üks aine ja kaitsta lõputöö. Ma ei põe, lihtsalt aja küsimus, aga see aeg pole käes), isegi surnud ei ole, nii et rituaalsete tähistamiste viimaseks episoodiks ongi mul seni keskkooli lõpetamine. 

Noh, ja see oli suur asi samuti. Nii suur asi, et ma siiamaani vangutan endamisi pead ja olen imestunud, et suutsin selle läbi teha, suutsin kooli lõpuni käia, sest see ei meeldinud mulle NII ÜLDSE ja mitte miski - tõesti, MITTE MISKI ei ole pärast nii vastik ja raske olnud.
Kool vähemalt mind küll ses osas eluks ette ei valmistanud, et oi, kool on raske, aga edasine elu veel raskem.
Ei. Edasine elu tõi kaasa kõike valusat ja kohutavat, lahkuminekuid, verivaesust, enda puruksrebimist erinevate kohustuste vahel, aga nii jäle kui kool polnud ikkagi miski. Mis te arvate, miks mu meelest ei olnud mu seisund rongi alla minnes kuidagi enneolematult halb? Sest enne olin koolis käinud.
Mind hoidis läbi kooliaja elus (peale avastuse, et veene selgus olema lõigata valus) mõte, et kord saab see läbi.
Nüüd on see temal ka läbi. Oh, õeke, mul on nii hea meel!

Mu oma lapsed on seni suht õnnelikud tundunud - aga tõsi on ka, et ma olen ses osas päris elav lapsevanem, et kui on mingi jama, ma mitte ei ohka, et noh, kannata ära, küll pärast läheb paremaks, vaid sekkun isiklikult ja ruttu. 
Kriitika lapse soengu pihta? Lähen õpetajaga rääkima.
Laps kardab selle õpetaja tunde? Lähen õppealajuhatajaga rääkima, et äkki saab mu lapse panna teise rühma.
Keegi kiusab? Pakun lapsele, et lähen temaga rääkima - seda pole seni vaja olnud, laps ütles, et informeerib enne õpetajat ja kui see ka ei toimi, siis ma tulgu. Seni on toiminud.

Tundub, et sihuke lähenemine pädeb, sellega ostan endale pisut aega juurde, ent phmt on iga laps, kes kannatab, mina. Nii et pärast seda, kui elutöötoad ja -koolituse ära teen, on mu järgmine, seni väga hämune ja ühegi konkreetsuseta plaan minna koolisüsteemi kallale.
Võibolla võtan liiga suure tüki, aga noh: sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on. Ja võibolla teen ka midagi ära, sest olen Tyler Turden, kel on omaenda keha ja 0 hirmu, ja jai mina.

pühapäev, 19. juuni 2016

Süüa on lihtne teha

Tegin kirjut koera (mu õel on homme sünnipäev ja mul pole ikka veel töötavat ahju) ja mõtlesin, kuidas on võimalik, et leidub inimesi, kes "ei oska süüa teha".
Sellest, et ei taha, sellest saan aru. Ei taha siis ei taha, ma ka ei taha näiteks süüvida küsimusse, kui tihti peaks õunapuid lõikama, et nad ikka kõige paremini kannaks ja kas pirnipuid peaks ka lõikama. Ei taha, ei huvita, mul kama, kuidas need puud kasvavad ja kannavad. Kui kõht on tühi ja keegi teine süüa ei tee, raha ka on, osta poest valmistoiduletist või mine üldse välja sööma. Seda ma mõistan.
Aga "ei, ma muidu teeks küll, aga ei oska"?!?!

Esiteks - selleks, et omada mingit algelist ettekujutust sellest, mis maitsed sinu meelest omavahel sobivad ja mis mitte, tuleb ainult süüa. Toituda. Meeldib mereandidega pasta? Ilmselt sinu meelest sobivad kala ja makaronid omavahel. Peekon ja munad on lahedad? Järelikult praemunad ja praetud sink on sinu jaoks teema. Vahukoorega küpsisetort on hea, veel parem, kui seal on ka maasikad peal? Küpsised, vahukoor ja maasikad on ikka sulle sealt äratuntavad ju! Olgu, vähemalt küpsised ja maasikad, vahukoore asemel võib olla mingi valge kohupiimaga kreem või lausa hapukoor näiteks. Aga algelise ettekujutuse süües igaüks ikkagi saab, mis maitseb, mis mitte.

Teiseks - nagu ütles raamat, ilmselt "Tõusude ja mõõnade prints", umbkaudu: kui sa oskad lugeda, õpid ka süüa tegema.
Kuidas keeta riisi, tatart, makarone on pakkide peal kirjas. Purgisupi ja koogipulbri pakkide peal on täpne õpetus, mida ja kuidas teha. Ning kui see baasteadmine on omandatud, siis noh - google ja kokaraamatud aitavad välja ka kõige keerukama probleemiga. Jaa, vahel on sealsed retseptid koostatud eeldusega, et inimene oskab teatud asju juba enne, kuid on nii kokaraamatuid, mis õpetavad iga liigutust, kui paganama juutuubi video sellest, kuidas keeta muna.
Tegelikult on neid videosid seal hästi palju, algajat kokkajat võib hirmutada just see, et mõned panevad munad külma vette, mõned kuuma, mõned ehmatavad mune jääveega, mõned ei lase vett üldse keemagi, vaid valmistavad oma mune kuskil 90 kraadi peal - aga tegelt vahet pole ju. Kuni tulemuseks on söödav muna, sobib kõik. Vana kokaraamatu 5 rida, mis õpetavad, kuidas muna keeta, pädevad.
Jäägu inimene lugemise juurde, videovaatamine võib juba liialt segadusse ajada.
(Kuigi lugeda siiski tasub, et ei tehtaks nagu minu poeg, kes pani spagetid klaasist kohvikannu, lasi neile kraanist kuuma vett peale ning jättis siis sinna pehmenema, kuni ma oiates küsisin, mis asja ta ometi üritab?! Siis selgitasin pahupidi silmadega ning kannatlikkust teeseldes, et spagette keedetakse samamoodi kui sarvekesi ja et lugegu faking manuali ometi!)

