pühapäev, 16. aprill 2017

Inimene on mõnus olla - vahel

Alustasin taas väiksema annuse antidepressantidega 2. aprillil ja no - mõjub.
Mõjub siis seksuaalsusele seekord.

Kogu maailm paistab nagu läbi kergelt seksika loori. Isegi mõned NIMED on seksikad. Nimetan neid enda sees - Arkadi nt on erutav nimi, dekabristid ja kaame kuu, ja Joakim. Mulle kuidagi meelivad mehenimed, kus teine täht on O - ja absoluutselt mitte konkreetne, ent kõikehõlmavalt maailmavärviv, veidi hõrgutav pilk tekib.
Arvestades, et see pole mitte ärakaotatud antidepressantide mõju, vaid lihtsalt kolmandiku võrra vähendatud annuse oma, on kunagi päris lõpetades orgasmid tagasi saada täiesti realistlik soov.

Ja meel pole ka kurb. Takkajärgi oletan, kuidas masendusin seepärast, et kulutasin täiesti tuimalt ja ükskõikselt pikema perioodi vältel taas kõik oma lusikad ära (ja mõned rohkemgi, kui oli võtta). Nüüd jälle loen, pean piiri, ei võta ette, kui teisti saab ka - ja mingit probleemi pole.
Kuidas ma ikka nii loll olen, peaksin ju teadma ..?

Ah, olen, siis olen.
Eksimine on inimlik? On. Ma olen inimene? Olen.
Kui järjepidevalt juhm pole, on juba hästi. Ja tõsi on, et mul on ikka heameel mõeldes neile, kes ON järjepidevalt juhmid minu asjus, sest olen ära teadvustanud, et probleem pole minus (miks ma ikka teistsugune pole? Parem see või teine? Ole parem hobune, mulle meeldiksid sa sellisena! Ei, ikka veidi teistsugusena, proovi veel), vaid AINULT nendes.
Mitte mina ei pea teistsugune olema, et inimestele rohkem meeldida - Sisyphhose ülesanne - vaid arvamus minust ongi neis teistes inimestes ja kui nad peaks tahtma mind rohkem armastada, muutku ennast.
Mallukas ka kirjutas sellest - võinoh, enamvähem =)
MINA end teiste silmade või tunnetuse jaoks muutma ei hakka.
Enam. Olen ükssarvik, otsige oma hobuseid mujalt!

"Ameerika jumalate" sarja lõigud ilmuvad sotsiaalmeediasse, ja naljakas on näha inimeste reaktsioone. Suvaline neist:
"The level of excitement I have for this series is indefinable. Great casting, too!"
Nagu - jaa, ma kindlasti vaatan seda. Jaa, mulle senilekkinu järgi paistab meeldivat kõik peale kleenukese Easteri. Jaa, väga lahe.
Aga excitement? Et mulle oleks küüsinärimavõtvalt põnev mingi sarja telesse tulek?!
On sihuke kassipojaga-mängimise-nunnu näha, mida inimesed põnevaks peavad. Ot-sa-tibuke, tupsununnu, mis SULLE tähtis tundub! Nii väike ja teotamata veel!

Muidu on nii, et käisin Elvas Murca snniunniüniinnipäval.
Bliu one, mina, et kohale läksin ja enne diivanile külili vajumist isegi paar tundi sotsiaalne olin. Magada muidugi ei saanud, niisama lebasin (kuni tuli öö ja SIIS magasin küll), aga üks Eliisabeti kingitud lusikas oli mul kaasas, nii et päris ilma neist siiski ei jäänud.
See-eest hommikul olin oluliselt kepsakam, inimesi oli vähem ning maailm tore. Tasus kasvõi tänase hommiku pärast käimist - kuigi enne mõtsin, et no mu patoloogiline vaprus ja "peab proovima" on ikka ka tähtsad ja saan punktid kirja juba minemise eestki.
Aga et oli mõnus, on ikka tegelt lahedam kui vapper olemine =)

Olgu, aga tulin siis sealt ära ja kuna täna oli Elvas selline ilm, et lumetorm vaheldus päikesesoojusega, oli minu mineku ajal parasjagu purgaa.
Rühkisin rongijaama ning nägin sinna jõudmise ajaks välja nagu paras lumememm. Kloppisin end maja varjus enam-vähem puhtaks, raputasin koti peaaegu lumetuks ning avasin siis rongijaama ukse.

Või noh, püüdsin avada. Lukus, kuramus.

Vaatasin silti. Pühapäeval avatud kolmeni. Mida, ma tulin nii aeglaselt, et kell on kolm läbi?!?!
Vaatasin kella. 14.47.
Lonkisin teisele poole maja. Õnneks oli purgaa seks ajaks läbi ja paistma hakkas soe päikene. Soojendasin end kiirte paistel ning leppisin oludega.
Tuli keskealine naine arvata kolmeaastase lapsega ta käekõrval, mõlemad veel lumised. Naine katsus rongijaama teist ust. Ka lukusolevat.
Või uks igatahes ei avanenud.
"Hm," imestas ta kuuldavalt. "See peaks ju kolmeni lahti olema ... Naljakas."
Laps (süngelt): "Ei ole naljakas."

=)

13 kommentaari:

notsu ütles ...

"Aga excitement? Et mulle oleks küüsinärimavõtvalt põnev mingi sarja telesse tulek?!
On sihuke kassipojaga-mängimise-nunnu näha, mida inimesed põnevaks peavad. Ot-sa-tibuke, tupsununnu, mis SULLE tähtis tundub! Nii väike ja teotamata veel!"

Üldse ei pruugi asi muide selles olla, et väike ja teotamata. Elevus on samamoodi hormoonide asi nagu heaolutunne, mille kohta sa peaks juba teadma, et see ei olene kaugeltki ainult välisest. Samamoodi elevuse ja põnevusega - sellel, kellel need asjad peal käivad, ei kulu need kasutamisega ära. Isegi kui elus on olnud väga radikaalseid juhtumisi. Isegi need juhtumised ei kuluta elevust ja põnevust kogu ülejäänud eluks ära, nii et edasi oleks ainult higav.

Mul ei ole telesarjad eriline teema, aga mõni teine asi on. Ja absoluutselt võib nt uue ajaloolise tantsu käsikirja avastamine ajada täpselt sama elevile kui surmalähedane kogemus. Õieti isegi rohkem, sest päris kohutavad asjad kipuvad oma kohutavusega ära nüristama - umbes nagu šokis inimene ei tunne ka valu ja külmuv inimene ei tunne külma.

Ma hüppasin hiljuti sõna otseses mõttes üles-alla, kui ma ühest käsikirjast rääkisin, millest ma olin teada saanud. mis siis, et see jääb elu ja surma piirist võrratult kaugemale kui mõni teine sündmus mu elus. Sest ma olen lihtsalt üles-alla hüppajat tüüpi inimene. Kui ma selliste väikeste asjade peale üles-alla ei hüppaks, tasuks juba muret tunda, ega ma depressiooni ei ole vajunud.

notsu ütles ...

vbla siin mängib muidugi rolli ka tõlkimine: kui ma ise seda ing. k lauset lugesin, tõlkisin excitemendi automaatselt elevuseks, mitte põnevuseks. ja need on mõnevõrra erinevad tunded - üks võtab üles-alla hüppama, teine küüsi närima. kauaoodatud sarja/raamatu/filmi ilmumine võtaks mind pigem hüplema kui küüsi närima. küünte närimisest oleks sellisel puhul minulgi raske aru saada.

notsu ütles ...

Elevuse kogemuseksperdina võin lisada, et isegi kui šokiväärtusega (ja seetõttu hoopis nüristavad) juhud kõrvale jätta, siis elevuse suurus ei sõltu üks-ühele stiimuli suurusest.

väga väga naine ütles ...

Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga ..!

Tõsi, mul küll on elevus lihtsalt ära kulunud Rongi mõjul. Enne mind ikka huvitas eredalt mõne sarja treiler või et autor, keda imetlen, on uue raamatu välja lasknud - ja olin ka nördinud, kui treiler oli sitt näiteks. Aga nüüd on selline leebe rahulikkus ja kui tuleb "Oo, lahe!" on väga kõva elevus juba sees. Mul ei ole ÜLDSE sees tunnet, et midagi oleks oodata raske nt. Kuu? Pool aastat? Kolm aastat? Üks mudru kõik, aeg on siis, kui aeg on. Kas "praegu" on praegu või 3 aasta pärast, mis seal vahet?
Et 100 aastat? Sama asi ju. Aeg on siis, kui aeg on. Et mina seda ilmselt ei näe? Ma ei tea, mind see ei sega karvavõrdki. Ei siis ei.

Rents ütles ...

Mina olen päris draama keskel küllaltki rahulik ja käitun adekvaatselt. Teen, mida vaja, kui vaja kutsun kiirabi, helistan politseisse, toon ravimeid, keeran kannatanu külili jne. Ei mingit elevust, teeme neid asju, mida on vaja teha.

Aga telekas mõnda sarja vaadates, kui tuleb halbaennustav muusika, võin ma üles-alla karata ja tegelaste peale karjuda või omaette "õumaigaad, õumaigaad" teha. Ja seda sellisel tasemel, et mu ülirahulik korterikaaslane vaatab halbaennustava muusika peale ühe silmaga telerit ja teisega mind, sest ma ajan teda naerma. :D

notsu ütles ...

just-just. sest telesarja või raamatu vms asja puhul saab seda endale lubada. päriselu aktsiooni puhul on vaja oma ärevuse- ja elevusetunded kõrvale panna, aga ega neid lõpmatuseni kõrvale ei pane, kuskile on ka ventiili tarvis. fiktiivmaailm on selleks hea ohutu koht.

notsu ütles ...

aa. pealegi, inimesed ei mõtle oma elevust väljendades sõna-sõnalt seda, mida nad väljendavad. kui nad ütlevad "can't wait", siis ega see ei tähenda, et ta ära sureks, kui sari kohe pihta ei hakka. see on lihtsalt teine sõnastus tundele "nii lahe, varsti tuleb". selline ootusärevus on lausa nauditav. (nagu sa, VVN, hiljuti kirjutasid, kuidas see, kui vahepeal nt raha ei ole, teeb selle tulemise nauditavamaks, võrreldes sellega, kui kogu aeg on.)

notsu ütles ...

mul teeb näiteks see, et iga kuu ilmub Miki Hiir, elu rõõmsaks, kogu aeg on midagi toredat oodata. mis siis, et mul on elus tunduvalt kaalukamaid sündmusi olnud ja tulemas.

notsu ütles ...

kusjuures. jäin mõtlema, et sarjade ja mikihiirte jms peale on ka sellepärast hea elevile minna, et need on sellised pingutuseta rõõmud. omaenda elus on suuremaid rõõme, aga nende jaoks peab enamasti midagi tegema. siis pole mahti ootusärevuses sahmida. aga mingi sarja või raamatu või ajakirja ootuses võib rahulikult elevile minna, sest midagi muud pole vaja teha.

Kylli ütles ...

Kohupiima asjus, et Saidafarmil on selline päris viisakas vanaaegse moega kohupiim, et võtad kaane pealt ja ei olegi üldse vett, sihuke: http://www.saidafarm.ee/tooted/kohupiimad/harilik-kohupiim/ :)

notsu ütles ...

See pidi vist tolle uuema postituse alla minema? aga ma ei räägi sellest veest, mis kohe näha on, vaid salaveest, vadakust. Sellest vedelikust, mis siis välja hakkab nõrguma, kui pärast kuumutamist sõela peale tilkuma jätta.

Ja kohupiimavalik oli neis poodides, kus ma käisin, üldse niru. Ühes neist poodidest oli tavaliselt olnud Nopri kohupiima, ma läksin ekstra sinna poodi selle järele, ja riiulis polnud selles kohas enam isegi lünka nende sildiga - sinna olid hoopis soja- ja mandlijoogid pandud. Ja ka kõik muud rammusamad kohupiimad olid otsas ja riiulis laiutasid nulli rasvaprotsendiga pakid. Aru neil kaupmeestel peas ei ole, et nad ajal, mil kõige rohkem just rammusat kohupiima tahetakse, seda rohkem sisse ei osta. Järgmises poes sain kolm viimast pakki viieprotsendist.

udupea ütles ...

Nüüd ma tean millega Sind Elvasse meelitada, ma käin seal KOGU aeg, autoga

väga väga naine ütles ...

Kaval =) Jaa!