kolmapäev, 5. juuli 2017

Crescendo

Lasin kogemata juuksed lühikeseks lõigata. Päriselt, see oli kogemata ja tulenes igavesest kliendi-juuksuri teineteisemõistmispiirangust.
Nähtus, mis ei kao enne kui juuksurid ja kliendid ilmselt.
Napilt läks, et päris Hitleri soengut ei saanud ning ega praegugi palju puudu. A noh - juuksed, need kasvavad jälle.
Oleks veel käsi maha lõigatud, võiks nördinud olla, et valesti läks, liiga lühike sai.

Kuigi  mõtlen, et mingit erikeelt oleks ühiseks suhtluseks vaja, mis seletaks juuksurile ära, et kui ma ütlen 5 cm, siis mõtlen 5 cm, mitte nt 8 või 10 või 12.
Eks mul tule oma loomuliku sarmi abil see veider pott peas välja kanda, kuni jälle piisavalt kasvab, et ilus ka oleks.

Vbla silmade värvimine aitab.

***

Nüüd on juuksuriajast 4 tundi möödas ja hakkan pahaseks saama. See ei ole mulle uus reaktsioon - tihti on nii, et mul algul läheb kõik aur sotsiaalselt pädeva inimese mängimiseks, aga mida tõeliselt tunnen, tõeliselt tahan, on mulle endalegi arusaadav alles hiljem.

Nagu misMÕTTES. Ma ütlen, et ajagu küljed lühikeseks ja mujalt võtku umbes 5 cm lühemaks ja siis ta näitab mulle iga natukese aja tagant kammi sees mu juukseid ja küsib "kas nii palju võtame?" Kurat ma tean, kui pikad need ta seal kammi vahel just on, tundub küll pikem salk kui 5 cm, aga ju mulle ainult tundub!
Ma ju küsisin 5 cm, niisiis see ilmselt on 5 cm!
Ja noogutan ja lausun "mhmh" ja vaatan, kuidas juuksed kaovad ja muutuvad üha lühemaks - aga samas on pea märg ka ja vbla mulle ainult paistab ja ..?

Muidu mul ei ole lühikese pea vastu väga midagi, aga seda, et mulle ei sobi poolde laupa tukk, tukk peab kulmud osalt ära katma,  tean hästi juba teismeeast alates.

Aga iva on selles, et mina mõtlen, mida ütlen, sest selleks ma olen enne aru pidanud, otsuse teinud ja täpsed sõnad leidnud. Mingid jooksult muutmise-arvamise teesklemised tulevad mul ka ainult ja alati selle pealt, mida enne juba mõtlesin. Kui siis inimesed tahavad, et ma suvalt kulgeks, vaataks eraldi iga kammi vahelt paistvat salku ja otsustaks iga kord uuesti, on tulemuseks, et lihtsalt püsin esmase otsuse juures.
5 cm, ma ju ÜTLESIN, et 5 cm, ja kui 5 cm on nii palju, nagu sa mulle näitad, siis on nii palju. Jaa, lõika. Ütlen "jaa", sest usaldan, et mulle meelega sitta ei keerata.

Ma ei ole mingi kiirreageerija ja nagunii ei pea pädevaks oma hetketundumisi - enne läbi tunnetatud asjad on hoopis rohkem ... noh ... läbi tunnetatud.
Et mina teeks-ütleks-kirjutaks midagi, mille üle varem pole mõelnud, lihtsalt pole võimalik. Detailides jah, detailid on muutuv üksus, kas kala on pigem hall või hõbedane või üldse punane. Aga olulistes asjades?
No ei.
Ma olen kõigele mõelnud. Kaasa arvatud väga väga väga jäledad jäledused. Aastaid ja aastaid mõtlesin enne und igasuguseid asju läbi. Mis tunne oleks uppuda jäämineku aegsesse jõkke? Aga sügisesse merre? Aga mis tunne oleks, kui mu lapsi elusalt põletataks ja ma ei saaks midagi teha, oleksin seotuna kõrval, näeksin-kuuleksin-haistaksin, ent reageerida saaksin vaid hääle tegemisega?
Asju, mida ma EI ole läbi mõelnud, on vähe.
Ainus, mis saab mulle täieliku üllatusena tulla, on millegi ootamatu hästiminek. Võimalused, kuidas võib kehvasti minna, on ajus läbi mängitud. Päriselt, mul oli see ka mõttes erinevate variantidena läbi mängitud, kuidas me Rongimehega ikka üksteisega ei klapi, armusuhe ei ole teema ja kumbki läheb oma teed.
Sellega ta mind ei üllatanud.
Ta üllatas mind sellega, et pärast armusuhte lõppu mulle kuude kaupa pai ei teinud, ei ilmutanud kuidagi, et tal mingeid muid tundeid ka mu suhtes oleks kui jahe "praegu sa oled kurnav, natuke suhtlen, ent üldiselt tule tagasi, kui jälle normaalne oled". Ma isegi korra ütlesin talle, et selline mulje jääb. Ta vastas: "Ei, see päris nii pole," aga et oleks siis öelnud, kuidas on?!
Eip. Ei midagi.
Ma vahel siiamaani mõtlen, kuidas ta sai olla uskumatuses veel järgmise aasta märtsiski, et ma ise läksin alla rongi - nagu, mida üldse tähendab "sõprus" tema jaoks?!
Minu jaoks oli igatahes "läks veel halvemini, kui ette kujutada oskasin" Rongimehega just sellepärast ääretult jäle, et ma nagunii kujutasin erinevaid halvastiminekuid ette ju.
Aga ei, läks VEEL halvemini.
Nojah.

Ka sita soengu osas oli mul "noh, pole hullu, kasvab välja" eelmõte ammu olemas. Pealegi ega mul elus esimest korda soeng kehv pole.
Aga lihtsalt - miks inimesed ei usalda mu sõnu?! Ma ÜTLEN alati tõtt, tõelisi asju, ja siis hiljem olen täiesti segaduses, et mis mõttes ei saada aru?
misMÕTTES ei saada aru?!?!?!?!
Kui üldsus ja ühiskond ei usu mu läbimõeldud sõnu, mina aga ei suuda hetkega kiirreageerida, maailm ja mina lihtsalt ei haakugi. Mitte kunagi.

Suhtlemissegadus ei tohiks mulle üllatusena tulla, sama asi on juhtunud ei-tea-palju-kordi.
Aga see vilets soeng peas ikka on vilets.
Oeh.
Nüüd värisevad mul viha pärast juba käed ka.

(Hiljem: ah! Välja mõtlesin! Kui juuksed geeliga püsti ajada, võib päris rahul olla tulemusega! Või võib rätikut peas kanda!)

5 kommentaari:

notsu ütles ...

Kulunud nali, aga ilmselt oleks kuskil kõigile kättesaadavas kohas vaja avaldada võrdlev tabel, kus saaks tavasentimeetrid juuksurite sentimeetriteks konverteerida. Või elektrooniline kalkulaator. Või isegi mehaaniline, umbes nagu see vidin, millega polikliinikus mängida saab ja mis kehamassiindeksit ütleb. See võiks iga juuksuri juures seina peal olla, siis saaks klient, kes on kodus oma sentimeetrid välja mõelnud, kalkulaatorit kruttida ja juuksurile juba konverteeritud numbri öelda.

väga väga naine ütles ...

Ma pole seda nalja kuulnud, aga väga mõistlik mõte.
Ühine keel elagu!

Kaur Virunurm ütles ...

Mind ka nuditi viimane kord täiega ära.

notsu ütles ...

tglt see kalkulaatoriasi oli kulunud nalja edasiarendus, nali ise oli vist alguses mingi karikatuur, kus oli lakooniliselt kõrvuti joonistatud "tavasentimeeter" ja "juuksuri sentimeeter".

väga väga naine ütles ...

Mu ema püstitas teooria, et äkki ma ütlesin juuksurile kuidagi sedasi, et ta sai aru, et ma tahan pähe JÄTTA 5 cm juuukseid.
Mida enam mõtlen, seda tõenäolisem see tundub.