laupäev, 27. mai 2017

Maikuu

Just tuli meelde, kuidas on armunud olla.
Mitte teoreetiliselt, vaid tunne tuli peale. Eikellelegi suunatuna, täiesti anonüümselt.
Siis läks jälle ära.
Sedasi hetkeks oli tore küll. Natuke vapustus, natuke maailm kõikus - ja juba möödas, juba stabiilsus ja rahu tagasi.
Ja ma elasin sedasi aastaid ja aastaid ... Jälle koht, kus ma ei saanud inimestest aru, teooria oli mu arust vildakas - aga nüüd mõtlen, et eiei, võibolla teooria enamikule klapib, lihtsalt mulle mitte. Nimelt kestvat armumine kuni kaks ja pool aastat.
Ha. Ei, see on päris pikk aeg küll, isegi mulle. Aga et kolm ja pool aastat ei kesta? Ega neli ja pool? Ega viis aastat (mis on mu rekord)? Oot, mis tunne see siis on, mis mus vahel inimese vastu juuri ja õisi ajab ja ihaga seotud on?

Sariarmuja asi. Ei, mul on ka mõnepäevaseid hooge olnud. Aga et 30 kuud oleks maksimum? Häh.
HÄH.

See laul muidu mängis, kui mul armumise tunne peale tuli:



Väljas on miski melu. Mu mittedepressiivne väikelinn peab miskit Päeva ja kuna elan keskväljakule nii lähedal, üle tee on kohe keskpark ja üldiselt nii kena koht, on see täna kõik miskeid söögikohti ja taimemüügiputkasid täis, pargis on lava ja kummide otsas kõlkumine ja karussell - ning mul jube ahistatud tunne. Ei saa väljagi minna, ilma et kohe rahvamurdu sattuks! Neid putkasid pandi juba eile püsti, vaatasin, et osades olid ka madratsid ja tekid kaasas, ilmselt müüjad lausa magasid seal, et kell 7 hommikul juba tööga pihta hakata.
Jube.
Mul on küll tunne, et täna ma välja ei lähe, peitun koduseinte vahel.
See-eest Poeglaps võttis kogu oma nädalaid kogunenud taskuraha välja ning natuke mult võlgu ka ja käib vahepeal pudelisse jälle vett võtmas, muud pole aega teha.
Mingil ajal ta esineb ka - selleks käib ilmselt riideid vahetamas enne.

Ei, kui ma laps oli, mulle ka meeldisid Vanalinna Päevad, mattusin neisse risti ja põiki, etendused erinevates hoovides, vahvlid, rahakamatel päevadel ka üks pingviinijäätis - ning ööni välja.
Nüüd olen suur ja laisk.
Juba aknast välja vaatamine tekitab väsimust - kuigi laulavad ja tantsivad lapsukesed olid mulle ka 27 aastat tagasi igavad, ma sihtisin ikka süžeega näidendite peale juba toona. Muusika? No see võis ju olla, kui ta muu melu taustaks käis.

Mu isal oli korter vanalinnas, siis ma sain seal ööbida vahel. Praegu ikka võtab aju kärssama, et isa ei olnud ju kodus, mina ei osanud pliiti kasutada (üldse ei osanud, kuid seal oli ka teistsugune kui kodus) ja tegin endale kaminas plekk-kausi sees mingit munavärki söögiks. Nagu - kas mina oma lapsi jätaksin kuskile, tegemata kindlaks, et nad ka süüa saavad?
Aga see pole veel midagi.
Olin kaheksa. Mind pandi koolist kirja laste etlusvõistlusele, sest seal koolis olin loorbereid lõiganud oma ettekandega Jaan Kaplinski luuletusest "Jalrataste talveuni".
Ja oli kuupäev, asukoht ja kellaaeg.
Mu isa viis mu sinna ära ja lahkus must maja ees.
Läksin sisse. Ei osanud väga midagi teha, olin ses majas esimest korda elus.
Istusin saali maha. Publik kogunes.
Kui siis ettekandjad ükshaaval esile astusid, jõudis mul kohale, et vist oleksin pidanud kuhugi registreeruma, sest mina küll nende seas polnud.

Istusin lõpuni, vaatasin autasustamise ära, ja siis läksin koju, kusjuures ma ei julgenud koolis ega kodus öelda, et ma üldse ettekandmiseni ei jõudnud. Kuna olin ka nii palju selle luuletuse esitamise eest kiita saanud, mul ei tulnud pähe öelda, et midagi ei saanud. Et vbla esikolmik tuuakse kuskil ajalehes ära, niipalju mõtlesin, et sinna end paigutada vist ei tohi - siis ütsin, et sain 4. koha.

Aga aaaaaastaid oli see värk mul meeles kui häbi "Ma ju ... ei teadnud, et kuhugi registreeruma peab. Olen loll. Ei teadnud, aga ma oleksin ikka pidanud teadma, kui mult seda oodati!"
Nüüd mõtlen, et faking kaheksa-aastane laps?! Kurat, kui mu lapsed nii väikesed olid, istusin kuulekalt kõik nende esinemised maha ja vaatasin-kuulasin ära, kohale viimisest ja kõige selgeks tegemisest, mis vaja on teha, rääkimata!
Vat nüüd on küll tunne, et mu isa oleks mu ikka ära regada võinud.
Aga samas ei tahtnud toona teda kurvastada ja valetasin ka talle.
Mul ei olnud tunnet, et häbi, et ma midagi ei saanud etluskonkursil, mul oli häbi, et ma ette ei kandnud. Poleks nagu kohal käinudki.
Väga häbi. VÄGA. Aga et ma oleksin midagi toona või ka 15 aastat hiljem kellelegi ette heitnud, arvanud, et süü võiks olla ka mujal kui minus ..?

Ma olin univeraalne süü-enda-peale-võtja juba siis. KÕIK oli minu süü, minu viga, vaja ise parem olla.

Oi, viha =) Teate, kui krdi hea tunne see on!!!!

Kommentaare ei ole: