reede, 28. juuli 2017

Tegelt on hästi, reageerin pisiasjadele

Peaks mingi disclaimeri hoiatuse ka panema? Ah, ei pane.

Kui ka nii paljud asjad on nõmedad (pisiasjad, ent paljukesi koos annavad tunda), on ometi One Piece ja Steven Eriksoni Malaze-raamatud.
Kunst ei päästa vbla maailma, aga indiviide küll. Iga päev, iga tund.
Kui inimesed pärismaailmas on talumatult lollakad, mõtlen "A mine persse!" (lollakatele) ja "Ära põe!" (endale) ning lähen mõnda teise maailma ära.
Nii hästi aitab! Ma suutsin päris kaua seda lohutust ja rõõmu endale lubada ka enne Rongi, alles 2014 suvel kadus huvi teiste peast pärit ilmade vastu samuti.
No lihtsalt nii ükskõik oli. Pluss tollal mõtlesin, et minu valud pole midagi, vat neil seal! ja tundsin end seepärast veel kehvemini, et mul pole ju häda TEGELIKULT midagi, aga ikka on raske hingatagi.
Olen nii hädine!!!

Nüüd, kui päriselt aru saan, KUI rõve mul oli, on mu vaatenurk mõnevõrra muutunud ja rohkem "me oleme nii ühtekad!" tunnet erinevate sangaritega.

Ma enesetapmise-tundest kirjutan praegu seepärast, et malluka kommentaariumis keegi küsis mult, miks ma seda teemat ajan ikka veel, ja soovitas lahti lasta. Ma üritasin seletada, aga no: kes saab aru, saab vast niigi, kes arvab, et rongi alla minna oli nagu üks eksam teha või läbi kukkuda, ei saagi aru.

Mind ei oleks selle kogemuseta, noh. Oleks keegi teine, täiesti teistsugune inimene.

Ja samas arvan, et enese äratapmine ei olnud juhuse asi. Et sel hetkel, oli (peamine põhjus "mu lapsed on teises linnas ja hoitud, mul on viimane vaba õhtu") sattumuslik, aga et mu elu on piin, oli nii suurelt teadvuses igal pool kirjas, et ühtegi muud sõna sinna enam ei mahtunud. Mitte just et sel päeval, aga veidi varem või hiljem oleksin ikkagi läinud ja teinud.
Sest vapper - seda olin ka kogu aeg. Mitte et ise endale seda objektiivselt tunnistanud oleksin, pidasin end lihtsalt natuke vapramaks kui taustsüsteemis esinejaid, aga oli küll sees, kuidas seda ma kardan? Ok, seda ma siis ka teen! Elik ma SPETSIAALSELT ei tahtnud mingit ma ei tunnegi seda varianti leida. Mõtlesin, et inimesed surevad ainult üks kord, kordumatu kogemus (no nii arvasin!), järelikult tasub vähemalt see üks kord TUNDA, mismoodi see on. Et ma ei julge valu vastu võtta? Häh. Kardan midagi - järelikult just seda teen!
Elik see ei olnud juhus, et ennast tapsin. Selline inimene nagu mina oleks ikka sinna välja jõudnud. Mina olen, nagu olen - üleni selle kogemusega.
Mis täiesti arusaamatu aga - miks ma elus olen pärast?!

Noh, ja enam ei karda midagi. Ega kedagi. Et kellelegi ei meeldi miski mu olemise või tegemise juures? Tema probleem, mitte minu oma.
Mul pole ka midagi kaotada võrreldes ajaga, mil üritasin aina ja aina teiste meele järgi olla. Sest kas mind hoiti siis rohkem v?
Ha. Ha. Ha.

Keegi siin luges vanu poste ja kuna ma bloggeri-lehel näen seda, lugesin mõne päeva eest ka ühte. Pealkiri peibutas.
Tulid asjad meelde küll. Kurat, täpselt. Kurat kurat kurat kurat kurat!!!!!!!!!
Olin rongi alt läbi käinud vast 6 kuud tagasi ja mulle tuli üha ja üha "ole parem, ole rohkem, tee paremini!"
Praegu näitasin omaette mõlema käega kaks korda fakki seepeale nagu Zoro ja Sanji üleeelmises postituses pildil.
Nagu ... nagu ... Aaa, et info, mis minuni tuli siit, sealt ja viiendalt poolt, oli aina "Sa pole meile küllalt hea sellena, kes oled! Ole rohkem, targem, ilusam, siis me armastame sind!" ja siis keegi veel IMESTAB: "Kuidas sa VÕISID oma lähedastele sedasi teha?!"
Te üha ja üha ja üha rääkisite mulle, et ma pole piisavalt hea! Ütlesite, andsite mõista, andsite märku kogu mu faking elu!
Ja siis imestate, et uskuma jäin?!?! KUI juhm võib olla?!

Inimesed! Lollakad!

Kommentaare ei ole: