Ei tasu maailma turjale võtta

Ei lähe maailm hukka, kui sa ta maha paned. Isegi kui sa teda enam kunagi üles ei korja.
Sa oled väga väike ühik, sa ei suuda maailma ei päästa ega hukka ajada. Maailm on sulle liiga raske kanda mitte lihtsalt nagunii, vaid maailma tõsta üritades sa lihtsalt pingutad viimse piirini end tema vastu surudes, oled surmani väsinud ja katki ning kellelgi ei ole parem.
Lase olla!
Mitte ainult et sa ei pea, sa ei SAAGI teha teisi inimesi õnnelikuks. 
Isegi oma lapsi tegelikult mitte. Vähemalt kui nad enam beebid või beebiohtu pole. (Äkki mulle seepärast meeldivadki beebid, et kui ma hästi teen, neile TÕESTI mõjub?!) 
Raske päriselt ja põhjani uskuda.
Tasub endale meelde tuletada ikka.

Lase olla. 
Võta vabalt. 
Maailma EI lähe hukka, kui sa ei tee. Tähtsate asjade osas leitakse sulle asendaja. Kui keegi asendama ei hakka, pole järelikult nii tähtis asi, kui sulle tundub.

Take care of your own business, naine. 
Kuigi ikka veel meeldib mulle: "Mind your own business!" rohkem. Võibolla võtan tõsiselt ainult seda, mida mulle karmilt öeldakse? Hellus loeb vähem, sest ma ei usu seda sügavuti?
Võib täitsa olla, kusjuures. Sest kes mind ikka armastab jne. 
Jaa, ma tean =) 
Mõistusega tean, et päris mitmed. Vbla lausa paljud. Tundetasandiga on teine lugu.
Aga noh - kui mind your own business praegu toimib, olgu see minuga.

Mitte et kõik need laused, mis mu peale tätoveeritud oleks, enam ei kehtiks. Kehtivad ikka. 
Aga olen nad nii ära internaliseerinud, et tunnen mõttest: "I am the storm!" puudust ainult ...
krt. 
Tegelt. 
Näiteks just praegu.
Võtsin sisse ja hakkaski kergem. 
Unustage ära, need on head laused, ma lihtsalt olen nendega ära harjunud ja ei mõtesta enam. 

No tõesti. Keskendu iseendale. Sa ei saa maailma kontrollida. Tee seda, mida SINA tahad.

Kirjutan seda endale mõeldes - ma räägin endaga sina-vormis - aga kehtib 100% ka sulle, lugeja. Miski suures plaanis ei muutu, kui sa enda eest rohkem hoolt kannad. Aga sa ise oled õnnelikum. Kanna enda eest hoolt!

Nüüd - peale tõdemist, kuidas mina olengi torm ja ainult minu arvamus on see, millest hoolida - on kergem Luuleprõmmu Tallinna eelvooruks saabuva nädala neljapäeval tekste valida. 
Ma võtan omaenda lemmikud. Ei ürita Rahvale Meeldida. 
Läheb, nagu läheb.
Ma teen neid asju, mis mulle meeldivad. Ei ürita teisi õnnelikuks teha. 
Mõned tunnid raudselt suudangi endale keskenduda. 
Vbla koguni õhtuni. Ja homme saab endale ju uuesti meenutada.
/optimist

Kõige raskem - ärge teie ka palun tehke enam - on kõige selle endalekeskendumise värgi südamessevõtmise juures, kui targad toredad inimesed mulle vastu vaidlevad. 
Kui pole väga lähedased, suudan maha raputada. Aga kui keegi päriselt tähtis ja tark on irooniline sinna pihta, et ma tahan ühiskondlikku heakskiitu pälvida, ent ei võta ennast ühiskonnale meeldivaks teha, on mul ka korraga tunne: "Äkki ikka peaks end meeldivaks tegema?!"

Et peaksin hoopis loobuma ideest "nad võiks mind kiita"?
See on raskem. 
Senise kogemuse järgi võimatu. 
Rahvale meeldida ikka vahel õnnestub. Ehk tegelikult ma oskan. Lihtsalt mul on raske selle eesmärgiga lõpuni välja minna. Kuskil vahepealses etapis tuleb ikka: "Aga MINA tahan, et juhtuks hoopis SEE ja mina kirjutan! Ma võingi teha omaenda tahtmist, kellegi teise asi pole!"
Tuleb mulle endale meeldiv ja rahvast jooksin taas üle ja siis olen solvunud, miks ei kiideta =P

Ilmselt on kõige jätkusuutlikum lihtsalt aktsepteerida, et ma tahan, aga ma ei saa, võimatu.
Mitte et ma ei oleks seda lahendust teistele keelanud. On isegi meeles, kui ma umbes kümneaastasele Tütarlapsele karjatasin: "Ära taha nii palju!" sest mulle tegi haiget tõsiasi, et ma ei saanud talle anda, mida ta tahtis. 
Mu ema kuulis pealt ja ütles kõrvalt: "Kuule, tahtmist ei saa ära keelata. Tahta ikka võib."
Mis on mul siiamaale meeles ja üritan selle järgi lastega käituda. 
Teiste peale ikka vihastan, kuimult  tahetakse võimatuid asju. Näiteks vastukäivaid. Kooki ja seda süüa jne. 
Mida eesti keeles öeldaks? 
Huvitaval kombel mul ei ole raske mingeid teisi inglise keele ütlemisi toortõlkida ja leida, et see on sama hooga ka kultuuri tõlkimise huumor ja olgu. Aga koogi oma mulle ei meeldi. 

Taevas teab, miks just see.

Ma kannatan väga halvasti, kui mult tahetakse asju, mida ma anda ei saa. 
Üritan kogu maailma õnnelikuks teha ja misMÕTTES nad tahavad vastuolulisi asju?!
Vahel tuleb meelde, et tahtmisi ei saa ära keelata, ent keskenduda tasub ainult endale. 
Siis unustan jälle ära. Tundetasandil on raske sisse võtta.

18. juuni ehk no ma ei saanud pilti sisse skännimata avaldada

Ja ma ei saa magada ja ma ei saa ja ma ei saa ja ma ei saa.
Täna ärkasin umbes 4.50 ning peale voodis 489ni lugemist (aeglaselt, aeglaselt) loobusin ja tõusin üles. Hakid kiuksusid, vahepeal kriiskasid kajakad ja üle tee pargis röökis mingi purjus seltskond. Tegin kohvi, viimistlesin ning saatsin testlugejatele järjekordse proosatüki ja nüüd hakkan taas uniseks jääma.
Kell on kaheksa.

Eile juhtus veel veidram asi kui enne viit ärkamine.
Mul ei ole kunagi, ka väga noores põlves mitte, ilmnenud uneskäimise kalduvust. Mu ema peaks nagu teadma. Aga eile hommikul (no hea küll, kell oli umbes 2 päeval, ta magas seni) informeeris mu Poeglaps mind, et ma olevat öösel, kui tema veel napilt üleval oli, tõusnud voodis istuli, ringutanud (päriselt, ma ringutan väga harva) ja kempsu kõndinud. Kui sealt mõnd aega midagi ei kostnud ja ma ka ei vastanud küsimusele "Emme, mis sa teed?" tuli ta sisse ja avastas mu lihtsalt seismas. Siis seisin seal veel mõned minutid, kõndisin voodisse tagasi ja sinna jäingi. Silmad olid peamiselt kinni, aga vahepeal pilukil ka. Hämar oli, ta päris kindel polnud.

Ise ei mäleta sellest mitte midagi, ilmselt magasin.

Uuesti ärganuna tõden, et kui und kaheksa-läbist peaaegu üheteistkümneni ka ööunena võtta, on hilja ärkamine siiski võimalik. Lahe!

Mu õde lõpetab täna kooli. Mida, need 17 aastat vanusevahet, mis meil on, on täiesti väike hulk aastaid ju! Igatahes sobivalt vihmane ilm, sest kool pole mingi päikesepaiste. Mul on juba huuled ja silmad värvitud, et teda vaatama minna, ainult ripsmetušši ei pannud, sest veekindlat mul pole, aga sajab tõesti päris kõvasti.

Õed 

***
Tagasi. Nii kummaline - kui mina kooli lõpetasin, oli tema alles me ema kõhus kõveras ja elas seal oma sündimata lapse elu. Nüüd on ta - ise inimene, omade eelistuste ja vaenudega, punaseks hennatatud pea ning mustriliste kätega (kuradi ilusad hennatätoveeringud - mu tütar tegi ja ta teeb kõike hästi, millega natukenegi tegeleb), minu seelikuga ja me sööme koos india toitu ning joome lassit. Kuigi mulle meeldib lambaliha, aga tema üldse liha ei söö.
(Eila lammaliha, täna lammaliha ja omme, kuramus, paistab jälle lammas olema.)
(See oli Rentsi teema pärast aktuaalne lause.)

Mõnes mõttes on õudne ka. Et ei ole võimalik kogu oma elukogemust üle anda, tuleb lasta inimesel ise elada, oma ämbrid läbi astuda, ning minu vigadest õppida oleks nagu vatist majas elada.
Õnneks ta ei tahagi. Ta on nii üleni teine inimene kui mina, teiste huvide ja annetega, teistsuguste eesmärkide ning ellusuhtumisega.
See on nii kummaline. Nii kummaline. Nii lahe!
Ja nii kummaline.

Aga tegelikult ei muutunud ju miski. Ta ei koli kohe ema ja boonusisa juurest minema, ei saa last, ei hakka liha sööma. Ta on ikka sama inimene, kes enne ju?!
Võibolla mu tunne, kuidas see on umbes elu suurim pidupäev ja muutuste tooja, tuleb sellest, et mul endal peale koolilõppu pole ühtegi teist sellist rituaalset pidustist olnud? Elu salvestamise hetke. Noh, abiellunud ma pole, ülikooli lõpetanud pole (õenduskooli lõpetamiseks on vaja teha ära üks aine ja kaitsta lõputöö. Ma ei põe, lihtsalt aja küsimus, aga see aeg pole käes), isegi surnud ei ole, nii et rituaalsete tähistamiste viimaseks episoodiks ongi mul seni keskkooli lõpetamine. 

Noh, ja see oli suur asi samuti. Nii suur asi, et ma siiamaani vangutan endamisi pead ja olen imestunud, et suutsin selle läbi teha, suutsin kooli lõpuni käia, sest see ei meeldinud mulle NII ÜLDSE ja mitte miski - tõesti, MITTE MISKI ei ole pärast nii vastik ja raske olnud.
Kool vähemalt mind küll ses osas eluks ette ei valmistanud, et oi, kool on raske, aga edasine elu veel raskem.
Ei. Edasine elu tõi kaasa kõike valusat ja kohutavat, lahkuminekuid, verivaesust, enda puruksrebimist erinevate kohustuste vahel, aga nii jäle kui kool polnud ikkagi miski. Mis te arvate, miks mu meelest ei olnud mu seisund rongi alla minnes kuidagi enneolematult halb? Sest enne olin koolis käinud.
Mind hoidis läbi kooliaja elus (peale avastuse, et veene selgus olema lõigata valus) mõte, et kord saab see läbi.
Nüüd on see temal ka läbi. Oh, õeke, mul on nii hea meel!

Mu oma lapsed on seni suht õnnelikud tundunud - aga tõsi on ka, et ma olen ses osas päris elav lapsevanem, et kui on mingi jama, ma mitte ei ohka, et noh, kannata ära, küll pärast läheb paremaks, vaid sekkun isiklikult ja ruttu. 
Kriitika lapse soengu pihta? Lähen õpetajaga rääkima.
Laps kardab selle õpetaja tunde? Lähen õppealajuhatajaga rääkima, et äkki saab mu lapse panna teise rühma.
Keegi kiusab? Pakun lapsele, et lähen temaga rääkima - seda pole seni vaja olnud, laps ütles, et informeerib enne õpetajat ja kui see ka ei toimi, siis ma tulgu. Seni on toiminud.

Tundub, et sihuke lähenemine pädeb, sellega ostan endale pisut aega juurde, ent phmt on iga laps, kes kannatab, mina. Nii et pärast seda, kui elutöötoad ja -koolituse ära teen, on mu järgmine, seni väga hämune ja ühegi konkreetsuseta plaan minna koolisüsteemi kallale.
Võibolla võtan liiga suure tüki, aga noh: sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on. Ja võibolla teen ka midagi ära, sest olen Tyler Turden, kel on omaenda keha ja 0 hirmu, ja jai mina.