kolmapäev, 10. august 2016

Ah, ajus toimuv on nii tore!

Unenäod on taas hakanud mõju avaldama.
Nagu lülitist taaskäivitatud funktsioon. Enne nägin neid ka ja üle poole aasta kirjutasin hommikul üles, mida mäletasin, aga kuna sel ei tundunud mingit mõju olevat ei mu unenäos-elamise-oskusele ega käekirjale, mingil hetkel loobusin. Ja siis oli nii, et kui ma kohe ärgates spetsiaalselt keskendusin ja sõnastasin, mõnest natukene mäletasin, aga seda, et voodis taas lõdvestudes ja une-eelselt mitte-midagi-tehes tuleks eelmise öö unenäod tagasi, tunne tagasi, sinna maailma võib taas ära kaduda, lihtsalt ei olnud. Mis ma eelmisel ööl nägin midagi unes v?
Päriselt?!
Meeles küll ei ole.

Aga nüüd korraga on mõju tagasi.
Unenäo meeleolu võib minu oma tundideks kas tõsta või ära rikkuda, võin ebameeldivuste peale unenäos ärgata ja mitte tahta enam magada, mul võib päevaks otsaks hea tuju olla, sest lahe uni, ja see, et ta on meeles mitte ainult samal õhtul, vaid päevi ja kuid (olgu, kuid ei ole veel taasproovinud, aastatest rääkimata), on taas reaalsus, mitte mälestus.

Ma ei saa aru, miks mitte tahta neid lisamaailmu oma ajust imesid esile manama?
Kustutasin ära ühe fb-kommentaari oma unenäost rääkiva posti all, mis hästi teadval toonil seletas, kuidas kirjutaja teeb oma aju täiesti tühjaks enne magamaminekut ning miski ei sega, ta ei saa aru, miks kõik nii ei tee, ei pea ju õhtul ajuga midagi tegema?
Esiteks ei meeldinud mulle see targutav toon (emake maa, jälle üks kõiketeadja, uhhuu-uskuja, "me oleme kõik universum"-tark), aga teiseks - mis keegi peaks TAHTMA elu ilma unenägudeta v? Nagu ... MIKS?!
Jaa, vahel on unenägu ebameeldiv. Mis siis?! Vahel on imeline! Õnnelikku armumist ja armastust tundsin aaaaaaastaid (päriselt, enne Poeglapse isa ma ei teadnud pärismaailmas, mis see on, armumine ju käibki nii, et ihaled võimatut, arvad võibolla korraks, et said kätte, ent tüng?! Tütarlapse isasse olin ka armunud, aga tegelt see tuli tasapisi temaga asju ajades, enne oli lihtsalt soov kellegi tähtis olla ja kui mul kadus ära tunne, et olen, läks ka kogu suhe) vaid läbi unenägudes nähtu. Ma olen seal vahel võitmatu kakleja, vahel suudan tahtega võluda, vahel lennata, vahel on lihtsalt tore olla. Miks peaksin unenägudest loobuda tahtma?!

Ja ma kustutan nüüd palju kergemal käel =) Enne arvasin, et maailm, noh, selline ta on, kui mõned on lollakad, on suurim karistus neile, et kõik nende lollust näha saavad, ja minul on samas kasulik näha, et on ka selliseid.
Nüüd adun tundega (teoorias olin ennegi tugev), et maailm on muidugi täis erinevaid hulle ja jaburaid, vägistajaid ja tapjaid, tänitajaid ning halvustajaid - aga ma ei pea neid omailma võtma. Mina võin oma maailma võimaluste piires ise kujundada, neid sealt välja arvates. Nagunii näen kõigest vaid väikest osa, vaid seda, mida juhtun nägema - miks lasta juhusel omailma kujundada, kui võin seda ise ja teadlikult teha? Ma võin ise valida, ise teha, ise kustutada või kiita, ei pea millegagi passiivselt leppima.
Mitte kuradi millegagi! Ma ei pea ka oma võrgustikku võtma juhuslikult sinna sattujaid, naabreid, töökaaslasi ja neid, kes mu välimust kepikaks peavad, ma võin ise valida!

See selleks. Unenägudest ju rääkisin =)
Need on mõjurina tagasi ja see teeb mu nii rõõmsaks! Ja mis siis, et täna hommikul tõusin üles, sest ei tahtnud neid unenägusid enam näha - eile näiteks olid head uned ja üleeile ka!

Kommentaare ei ole: