esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Probleemilahendaja

Seekord vähemalt alustan juttu millestki üliargipäevasest.

Nimelt. Kui ma olin oma lõputöö ära kaitsnud, käisin poes - mingi, üleülejärgmisel päeval näiteks. Ja ostsin paki (mitte paku!), mis lubas mulle, et kasvatab austerservikuid.
Olin mitu-mitu korda süngelt erinevatel aegadel erinevates poodides meenutanud, kuidas mingil ajal oli võimalik kultuurseentena osta šampinjone ja austerservikuid, kuid nüüd juba aastaid ainult šampinjone. Et osad neist on pruunid ja osad hästi suured, osad plast- ja osad laastukarbis ja eriti laiskadele on ka toored viilutatud šampinjonid müügil, ei muuda, et värskeid tooreid seeni on müügil ainult šampinjonidena. Mis mulle maitsevad, aga võiks natu vaheldust ka olla!
Ja siis nägin seda kodus austerservikute kasvatamise karpi, isegi vaatasin, aga mõtsin: "Nooh, kallis ja kahtlane, järeleproovimata kraam, aga võib-olla kunagi ..." Siis tuli mulle pähe, et kaitsesin just lõputööd, tähistuspotentsiaal. Mul on sünnipäev värskelt möödas, tähistuspotentsiaal nr 2. Ja raha ka väga puudu pole - MILLAL SIIS, kui mitte kohe?!

Nii et ostsin paki ära, tõin koju ja eile panin töösse. Teda tuli esmalt pesukausis leotada 8-12 tundi ja siis aknalauale panna, lõigata kilesse noaga X ning siis on kavas ette nähtud iga päev teda 2-4 korda "veega piserdada".
Kui ma seda poes lugesin, mõtsin, et ilmselt pealt. Kastad käe vette ja raputad ning piisad lendavad. Pole probleemi.
Aga kodus nüüd asja ära leotanuna ning teda reaalselt nähes sain aru, et ehei. Teda tuleb pritsida küljelt. Ja üldse on see käe vettepistmise ja siis vehkimise mõte mage, sest seal on ainult üks umbes viieteistkümne ruutsentimeetri suurune auk, kuhu peaks pihta saama palju veega (jestas, Suure Hulga Veega, no kui korrektselt võib kirjutada?!) ning selleks tuleks ümbrus ikka päris märjaks pritsida, et sinna piisavalt palju vett läheks. 2-4 korda päevas.
Ilmselt mõtlesid paki kokkupanijad veepritsina seda pudelit, millega sündsad inimesed lilli piserdavad.

Nojah.

Mul tegelt isegi on kolm toalille (teised on kas ära antud või ära surnud). Peamiselt seepärast, et mul pole autot, millega nad Tartusse Hüljatud Toataimede Varjupaika saata. Kaks aaloet ja havisaba, kolmanda, hiigelsuure (ja kunstipärselt kolmandiku osas kuivanud) aaloe sain ära antud.
Ma ei viitsi neid kasta. Või noh, see ei tundu oluline, sest nad isegi ei meeldi mulle. Kui mul endal on janu või kui lihtsalt tuleb peale empaatiahoog teemal "janu on nii vastik!" kastan. Ja siis ohtralt, sest tunnen ennast ning tean, et lähemad nädalad must jälle asja pole selleks.
(Emake maa, nüüd ma pean minema lilli kastma, varsti jätkan.)
(Niih, tehtud.)
Põhiline põhjus, miks ma taimi ei kasta, on see, et nende potid on liiga väikesed, ümber istutada ma ei viitsi, sest siis peaks ka suuremad potid juba ostma ning need toataimed isegi ei MEELDI mulle! Ent vesi ei mahu suurema nikerdamiseta enam praegustesse pottidesse, kust taim isegi välja kipub kasvama.

See selleks, teid ilmselt ei huvita mu toataimede täpne seisukord ja üldse hakkasin sellest rääkima, et tõdeda: mul ei ole kodus kastmispritsi ja pole ka eales mõelnud, et peaks olema.
Oma seenekasvatuse jaoks eraldi prits osta tundus nii räme raiskamine, et ma isegi ei plaaninud nõnda. Kui see oleks ainus väljapääs, oleks kergem ikkagi käega pritsida

Aga, meenus mulle, mul on ju vannitoas vähemalt kolm pritsitavat puhastusvahendit! Üks klaasipesuvedelik pärandina selle korteri eelmiselt elanikult. üks sellest mälestusväärsest sündmusest, kus mu tütre isa organiseeris pool oma peret mulle koristama ja nii muuseas panid nad näiteks uue katte esikupõrandale. Ja siis veel pudel "puhastusvahendit vannitoale" jumal teab kellelt, mida ma kordagi kasutanud pole. (Selgelt mul ei kulu puhastusvahendeid kuigivõrd).
See tähendab ju kolme pritsiga pudelit!

(Sellest kõigest kirjutades meenus mulle, et minu kord oli eelmisel nädalal trepikoda koristada. Meenus, sest see on ainus olukord, kui ma lisan põrandapesuveele mingit puhastusainet. Pesin siis selle põranda ka ära, esmaspäeva hommik ongi ju ainult pikenenud pühapäevaõhtu.)

Nojah, aga tagasi nende pritsiga pudelite juurde, mis väga kahjulikke puhastusvahendeid täis.
Alul mõtsin, et kaks klaasipesuvedelikku kokku valades saab ju ühe pudeli tühjaks! Aga tühjagi, mul ei ole õnnestunud möödunud kaheksa aasta jooksul ka ühte pudelit nii tühjaks pesta, et see pooltühi oleks ja no nii surmapõlgavalt ükskõikne ma ka pole, et mürgist vedelikku lihtsalt kempsupotti kallata.
Ent koos mõttega kempsupotti mitte kallata tuli mõte: "No kui kempsuharja seisupurki valada, veel kuidagi läheks." (Ainus osa sest koristusprogrammist, mida kasutasin ja kasutan, oligi üleliigse puhastusvahendi harjahoidikusse valamine.) Koos sellega saabus avastus, et aga kui ma valaksin ta järjekordse ainult-kempsuharja-nõus kasutatava puhastusvahendi üldse-mitte-pritsiga pudelisse, oleks üks pritsiga pudel hoobilt tühi!
Mõeldud-tehtud.

Siis pesin pudelit ja kuigi see pudel on ikka veel kraanikausis ja ootab veel põhjalikumat pesuvahendist loputamist, olen oma suutlikkusest leida kodust pritsiga pudel, vaimustuses.

Nii ma mõtlengi. Mitte "miks ei saa" vaid "kuidas võiks saada".
Probleemilahendamine on mul veres.
See olengi mina. Ükskõik, kas puruks või rõõmus.
Ma teen, mis vaja, igas olukorras. Enese äratapmine oli ka probleemide lahendamine. Pideva valutamise lõpetamine.
Kerge miinus selle probleemidega tegelemise oskuse ja vajaduse juures.

4 kommentaari:

ritsik ütles ...

Jagan su vastumeelsust toataimede vastu: nad ei meeldi mulle ja ma ei oska ega taha nende eest hoolitseda. Aga ikkagi keegi vahel kingib vahel mõne potillle, kuigi enda arust olen kõigile seletanud, et ma ei taha.
Noorem tütar mõõdukalt haldab mu potikesi, tema ka kastmises pole väga tugev, aga talle vähemalt meeldivad taimed.

§ ütles ...

Ohoh, anna siis teada kuidas selle seenekasvatusega sujub! (ja ma loodan, et keegi pole allergiline, sest seeneeosed on päris kõvasti allergeensed + veel hallituse elupotentsiaal seal pakis).

väga väga naine ütles ...

Annan teada =)

Ritsikule: ja eriti irooniline on see, kui kingitakse potilill, sinna juurde rääkides, et lõikelilledest on ikka kahju, juba sureva taime kinkimine jäle jmt.
Et nagu - on parem, kui koos poti ja juurega taim mulle kätte ära sureb v?

Liina ütles ...

Sama teema nende potililledega, aga õnneks isegi ämm on juba loobunud, surevad mulgi kiiremini kui lõikelilled. Kui vaatan hetkel vasakule näen elutoa laeall riiulil kuivand rootsudega orhidee potti, mis kingiti mulle 30. juubeliks. 33 lööb ette varsti.

Aga seeni võiks kasvatada külla, sest süüa mulle ju meeldib. Ja see mõte ka meeldib, et "kuidas saaks" selle asemel et "miks ei saa". Mul on siin paar tuuleveskit, kellega nende "miks ei saa" teemadel lõputult võidelda. Ja ega ise ka alati parem ei ole.