Kolmandaks - töövõtete omandamine on muidugi kõige alus, ent neid ei ole tegelikult söögitegemise jaoks üldse palju vaja.
Koolis kokanduse tunnis valmistasime me kõige veidramaid asju. Maitsevõi, erinevad värvid - mitte kunagi pole teinud pärast. Liha, vasardatud ja paneeritud (mul kukkus paneering millegipärast liha ümbert ära) - mitte kunagi pole teinud pärast. Marjakissell kohupiimavormi ümber - mitte kunagi pole teinud pärast.
Kui me ise saime valida, mida teha, tegime normaalseid asju nagu puuviljasalat vaniljekastmega, pitsa, keedukartul kodujuustu-heeringa-tomati külma kastmega. Phmt on vaja osata ainult algelist praadimist, algelist keetmist ja algelist küpsetamist, ülejäänu on ainult tüliks ees ülearune teadmine. Ok, asju tükeldada võiks ka suuta.
Kõik muu on ainete segamine. Kui on vaja vahustada, kiire segamine, soovitavalt abivahendiga.

Ja ometi ON inimesi, kes ei oska süüa teha. Miks nad on, kust nad tulevad, kas nad oleks õnnelikumad, kui seda postitust loeksid, või vastupidi, solvunud, et kuidas ta ei mõista, ma ei oska?!

neljapäev, 16. juuni 2016

Kindlasti väsimusest

Üks asi juhtub nüüd, mis võtab ujumisrõõmust poole umbes maha.
Mu ninaneelu viivad torud on nii laiaks venitatud, et vedelik läheb tuimalt otse läbi. Hea küll, vahel lõpetavad kohv, supivedelik (eriti hirmus, kui juhtub vürtsikas Tom Kha supp olema, mida muide praegu suhteliselt sageli teen), tee või tavaline kraanivesi neelu-söögitoru asemel ninas ja toovad kaasa uppumistunde. Sellega on võimalik harjuda ja olla vedelikke tarbides natuke ettevaatlikum.
Aga see, et üle näo loksuv laineke, nii väike, kasvõi mu enda vees liikumisest tekkinud, läheb otse ninast hingekurku mingit sissehingamisabi vajamata, on ikka olulisel määral ujumisrõõmu rikkuv. 
Arvestades, et kunagi aasta 2001 kandis olin ühes toonases lemmikfoorumis isegi nimega Saarmas, sest mulle jubedalt meeldib vesi, eriti magevesi (meri lihtsalt lainetab vahel liiga kõvasti, et seal korralikult ujuda, saab aga lihtsalt möllata ja laintesse hüpata näiteks), on ujumisrõõmu kahanemine poole võrra oluline tragöödia. Üldiselt olen küll rõõmsam, aga ujumine? Niu?!

Samas - kainelt vaadates polnud see üldist õudust üleskaaluv rõõm siis, kui kõik oli õudne. Miska tema kaotamine peaks olema vastuvõetav?
Mõtlen selle üle.
Samas olid vihmas jooksmine ja ujumine ÜLDSE mu peamised rõõmud 2014 suvel ju?! Kõik muu oli vastik-vastik-vastik, need tõid aga alati helgemaid hetki.
Vihmas saan joosta ikka, ent ujumisega on - raskusi. Saab, aga oluliselt halvem. HM.
Nojah, aga mida ma saan teha, et vesi sõõrmesse sattudes kohe kolinal neelu ei jookseks? Vist ei midagi. Nii et mis seal ikka, kui ei saa muuta fakte, muuda suhtumist jne.

See on kindlasti väsimusest, et mul nii nukker olla on.

Täna üks koht, kust ma oma õele kooli lõpetamise + sünnipäevakinki (psssst!) ostsin, tehti poolteist tundi hiljem lahti, kui mulle kirjas enne lubati. Vbla lugesin ka kuidagi ise valesti, näiteks ajasin päevad segamini, ei viitsi enam järele ka kontrollida - kink käes, teema lõpetatud. No aga kui postkastis on kohe näha, et lubati avamist täna viiest, ikka näen ju =) Oleks võinud vähemalt saata mulle hilinenud lisakirja, et me avame siiski poole seitsmest seal täna, vabandust! Aga ei midagi
Ent need poolteist tundi veetsin siis Humanas. Üldiselt on ikka kaltsukad imetoredad kohad ja kuigi see on kallivõitu kett, oli mul ikkagi põnev aeg. Nii palju täiesti vaadatavaid kleite, nii palju särke, millest mul mõnda isegi vaja võib minna - ainult minu Poeglapse mõõtu poisile eest lahti käivaid dressipluuse oli täpselt üks ning see oli MUST
Ma ostan musti asju ainult siis, kui need on kuidagi muidu väga lahedad, et te teaksite.
Nojah, aga kaltsukas oli ikkagi tore, ainult rõõõõõvedalt väsitas ära.
Võibolla on lausa õige päev südaöö paiku voodisse minna? Sest tuju on ka halb ja see tundub olema väsimushalb, mitte mingi ootamatu ad-de mittetoimimine.

***
Jep, hommikul on hea jälle.
Ma eile ei maganud päeval ka ju, lisaks sellele, et ootamatu linnasjõlk poolteist tundi. Kohe tahtsin seepeale ööhakul pai ja tähelepanu ja ainult endale antud soovitus magama minna vabastas mu mõttest, et otsiks netist kedagi elusat ja noriks meenutust, kuidas olen talle olemas.
Kuigi natuke närib ikka.
Kusjuures tegelikult ju eile tehti märkama, et olen. Lihtsalt - kõik need arvukad privaatsed kohad, kuhu ma viimastel päevadel olen sõnumeid jätnud, on ikka veel vaiksed ja väga tekib taas tunne, et olen mingi läbipaistev üksus, kui silma all konkreetselt vehib, on meeles, muidu mitte.
Väga enesehaletsus, aga samas selline järelemõtlik. Sest ma nüüd olen servatult veendunud selles, et olen lahe, olen umbes täpselt nii hea, kui vähegi võiksin olla - ja kuidagi see ei too kaasa ohtrat tähelepanu siiski. Enesetapmisega korraks sai, aga kuidagi hirmus nõme on aduda, et oot, see ongi umbes ainus asi, millega saab või? Noh, pulmas pruut olla ka tepsib vast. Matusel kadunuke, pulmas pruut ...
Nah, hangin lapse. Siis olen talle tähtis vähemalt natuke aega.

teisipäev, 14. juuni 2016

Ei taha enam!

Oo, tere hommikust!
Suvealgus läheb muudkui hästi, Loen mitte midagi tegemise asemel tasapisi Bulgakovi "Valget kaardiväge" üle ja mõtlen, et vbla kirjutan sellest pärast isegi Loteriile. Üle mitme aasta midagi. Sest see on nagunii mu lemmikraamat Bulgakovilt (mis ütleb palju, sest Bulgakovit ma armastan), iga kord lugedes korraga lõikab sisse ning samas on nii tore ja naljakas, ma ei või - aga kuidas ta toonib kõike ja kõiki mu ümber isegi sedasi 5 lk korraga lugedes, see on - midagi erilist ikka.
Tahan seda ekraanidele välja elada.

Üks titt on ka taas sündinud ja nii hea.
Kas minu elus on midagi, mis ei oleks? Ok, peale pearingluse, väsimuse, kahekorranägemise, parema käe olematu koordinatsiooni ja selle, et kuramuse elutoa aknale on sittunud mingi lind ainult kaks-kolm kuud peale aknapesu.
No hea küll, ei ole arusaamatult liiga hea, lihtsalt nüüd on see käes, et olen oma füüsise ja sellest lähtuvate probleemidega ära harjunud ning kuna nad on Tavaline Elu, ei riiva enam. Oskan lusikaid arvestada, tean, kuhu kulub rohkem, kuhu vähem ja et ei tule taevast juurde, nagu on, nii on. No valan kohvi nii, et vahel läheb kruusist mööda, no valan. Pühin kapipealse kuivaks, ei lase end segada, nii on lihtsalt.

Et mingid jalgpalli Euroopa meistrikad toimuvad, ei olnud mul üldse meeles, aga tasapisi on siiski sotsiaalmeediast teadvusse lekkinud, et nii on. Võibolla isegi vaatan mõnd mängu. Panustaksin millelegi alates veerandfinaalidest ja vist finaali ka, ükskõik kes mängivad.

Aga see, kuidas ei tea, ei huvita, on korraga naljakas ja veider ikka. Mäletan, kuidas suvel enne Poeglapse sündi, kui elasin Tütarlapse isa pilti näitava telekata majapidamises, käisin jalgpalli baarides vaatamas. Raha eriti ei olnud, aga Tütarlapsele mingit mahla ja snäkke või suppi ikka ostsin õhtu peale, isegi kui need olid mu viimased kroonid, sest muidu oleks nelja-aastast baaridesse kaasa vedada, et seal telekat vaadata, eriti alatu.
See oli mulle nii oluline samas! Hoidis mind natuke rohkem mõistuse juures pärast Poeglapse isast lahku minekut ja oh, ma mäletan finaalmängu, mis lõppes penaltidega, toimus Prantsusmaa ja Itaalia vahel ning kogu baar peale minu oli Itaalia poolt.
Suvel enne Rongi vaatasin mänge arvutist. (Kuna toonane oli mul üsna vana, läägas jubedalt.) Ühel larpil, mis oli mulle emotsionaalselt eriti räige, olid kergendavad ainult need osad, kui sain netipulgaga varustatud arvuti ekraani põrnitseda ja jalgpallis oma eraelulised piinad mitte nüüd unustada, aga nad tahaplaanile lükata.
Nüüd - nojah, on mingid meistrikad. Mind ei puuduta eriti.
Maailm muutub. Mina olen muutunud. Veider ikkagi, kui palju. Uus elu, uus mina, nojah.

Brr, olulised lahkuminekud on ikka jubedad olnud mulle, ei oska kohe kirjeldadagi, KUI jubedad.
Ei taha enam, tõesti ei taha.

laupäev, 11. juuni 2016

Kama kaks - või isegi kama üks, kui järele mõelda

Minaminamina teema. Selle enesekesksuse-oma jätkuks. Vabalt võib mitte lugeda - kui tuleb mingit muud juttu ka sisse, on see mulle endalegi üllatuseks ja boonus.

***

Üks, kellega ma muidu väga tihedalt kokku ei puutu, ütles vestluskastis midagi sellist, et ta ei tea, kas ma tegelikult ka muutnud olen, võibolla tuleb erinevus ses osas, kuidas ta mind näeb, lihtsalt meie muutunud suhtumistest üksteisesse.
Muidugi olen muutunud, vastasin, uus elu, uus mina, vanast on alles ainult mingid varemed!
Aga hiljem hakkasin mõtlema, et oot: mis osas siis.
Tegevusalad on samad? On. Juba enne valisin nad välja kui oma lemmikud maailmas, ei tahtnud üldsegi neid muuta.
Et olen õnnelikum? No aga see ei ole ju muutus minus, lihtsalt mu emotsionaalse seisundi keskmise väärtuse nihe. Ma ei ole oma tujud.
Et saan kõik tehtud, tahtejõud on nagu teras? Aga seegi on ju ainult emotsionaalse seisundi nihe!
Mis mu enda jaoks uueks on teinud?

Teine, veel meeldivam inimene uuris mult mõned päevad hiljem, kas ma hindan nüüd (pärast Rongi, noh) elus midagi rohkem? Vastasin, et ei - ootasin küll, et tuleb see tunne, et oo, kaunis hetk, oh viibi veel, tähed siravad nii unustamatult, lumi männiokstel näib nii hingematvalt ilus - aga juhtus hoopis teismoodi. Tähed taevas - nojah, on tähed. Lumi männiokstel? Nojah, on lumi, on männid. Ilu näen ikka, hindan ikka, aga ...
See, mis juhtus, on, et mul on hoopis rohkem pohhui kui varem.
Siis me naersime temaga koos ja jee, aga see tõdemus jäi sõnastatuna minusse - jah, see muutuski, et mul on hoopis rohkem pohhui kui enne.

Ega ma kunagi pole olnud silmahakkavalt tundlik - olin alla kahekümne, näiteks 18, kui KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) näitas mind oma sõpradele ja seletas: "Te võite küll arvata, et oh, oleme hirmsad pohhuistid kõik, aga selle tüdrukuga võrreldes pole te midagi, tal on päriselt ka nii pohhui, et te ei kujuta ette!"
Pärast, paar kuud hiljem, ta rääkis mulle, kuidas arvas, et mul on pohhui, aga tegelikult olen lihtsalt põhimõttelage. See ei ole edasise suhtes kuidagi oluline, lihtsalt ääremärkusena öeldud.

Tegelikult mul ei olnud kama hästi paljudest asjadest ning siiamaani mõtlen Indias elusalt maetud ja maetavatele tüdrukimikutele, vaevan hinge 15. sajandil põletatud inimeste üle, ning olin toona hädas ka sellega, mismoodi oma häbemekarvadesse suhtuda, kas ja kuidas neid pügada, kuidas mind selle pealt näha võidakse?!
Lihtsalt olid mõned asjad, mis mind ei huvitanud ja mis üldiselt inimestele korda läksid - et minuga armuasju ajavad inimesed magavad teistega? Et mu seina vastu loobitakse puruks mune, banaane ja küünelakipudeleid, mis jätsid huvitavaid plekke? Et ma saan eksami kolme (tollal hinnati veel numbritega, kusjuures kaks oli juba läbikukkumine)? Et tapeedid kirjutatakse täis ja põrandat ei pesta? No mul oli TÕESTI kama.

See on mus siiamaani alles, et kõike, mida tehakse teistele inimestele, tehakse phmt mulle, ma ei suuda teisiti tunda. Põletatakse elusalt? Mina. Kingitakse täiesti elatav maja? Mina. Kukub lennukiga alla? Mina. Tehakse ootamatu pai? Mina.
Aga muidu huvitab mind veel hästi palju vähem asju kui enne Rongi ning kui inimene on õnnelik, teised ta ümber ka rahul, mis lisaks lugema peaks, on mulle täiesti arusaamatu.
Mulle ei loegi miski muu. Varem ma muretsesin kogu maailma eest, et kas kõik ikka on piisavalt õnnelikud, kas ma saan kuidagi üldist õnnemäära natuke tõsta? Aga nüüd jõudis mu teadvusse, et ka mina olen inimene, ka minu õnn on oluline ning kogu maailma nagunii õnnelikuks ei tee, hoolitseda enda eest on tähtis! Mitte teoreetiliselt, teoorias olin enne ka tugev, vaid tunnengi nii.
Päriselt.

Mu suhtumine võrgupäevikukommentaaridesse on ka sellest näiteks mõjutatud - enne mõtlesin, et oh, maailm! Vähemalt märkab mind, püüan kõiki mõjutada õnnelikumad olema murdosakese protsendi võrra! Nüüd on mul pohhui, et maailm märkab. Või ei märka. Kui mind ei tee anonüümsed kommentaarid üldse õnnelikumaks, miks ma neid siis oma päeviku all pidama peaksin?

Mul on nii palju rohkem pohhui, et see muutis kogu mu isiksust. Muuhulgas on ka elusalt põletamine nüüd mulle: "Nojah, põlen surnuks, veidi aega rõvedat valu - aga tegelikult loeb rohkem see, kas enne õnnelik olin!"
Võimalusel võiks seda elusalt põlemist vältida, aga no kui ei saa, mis seal ikka. Tähtsam on muu.

Suhtun maailma hoopis rahulikumalt, hoopis enam "No nii on, mis teha," ja neid asju, mis mind ei huvita, on leegion +1. Noh, või +67. Palju.

reede, 10. juuni 2016

Õige ja vale

Ausalt öelda oli mul mõttes, et ei hakka.
"Ööd on mustad, kõik teavad seda!" ja mida ma ikka sarjan ebameeldivat võrgupäevikus - lollid kas nagunii ei loe, ei muuda lugedes meelt või halvimal juhul hakkavad nii küündimatult vaidlema, et neile vastaminegi näib asjatu, ja mis teistele ikka ilmselget üle korrata.
Nagunii neid, kes lollakad, toredam olema ei õpeta, ainult kõigil läheb tuju kraadi võrra halvemaks.

Aga siis mõtlesin: kui ma ei ütle, et nõme, äkki olen nagu silmi kõrvale pöörav möödamineja, mina ei tea midagi, ei katkesta, ei ütle, ei tee välja - ja kurat, see ma küll ei ole, ei taha olla, see võimaluski on minu jaoks vastunäidustatud. Sündmused on mustvalged, õigedvaled, ja jee ma olen nõus vale puhul mitte välja tegema ja "See on ikka keeruline teema!" mõtlema.

Te ju teate seda toonase Stanfordi üliõpilase Brock Allen Turneri-poolset vägistamise juhtumit, talle mõistetud pooleaastast vanglakaristust, sest ta "ei ole teistele ohtlik", ja ohvri avalikku kirja? Teisel pool ookeani on see tõsine teema.
Aga seda Tiit Ojasoo poolset näitleja(nna) löömist ikka teate? (Tegelt peaaegu ilus intervjuu, vähemalt ta vabandab.)
Ma ei saa aru, ma lihtsalt ei saa aru, kuidas need teemad on "keerulised", kuidas neile meestele on 100 õigustust teemal "Ma absoluutselt ei kiida heaks, AGA ...", kuidas must ja valge, vale ja õige muunduvad mingiks halliks värgiks inimeste meeltes.

Kunagi üsna ammu, kindlasti üle 10 aasta tagasi lugesin või isegi kuulasin  (vist) Mihhail Lotmani suust silmiavavat ütlust: "Eurooplane ei ütle sulle, mis on õige, mis vale, ta selgitab, et see on keeruline küsimus, iga osapool näeb erinevalt ning igaühel neist on oma tõde - ameeriklane aga kehitab õlgu ja ütleb "See on õige, see on vale, ma peaks ikka eriti arg ja loll olema, et mitte näha vahet õige ja vale vahel!""
Toona olin väga eurooplane ning mulle tundus absurdne mõtegi, et on olemas mingi isiklik iseenesestmõistetav õige-vale käsitlus. Eri kultuurid näevad asju erinevalt, eri inimesed näevad asju erinevalt, võitjad kirjutavad küll ajaloo, aga vaid rumal ei näe ka kaotajate pilku asjale. Aga vahepealse aja jooksul olen kultuuriliselt ameeriklaseks hakanud: jaa, igaühel on oma vaatepunkt, aga ainus, millest mina peaksin hoolima, on minu isiklik vaatepunkt ning kõik muu on lihtsalt tolm seal ümber.

Minu isiklik vaatepunkt ütleb
* vägivald ei ole kunagi hea
* kes alustab vägivalda, on alustaja
* ei ole olemas füüsilist vägivalda vaimseta
* kui kahtled, ole nõrgema poolel

See vägistamisjuhtum on õudne, aga eriti lõikavalt õudne on just see, et ta ei ole kuidagi eriline, kuidagi ebatavaline, mitte milleski uskumatu või ootamatu. Sellised need ohvri ülekuulamised ju ongi. Nii käibki.
Mul on sellevõrra veel enam paralleele oma eluga, et ka mul on see periood, mida ma lihtsalt ei mäleta. Valge vagu ajutegevuses, mida tuli täita meedia pakutuga, sest see oli parim, kõige rohkem tõe moodi asi, mis saada. Siiamaani on asjad, mida ma ei tea ja iga uus detail "oh, räägi mulle, see on ju minu elu!" ning täielik arusaamatus nende suhtes, kes ei räägi. Nad teavad infot, nagu selgub, aga mulle ei öelnud, mina elan nagu kotis omaenda elu osas!
Mida rohkem teada, seda vähem on vaja valges toas magada, seda vähem on nimetut õudu, mis lihtsalt tuleb eiteakust, haarab sust kinni ning mähib oma piiiikad kõhnad käed su ümber.
Tolle avaliku kirja kirjutaja on kangelane. aga meedia on muidugi meedia. Jälgida mingit teemat seal, ükskõik mis teemat, viib mõne aja pärast tülgastuseni, sest uut infot ei tule, lihtsalt uued ümberjutustused samadest asjadest. Ei soovita süüvida.
Kirja soovitan küll lugeda, mis siis, et pikk. Ta kirjutab hästi ja on nii kuradi vapper, majakas pimeduses.

Aga millest ma ei saa aru, mida ei suuda mõista, ongi, et kus nende kahe juhtumi puhul tuleb kõrvalseisjatel sisse "teema on keeruline"-mõtlemine.
Vaata, sellest Kenderi-asjast veel saan: rääkisin ühe juristiga ja ta ütles, et see asi oleks ammmmmu üle parda visatud ning keegi ei veaks kedagi kohtusse, kui Kender ise poleks seda kogu aeg üleval hoidnud, tahtnud märter olla, ja ta ei imestaks, kui selguks, et Kaur Kender ise on kogu selle kaebuse taga ka.
(Ei, ei tsiteeri teda nägu- ja nimepidi, ma päris loll siiski ei ole.)

Pilt pole üldse teemasse, aga nii head nalja ei saa jagamata jätta =)
Aga kus on kaksipidi mõtlemise võimalus tõdemuse ees, et inimesi lüüa on vale? Kus on kaksipidi mõtlemise võimalus selle ees, et vägistamine on vale? (Ok, need kaks juhtumit tegelikult ka ei sobi kõrvuti, sest Ojasoo selgelt ei vägistanud kedagi ja teda ei mõistetud isegi kohtus süüdi, aga kõrvalseisjate reaktsioonid on need, mis mind mõlemal puhul hämmastavad. Mitte teod ise, maailmas juhtub ka vägistamisest palju hullemat, vaid just see, et - leitakse õigustusi?)
Loomulikult on pehmendavaid asjaolusid, neid on kuramuse alati, igal juhul, kunagi pole tegu ajuvabalt kuri, mingid põhjused ning põhjendused on alati taga. Nad keetsid inimese elusalt ära, sest olid ise nii kalestunud õudustest, mis tema hõimukaaslased nende küla kallal tegid, olid ka kaua sõda pidanud ning nende normaalses keskkonnas ei saanud pöörata inimeste inimlikkusele mingit, absoluutselt mingit tähelepanu, sest siis tuleks peale fundamentaalne keeldumine selles keskkonnas elada.
Mis muudab kuidas seda, et nad keetsid inimese elusalt ära, selle inimese üha kestvat valu, õudu iga millisekundi ees, hirmu valu ees enne - ning selle reaalsuseks saamise kohutavus on ikkagi üle kõige mõeldava? Et ka temal oli pere ja kui nad juhtunust kuulevad, on neil pimestav piin lihtsalt faktide kujutlemisest?

Vabandust, kui see nüüd liiga õudne ja terav sai. Kuna olen emotsionaalselt natuke tuim ikka, ei tõmbu ma ühegi teema ees tagasi ning vahel on see hirmus neile, kes on normaalsed, tundlikud, kelle elavad koed ja elav aju põrkavad ka nõelatorke peale eemale - mul on vaja ikka kuuma rauda, et tunda.

Mu iva on, et alati on pehmendavaid asjaolusid, alati! Igaühe puhul, kõik on inimesed, nii tegijad kui ohvrid, aga kust tuleb sisse see mõtlemine, et tegija on inimene, ohver aga - noh, lihtsalt mingi keha?
Tema kannatustest ei pea mõtlema, aint selle omadest, kelle ohver ta on?

Ma väga, väga tahan loota, et see ei ole soopõhine erinevus, et naised on kõrvaltvaatajate peas mitteinimesed võrreldes meestega. Et lihtsalt samastutakse agressoriga, sest ohvriga samastumine oleks liiga valus.
Aga siiski. Mõistetamatu!

teisipäev, 7. juuni 2016

Enesekesksuse tähendus

See suvealgus on ootamatult hea ikka.
Kusjuures too tõdemus ei tähenda, et ma headusi ei oleks oodanud, et mul nagunii hea poleks vms. Aga nii palju nii häid inimesi ja et nii kerge on ülearust rasva alla võtta, nii soojade ilmade püsimine ja kõige õnnestumine on ikkagi veel ekstrahea.

Ainult vihma võiks tõesti sadada. Ainus vihmahoo masti sündmus viimase kolme nädala jooksul leidis aset, kui mu Poeglapse klassil oli koos vanematega parasjagu käimas rabamatk. Ja isegi seal me ei ligunenud läbi, vaid saime pisut märjaks.
Ma oleks valmis olnud palju hullemini külmetama ning lirtsumist kannatama, kui see oleks vaid tähendanud, et loodus saaks korralikult kastetud! Aga nii ei läinud, mis teha.

Murrang mu maailmanägemises on ikka tohutu. Nagu sellest "mis teha"-repliigist näha.
Enne ma mõtsin ju ka, et ega maailm ei muutu, sa saad ainult ise sellega kohaneda või jonnida ja pikali viskuda, avastades, et maailm pole selline, nagu sulle meeldiks. Aga mis nüüd on tohutult teistmoodi, on avastus, et need pole ainsad teed. Sa (ma) ei pea maailmaga ei kohanema ega tema toimimisviisidega võitlema.
Võib ka lihtsalt teadmiseks võtta. "Ahah." Ja oma asja edasi teha.
Mis siis, et mu üldine tublidus ei too mingit püsipalka, et ilu ei too lahedat partnerit, et pühendumus ei too teistele meeldivat tulemust - mis see minu asi peaks olema, kuidas maailm toimib?! Maailm on nagu ta on, vihma ei saja Eestimaa suvealguses sel aastal - ahah. Sitasti küll, kui nüüd natuke emotsionaalsemaks minna. Rohkem tunnet maailma toimimise alla panna tundub ent nii asjatu, et lausa nõme.
Ahah.
Kogu reaktsioon.

Maailm on, nagu on. Mina olen, nagu olen.
Oot, ükspäev tegin sellise salmi =D

Olen torm, olen tuul,
olen, kes olen, üleni cool,
olen keeris, lõõsk ja lend,
enam eales ei salga ma iseend.

Mis on naljakas, armas ja edasi ma ei jõudnud. Luuletus see nagunii ka pole ning kordab seda, mida sõnadena niigi kõik teavad. Aga tegelikult, tegelikult see oli mulle ikka väga tõsine avastus, et sa ei pea kas maailmaga võitlema või temaga kohanduma, teistega kas võitlema või nendega kohanduma, võidki teha, mida ise tahad.
Maailm saab hakkama. Läheb omamoodi edasi, ükskõik, mida sa teed. Sa võid mõnedele korda minna, aga mõõtmatult palju rohkem on neid, kellele mitte, ning see on mitte ahastav, vaid vabastav mõte.
Sa ei ole tõesti maailmas tähtis. Ma ei ole tõesti maailmas tähtis. Mis tähendabki, et võib teha kõike, mida tahad või tahan.
Aa, et kui tahan, võin inimese ka ära tappa? No ma ei tea, ma ei taha. Kui sa väga tahad ning oled valmis ka kõik tagajärjed ära kandma, tapa! Ent tegudel on tagajärjed, igal teol oma hind. Sa nii väga tahad, et oled valmis ka selle hinna maksma? No selge.
Mina ei taha ikka kohe üldse-üldse-üldse.

Muidu paisid saab ka ikka väga palju, väga häid. Suvealgus on vihmavaene, aga pairikas mulle =) Kui mõni loeb siis: AITÄH!

Mis praegu on kevad veel või?! Ah, sittagi =)
Maailm ütleb, et suvi, kalendri väited ei kaalu seda üles! Aga kui tahan käia vihmamantliga ükskõik millal, võin seda vabalt! Pole maailma asi, mis mul seljas on, ma ei kohane ootustega, minu valik on ainult minu oma.
Üritan seda meeles pidada =) Selleks on need tätoveeringud kätel ääretult kasulikud. Niipea, kui tekib "Aga äkki ma peaks hoopis..?" on vastused sõna otseses mõttes oma käe pealt võtta.

laupäev, 4. juuni 2016

Kõike võib!

Appi, mu ees avanes täiesti ise võrgupäevikupostituse loomise koht!
No hea küll, sel VÕIB teatud side olla tõsiasjaga, et Poeglaps lõhkus juba poole aasta eest mõnevõrra ära hiire, mida kasutame, ning viimastel nädalatel on too hakanud erilisi vimkasid viskama. Aga siiski, ime! Ilmselt tahab maailm mulle öelda,et ma kirjutaks teile midagi - eeee - noh, midagi.

Näiteks mõtlesin välja, miks mul nii hea on ja saan kõik asjad tehtud, mida plaanin.
See on see tahtejõu-asi. Ma treenisin ennast asju tegema ka läbi ja läbi depressiivsena, kui normaalne inimene ei tee üldse midagi Jooksin iga päev, käisin tööl, tegin koolitöid, võtsin alla, ning kuigi sel vankumatul tahtejõul oli oma väga negatiivne tahk - kui ma oleks kokku langenud, ainult voodis lugenud, mitte kuhugi läinud ning pakkide viisi jäätist kugistanud, plaanitud asjad tegemata jätnud, võibolla oleks keegi ka, maeitea, MÄRGANUD enne, et asi pole korras - sai mu tahtejõu-lihas selle treeninguga tohutult tugevaks ning nüüd panna end asju ära tegema on täielik tühiasi.
Ma teen KÕIK ära, mida plaanin, ja ainus tõrge tulebki siis vahele, kui keha lihtsalt vastu ei pea. Kui nii ära väsin, et ei suuda, pea hakkab valutama, põlved muutuvad nõrgaks ja põrkan vastu uksepiitu. Liiga palju plaanisin. Keha ei vea välja.
Aga panna end tööle tahtejõuga ilma depressiooni taagata on nii naeruväärselt lihtne, et keha piirid ongi ainsad, millega arvestama pean. See ongi see venimatu rõngas, millest iga päev läbi poen. Keha piirid. Keha paneb mu lusikatele eelarvu. Mingil hetkel ei SAA enam asju teha, sest ei suuda.

Aga et ma muidu ei teeks planeeritut ära?
Ha. Faking HA!
Ei ole isegi "oo, olen nii tusin ("tubliusin", tõlge neile, kes muidu ei saanud aru), täna suutsin nii palju!" Mul on plaanid, täidan need, kogu marmelaad.

Lastel on kool läbi. Eelmisel aastal vaevu märkasin seda, peamiselt mängis rolli, et ma ei pidanud enam varahommikul ärkama, et kedagi kooli saata. Aga nüüd kuidagi tunnen vabanemist ja "jai, mitte midagi ei pea enam sügiseni!"kaasa ning see on hea tunne =) Kõik on võib, oo, OO kui hea!
Nüüd saan aru saadagi üldse sellest valikuvajadusest. Muidu ikka ajasin ta segi tahtejõupuudusega, kui lihtsalt sõidan rongiga koolipeatusest mööda ja lähen selle asemel poodi, on tegu rämedat sorti tahtejõuikaldusega - või noh, nii ma mõtlesin. Aga see ei olnud tegelikult see, et koolis on nõme, poes hea - see oli see, et ma pean kooli minema - aga ma ei taha teha, mida ma pean, ma tahan teha ükskõik mida muud! Ei taha minna magama, kui see on mu ainus mõistlik valik, ei taha teha, mida ma pean! Ei taha mõistlik olla ja käia ette antud parimaid radu!
Ma.
Tahan.
Valida.
Mäletan seda, milline kergendus oli mõistusel minna lasta, värvida silmad mustaks ja teha toas suitsu. Aga see oli tõeline kergendus, tohutu vabanemise tunne.
Suvi otsa on lastel ja mul endalgi valikuvõimalust rohkem. Jai!!!

Ma suitsetan sellepärast, et võin. Mitte sellepärast, et ma ei saaks kuidagi muidu, vaid just sellepärast erilise rõõmuga, et see ei ole absoluutselt kasulik, absoluutselt funktsionaalne, absoluutselt vajalik. Ma võin, kui tahan. Aga ei pea.
Mõnus.

Paneks laulu ka? Ma võin, kui tahan =)



neljapäev, 2. juuni 2016

Sõprus

Üks ütlus kriibib mu sees.
Midagi kasulikku selle mõttega teha pole, võin teda ainult jagada.
Kui ühele rääkisin, kuidas kui pai ei tule, ei olegi usaldust, ei saagi olla sõprust, ütles tema: "Kuule, on inimesi, keda ma näen kord aastas kui sedagi, muud sidet ka ei pea - aga nende aitamiseks annaks ikkagi kõik!"
Ja mina mõtlen täna ja eile ja üleeile: aga kui sa näed teda korra aastas kui sedagi ning muud sidet ka ei pea, kust sa TEADMA peaks, et nüüd on abi vaja? Et hea küll, kui maja maha põleb, sellest kuuled läbi kolmandate inimeste, aga kui sõbra lapsel on vähk, võib ta vabalt ka ära surra, enne kui sa kuuled, sest tal ei ole harjumust sulle rääkida. Oma hädadest kõnelemine ei teki tühjast kohast, räägitakse ükskõik millest ikka nendega, kellega ollakse harjunud rääkima! Isegi kui sa oled talle sama tähtis inimene kui tema sulle, ta lihtsalt ei tule selle pealegi, et oma lapse haigusest sulle kõneleda, sest sa ei ole aju aktiivses osas esiplaanil ja siis on veel haige laps ka ajuruumi ära võtmas!

Mis on "sõprus" üldse inimeste jaoks?

Mul on lähiring, kellega räägin iga kuu, mõni nädal ka iga päev (ka võrgusuhtlus on suhtlus!) ja kes on "omad inimesed" kes teavad must umbes kõike. Ja siis on välisem ring, kus olevad inimesed on kuskil sõbra ja tuttava vahel, ka kallid ja omad - aga nemad teavadki minust ainult kõige peamisemaid asju. Noh, kui ma koliks teise riiki, siis kuskil paari-kolme kuu pärast ikka annaks teada ka. Kuigi vast mitte kõigile - mõne võiksin lihtsalt ja labaselt ka ära unustada.
Mõtlen: aa, kas inimeste meelest see minu välisem ring ongi "sõbrad"?
Mõtlen: oot, kas seda funktsiooni, mis minu meelest on "sõbra" kanda, kannavad normaalsetel inimestel ainult kallimad?
Mõtlen: kurat, ei, vahetada mitu sõpra ühe kallima vastu tundub rämedalt ennastlõhkuv isegi ideena ju! Rohkem inimesi mind kandma on ju rohkem?! Et kui ma nendega ei seksi, on kuidagi vähem päris v?

Mul on see probleem ka filmidega, kui järele mõelda. Kampaaniad give Elsa a girlfriend ja give Captain America a boyfriend on minu arust täiesti arulagedad - et kui sul on mingid ehedad armastusega täidetud suhted, on hästi tark nad ka sekssuheteks teha kohe või? Et loomulikult Jaime ja Cersei lihtsalt armastasidki üksteist rohkem, kui mina oma venda ja vastupidi, sest seks näitab tõelist armastust?! Ja siis minu kogemused inimestega, kellega ma noorest peast magasin lihtsalt selleks, et endale tõestada "Keegi tahab mind!" on kuidagi armastusega seotud? Et see mees, kes polnud isegi üheöökas, aga enam kõnedele ja kirjadele, mille sisuks oli: "Me ei pea suhtlema, aga too mu raamatud tagasi, mis sa laenasid! Saada postiga, kui muidu ei julge, aadress on seejasee!"ei vastanud, on mu elus mingi Tähtis Asi (kuigi mäletan teda seetõttu, et jäin kahest heast raamatust ilma) ja see sõber kellega ma 15. eluaastast olen igasuguseid sündmusi, tegusid ning olekuid koos näinud, vähem?
Muide, see oli üks Rongimehega seotud mulle täiesti mõistetamatu tahk - et kui meil sekssuhe ei toiminud, siis ma polnudki talle tähtis enam? Nagu ... nagu ... ma olen ju ikka sama inimene? Ma ei tea, räägi minuga, ütle, et ma olen oluline, ütle, et sa hoolid, ei taha, et ma kannataks!? Ei?
Ups.
Aga see üldine suhtumine, et kui on seks, on Päris, oli mu arust seal taga ja no ma ei saa sellest aru. Kogu see idee on nii igatepidi invaliidne, et ei ela isegi paari nõrka tõuget üle, aga tundub, et on kuidagi ikkagi olemas.

Kui sul on pai vaja, maga kellegagi? Nagu ... veider soovitus pole v?