kolmapäev, 26. juuli 2017

Põhjani leebe

Oh, Nico Robin väljendas konkreetselt enesetapusoovi!
Me oleme nii sarnased!
Mis, muidugi olen Sandmani Surmaga ka sarnane. Ja Mary Poppinsiga. Lihtsalt nad on omavahel samuti mõneti ühesugused, noh.

Muidu nägin täna öösel põnevat detailset und, mis jooksis ääretult loogilisena lõpuni. Kui üles ärkasin, olin: "Oooo, nii ilus ja ehe!"
Siiamaani võtab naeratama.
Mu päriselu-mitte-enam-sõber ka seal oli täpselt samamoodi mitte-enam-sõber. Me kumbki tegime oma nõiaasju (nagu võlukunsti alal andekad inimesed ikka teevad, eks ole) ja ta konkreetselt sooritas oma valikuid nii, et need takistasid mind, ega pannud seda miskikski (nii lahe sõna k-de ja s-ide koha pealt!). Mispeale mina kehitasin mõttes õlgu ja tegin OMA asju ka nii, nagu ta ei tähendaks midagi, mõtlemata ja valimata midagi tema pärast.
Igast asju tegin, see oli täiesti põnev. Me olime ositi vastaspooltel oma mitte-enam-sõbraga, kel olid teised prioriteedid kui mul - aga siis sai too mitte-enam-sõber vägevasti mingi kahurikuuli moodi asjaga pihta.
Phmt see lõi ta surnuks. Minu poole ponnistus võita.
Ja ma mõtlesin täiesti kainelt, et kui mina oleksin pihta saanud, tema küll oma teelt kõrvale ei astuks. Lõpuks olime me vastased.
Mõtlesin ta laste peale.
Maailma üldise toimimise peale.
Ja asusin elu ta kehasse tagasi kutsuma, põlvitades ta kõrval ja kõrvaltvaataja oleks ilmselt midagi elustamismassaaži taolist näinud, ainult see massaaži osa oli puudu - phmt lihtsalt põlvitasin, käed tema rinnal, ja kutsusin mõttes..
Õnnestus. Ta tuli teadvusele. Oigas, oli segaduses, tõusis istuli.
Muidugi olin mina seks istuliajamise ajaks juba läinud ja üsna kohe ärkasin pärismaailma.
Aga nii tore.
Täpselt.
Sedasi need asjad mu meelest käima peavadki.

Sest mu jaoks on olemas õige ja vale ja ma ei saaks endaga elada, kui valesti toimiksin.
Ilmselt õige ja vale tunnetamise erinevus ongi minu ja mitmete ekssõprade lahknemise põhjus. Sest enese tapmist mina ei hinda Valeks Valikuks, aga nemad hindavad ja täielik fundamentaalne erimeelsus.
"Ma ikka tegin valesti ja halvasti, paha mina!" tahtnuks nemad kuulda, ja kui minu tunne on "Ma niigi pidasin kaua vastu, olen kuradima kangelane, et nii kaua suutsin, jee mina!" tekkis teatud ... dissonants.
Nii lihtne tõde. Aga ikka vaikselt imestan, et aina empaatiavõimetuid inimesi enda ümber korjasin.
Veider.
Aga ise korjasin!
Kas asjad saanukski minuga teistmoodi minna, kui ma sündisin sinna peresse, kuhu sündisin, sellena, kellena sündisin, kas geenid ja keskkond ikkagi määrasidki kõik ära ning juhus ja eksitus tulid mängu vaid pisiasjades?
Noh, välja arvatud, et olen elus.
Otse animest
Mul pole see veel selge.
See ka pole selge, kes on lahedam: Sanji või Zoro.
Mulle meeldivad nad mõlemad. Mõlemad!!!

Aint paksus on mulle automaatne turn-off. Mehi, kellele selle olen valmis andeks andma, leidub, ent vähe.

Kommentaare ei ole: