teisipäev, 23. mai 2017

Feed me and tell me I'm pretty

Kui mu vaade maailmale on sünge ja piinav, on asi minus.
Kui mu vaade maailmale on helge ja rõõmus, on asi minus.
Ma ikka üldse ei taipa, kuidas peaks minu mittetoitmine ja mulle komplimentide mittetegemine mu maailmanägemist positiivsemaks tegema. Nagu - maailmas on, päriselt ONGI hulganisti inimesi, kes põhimõtteliselt pai ei tee.
Mida?! Ja MINA olen isekas?!?!?!

Jaa, mul on jälle sitt päev ja ma ikka pean oma tendentsi paljutegemisele ohjes hoidma. Sest keha nõuab nii rämedat tolli liigse kurnamise eest! Mitu korda ma nüüd oksendasingi? 26?
Nii paljud teised inimesed tunduvad lollakad. Kes pole loll, kindlasti ei armasta mind üldse. Vähemalt ei peaks: mina olen ju ka lollakas.

Aga samas, kuna mina teen reaalselt, siis on ka teised hakanud rollimängijate kokkutuleku teemal liigutama ning asjad toimuma. Mis oleks väga tore, kui ma ei oksendaks kuradi 26 korda selle vahele.

Üks hea uudis tuli ka, aga kuna ta tuli formaadis "no eks näis, veel pole miski kindel" ootan avaliku kiremisega, kuni on, mida näidata ka. Või vähemalt näidata: "seda toona mõtlesin, kahju, et läks nagu läks - aga tegelikult läks niigi hästi!"
Selle hea uudise tuules sõitsin rongis ja vihastasin neli korda.
Huvitav, miks inimestele ei meeldi vihastada? Mulle väga meeldib ja tean ka, miks: nii kaua mõtlesin, et ma ei tohi vihastada, vihastamine paha, näitab ainult mu enda vaimset ebaküpsust, vihastamine nõme. Ja nüüd, kui luban seda endale vabalt; kui vihastan, siis ilmselt oli vaja, mul on nii hea ja kerge olla vihastades.
Energia, ei mingit näägutavat kõrvalpilku "hea inimene ikka ei vihastaks", olen, kes olen, teen, mis tahan.

Aga hea uudise tuules vihastamine oli selgelt "nüüd tunnen, et võin, et mul on õigus vihastada". Kui mind väljaspoolt tunnustatakse, näen seda kui "sa oled meie meelest ka hea, mitte ainult enda meelest, võid küll olla, kes oled!"
Mis on natuke - noh ... ebaterve =) Ma tohin vihastada ka siis, kui mind väljastpoolt ei tunnustata, krt. Ma olen piisav ka teiste heakskiiduta!
Olen ükssarvik, kui mind sellena ei nähta, on probleem nägijates, mitte minus.
Saa see selgeks, väga väga naine!

Mingi tavatarkus on ka ju, et ei tohi vihata, see koormab sind rohkem kui vihatavat. Ma ei tea, mida vihkamine ses kontekstis tähendab - aga mulle tähendabki inimese vihkamine, et ma lülitan ta enda jaoks maailmast välja, teda pole mulle.
Kui ma üldiselt suvalisest inimesest kitsas kurus möödaminekuks küsiksin: "Vabandust, kas te võtaksite korraks koomale?", siis temast läheksin üle, kui ta ise ei taipaks mind mööda lasta. Aga kui taipaks, ega ma meelega küll teda tõukama ei läheks. Minu eemärk oleks kuru läbida, seda ebameeldivat inimest lihtsalt pole mu maailmas, ma ei tee midagi tema tunnete mõjutamiseks ei negatiivses ega positiivses suunas.
Mind. Ei. Huvita.
Miks see mind koormama peaks?!

Aga ikkagi tundub mulle, kui Maailm ütleb, et olen pretty, kõik lihtsam ja ehedam. Nemad ka näevad, ju siis ikka olen päris, võin olla, kes olen! Vihastada nagu tuju tuleb! Teha asju, enda tahtmisi järgides, mitte üritades võimatut: kõigi teiste soove täita.
Kui maailm ütleb mulle hästi, mul on julgem ja lihtsam iseennast usaldada. Muidu ikka vabalt ei söanda.
Naljakas.
Paradoks iseendas.

12 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Poolikuks vastuseks pealkirjas olevale soovile (küsimusele?) ütlen, et jah. Oled küll. Igatahes.

väga väga naine ütles ...

täiega töötab =)
muide, silmad su pildil ka väga!

notsu ütles ...

sa oled ilus küll, aga ma ei saanud aru, kas see "tell me I'm pretty" käibki otse selle kohta, et ilus? või on see lihtsalt rubriik "igasugused positiivsed ütlemised"?

mul on vihastades paha, sest suvaliste peale ma eriti ei vihasta - enamasti ikka nende peale, kes mulle korda lähevad. Keda ma kuigivõrdki armastan ja tahan armastada. Ja vihastamine on siis nii ebameeldiv, sest tuleb mure: kas ma nüüd ei saagi teda enam armastada? kas ma pean niimoodi nüüd edasi elama? kas mul ongi nüüd üks inimene vähem, keda ma saan armastada?

notsu ütles ...

