See peavaluga nädal on olnud nii kohutavalt kurnav füüsiliselt, et tavalise 90 trenniühiku asemel on sel nädalal tehtud 35 ja neist ka oluline protsent lihtsamad venitused. Sealjuures on mu hinnang mitte "Oh, jah, peab leppima!" vaid "Isegi jube tubli!"
Sest selles valuvaigistiuimas heal juhul ei jaksa isegi otse kõndida - halval juhul ei vaigista retseptivaba vaigisti midagi ning on nii jube olla, et pole sõnu.
Neli päeva olen sedasi elanud juba. Huvitav, kas täna saab teisiti?
Mis mõttes ei ohka teised mu ümber imestusest ja vaimustusest, et nii palju teen, vaid üritavad ikka uusi ja uusi ülesandeid peale panna? Et jaksad nii palju, jaksad ka rohkem? Tee see ka veel!
Olen kuri, aga ka resigneerunud.
Maailm (ehk teised inimesed) - alati tahab enamat. Pfff.
Nüüd 37. Trenniühikut. Huvitav, kas saab 45 täis ööhakuks? Huvitav, huvitav, huvitav, kuidas saab ja läheb ...
Tegelt ei ole huvitav. Läheb nagu läheb. Nojah.
Pea tuikab ajuti, aga sedasi leebelt ja teise koha pealt kui jubedaksminev peavalu. Proovin esialgu ilma tabletita. Tahaks ju ikka mõnikord ilma ka elada! Sedasi vahelduse mõttes.
Tegelt on - järele mõeldes - maailmal ehk konkreetsemalt teistel inimestel toimimiseks oma loogika. Nimelt soovivad nad minu abi oma tegemiste juures, mida NEMAD tahavad tehtud saada. Ja põhimõtteliselt ma olen valmis isegi abistama. Ent see on täpselt selline hulk abi, et no natuke aitan, aga kuna see ei ole tegevus, mida MINA tahan tehtud saavat, vaid keegi teine, kui vähegi ebamugavus kerkib, ma rohkem ei tee.
Kui olen enne teinud asju, mida tahtsin teha ja millest ka kõik kasu lõikasid, näiteks niitnud muru, pesnud 4 masinatäit pesu, viinud ta välja kuivama ja toonud kuivana sisse, ma lihtsalt ei jõua rohkem eriti palju teha. "Esimene ebameeldivus" tuleb üsna kähku ette.
38.
Mis, kell on ka pool kaks läbi, vahepeal magasin, viisin märja pesu välja (pered maal toodavad musta pesu tavalises koguses, ent kuna seal pole masinat, laekub see kõik umbes ühe kuu pärast linna ja sure maha, kui palju seda on!), lugesin interneti läbi - 38 pole üldse palju.
Mul on tunne, et "teen, mida tahan!" on natuke ka selle lineaarse ja süsteemse mõtlemise vahe ja mingit "lineaarne" või "süsteemne" vbla polegi.
Kui sa teed seda, mida tahad, pole väga oluline, kuhu see tegevus üldises süsteemis paigutub. Ses mõttes teed, mis meeldib, lineaarne üksiktegevus, pärast mõtled edasi, onju.
Samas - võibolla sa lihtsalt ei tahagi panna pesu välja vihma ajal, sest see saab seal märjemaks, mitte kuivemaks? Ei taha värvida põrandat enne lage?
Ühelausega: lihtsalt lolluse-tarkuse teema. Sa ei TAHA teha asju, mida peab pärast uuesti tegema või mis lausa takistavad su edasisi tegevusi, sest nad on niivõrd vales kohas ja valel ajal tehtud.
Aga see ei tähenda samas, et peaksid kõike ette nägema ja arvestama, mis võib juhtuda. See oleks lihtsalt teistmoodi lollus.
Vaata, see korter, kus ma Mittedepressiivses Väikelinnas elan ja kus varem elas boonusisa ema? Kolisin sinna 8 aasta eest ja enne mu ümberasumist sai seal kõvasti koristatud ja asju ära visatud. Mul on nii hirmsasti meeles, kuidas mingid kangad olid, meetrid ja meetrid ja meetrid riiet, mitte väga heast materjalist, üldse mitte ilusad - ja ma tahtsin need äraantavate asjade hulka panna.
"Sa oled ikka nii lühinägelik, perspektiivitundeta!" ütles mu ema, täiesti kindlalt kangaste allesjätmist pooldades süüdistavalt.
Ma seletasin midagi sellest, et vihkan õmblemist ja need on koledad ja elu sees ma ei tee nendega midagi.
"Aga kui tuleb sõda?!" küsis ema retooriliselt. Minu väiteid, et riidekraami on ikkagi kõik kohad täis, vat toiduga võib palju raskem olla, ei pandud miskikski, ja need kangad istuvad nüüd ustavalt kapis ning ootavad - eeee - no ilmselt sõda.
Mitte et arvaksin, et mind just sõja ajal tabab ootamatu tung õmblema asuda.
Aga teema juurde tagasi tulles - teha seda, mida tahad, on minu meelest ikkagi ainus mõistlik viis üldse midagi teha. Me keegi ei võida elu lõpus midagi, ei saabu lõppeesmärgile "jee, tegin kõik õigesti, nüüd saan auhinna!".
Ei, kõik surevad lihtsalt ära.
Mulle on see õigesti-tegemine muidugi veel eriline vihavaenlane, sest juba proovisin seda ja ei toiminud - ei saanud õnnelikumaks. Aga isegi selle isikliku kogemuseta, kuidas õiged asjad ei toimi, eriti mitte keskmiselt õiged asjad, on idee, et peaks kuidagi nagu tegema mingeid õigeid asju ja siis saad õnnelikumaks, tegelikult absurdne. Kõik see keskmiselt elu paremaks tegemine, tervislikumal moel söömine-magamine-treenimine-ravimite võtmine-riietumine - mida see õieti andma peaks?
Kes meist on keskmine? Saabub elu lõppu kõike nagu peab teinuna ja on rahul ka veel?!
Kui sa tahad kanda miniseelikut ja sukki, olles samas 160-kilone mees, siis minu arust ainus, millele peaks tähelepanu pöörama, on see, et vaata, kuhu sellises riietuses lähed, muidu võid üksi öösel tänavale jäädes lõuga saada.
Mida sa võibolla ei taha. Kui tahad - väga hea, mine ekstra sellistes riietes üksi öösel tänavale ja hulgu piki teid, kus madala haridustasemega mehed armastavad kampadesse koguneda! Lõpuks ikka veab!
Teha, mida tahad, elada elu, nagu tahad - ainus viis mõttekalt elada =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.