õigemini - esimene vihastamislaks võib ollagi vabastav ja väestav ja õnnestav. aga pärast tuleb see lein, millest ma rääkisin. armastatu kaotamise lein (krt, kõlab nii dramaatiliselt või romantiliselt, aga ega iga armastus siis mingi remontika ei ole, armastusi on mitmesuguseid.)

väga väga naine ütles ...

(kõik positiivne, mhmh. Ja ma vist ei oska enam kurvastada, et inimesest ilma jäin - mul on rohkem rõõm, et lahti sain. Või siis ma kurvastan küll, et inimesest ilma jäin, aga samas ei ole see kuidagi seotud minu vihastamisega, ainult tema omaga. Et mina võin vihastada küll ks nende tegevuse peale, kellest ka hoolin, aga see ei ole kuidagi nii - suur tunne siis. Et ma ei vihastagi inimese, vaid teo peale, ja juba eos on sees teadmine, et see läheb üle, ega tegu ole terve inimene.)

notsu ütles ...

siin tulebki vist see vahe mängu, et mul ei lähe eriti ruttu üle. viha ise vast läheb, aga halb tunne mitte. kui ma edasi puhtalt impulsi pealt tegutseks, hakkaks ma seda inimest vältima ega saakski võimalust endale meelde tuletada, et "ega tegu ole terve inimene," nagu sa ütlesid.

korra olen sellises seisus näiteks maadligi kükitanud, et inimene mind ei näeks. see juhtus peaaegu enne, kui ma isegi aru sain.

notsu ütles ...

tundeloogika on umbes selline, et "mul oli temaga paha tunne, ma ei taha, et mul tuleks paha tunne, ma peidan ennast nüüd tema eest ära."

väga väga naine ütles ...

Ma arvan, see et ma midagi ei karda enam, on ka oluline - puudub täielikult pelg "mis siis kui ..."
Juhtub mis juhtub, mina olen teinud, mis minu meelest õige oli, ja kuna ma kellelegi meelega haiget ei tee, isegi kui vihastan, mingi eetika jääb - ongi kõik muu teiste teha ju.

notsu ütles ...

nojah, mul on rohkem sedapidi, et ma saan vihastades ise haiget.

notsu ütles ...

maadligi kükitamise episood oli puhtalt selle tunde pealt, et ma ei taha temaga rääkida, ma ei taha teda näha, ma ei taha temaga suhelda. mitte hirmu pealt, et äkki juhtub midagi. juhtumine oli juba ära juhtunud - see, mille pärast ma vihastasin ja mis mulle paha tunde jättis.

ainus hirm oli, et "ta ütleb mulle tere ja hakkab minuga rääkima." ääääägggghhhhh, ei, ei, ei, ei, ei.

aga ometi oli ka häid mälestusi, mille pärast oli veel küllalt häid tundeid, nii et päris maha kah ei saanud kanda.

Tookord olin arvatavasti ka väsinud. siis on ebameeldivad tunded teravamad. Puhanumast peast olen endale aru andnud, et ega igakord siis nii sitt kontakt ei pea olema, äkki seekord läheb paremini, olen andnud inimesele võimaluse ja päris sageli ise hiljem rahul olnud. kui olen saanud uue, parema ja paremate tunnetega mälestuse, mis kustutab vana jama justkui ära.

kui ainult esimesest ebameeldivustundest üle saab.

Taliesin ütles ...

Mul oli hiljuti sihuke olukord, et olin õhtuti väljas, nägin samas asutuses üht tuttavat, kellega ma olin umbes paar korda juttu ajanud. Ja ta ei tundnud mind ära, me olime vähemalt tunni samas kõrtsis, ja temal lihtsalt libises pilk minust üle. Ratsionaalselt ma sain muidugi aru, et ega inimest, kellega oled paar korda juttu ajanud, ei tunnegi ära, aga see ei takistanud seda, et ma tema peale vihastanuks. Astusin kõrtsist välja, kõndisin tänaval vihasena ja maru tore tunne oli tema peale vihane olla, energia üleval ja tore mõtelda, et jaa, mina olen hea ja tema nii nõme nii nõme ja üleüldse, selles oli mingi teatav nauding. Ja samas on see sihuke ohvrita vägivald ka, mina vihastan, aga tema sellega kokku ei puutu, sest selleks ajaks, kui ma teda kunagi uuesti peaks nägema, on kõik unustatud (pealegi ma ju tean, et irratsionaalne, ma ei hakkaks mingit konflikti lihtsalt oma viha pärast otsima, mul niipalju afektikontrolli ikka on) Vahva viha sees igastahes. Kõnnin siis teise kõrtsi ja näen seal üht oma vana klassivenda, ja ta küsima, et miks ma olen praegu sellise moega nagu ma olen, ja mina, loll, seletasin. Klassivend hakkas siis kohe õpetama, et nii rumala asja pärast ei tasu üldse vihastada ja et see on ikka rumal minust, et ma vihastasin, ja mina tegin järelduse, et klassivenda ei saa nendes asjus usaldada ja et ta ei jaga selles asjas matsu. Mul oli nii tore viha! Mitte keegi ei saanud haiget! Ja siis tuleb tema ja hakkab asja eest teist taga norima selle kallal.

väga väga naine ütles ...

Ha! Nii tore, et keegi veel tunneb vihastamist kui HEAD tunnet!