kolmapäev, 20. september 2017

Paari eelmise posti laiendus (sest mõtlen veidi aeglaselt)

Krt, võiks olla mingi reegel, mis keelaks mu kehal sumatriptaaniga harjuda ja ravimi mõju põlistuks.
Kahjuks toimub vastupidine protsess. Algul raudkindel "nüüd saab valust lahti"-meetod on muutunud "kui teine tablett koos kuuma dušiga ka ei aita, tavalised valuvaigistid peale. Ja kui need ka ei aita, kannatad. Nii hull vähemalt pole kui üldse ilma tabletita."

Võiks nutta, aga mis abi sellestki on.
Kui väga valus on, niitsun. See kuidagi teeb olemise kergemaks.

See eelmises postituses sõnastatud värk (misMÕTTES läks mul nii krdi kaua, et see sõnadesse panna ja asjadest aru saada?!) selgitab jälle palju. Muuhulgas vastab ka küsimusele "miks ma TEEN endaga sedasi?!", mida olen perioodiliselt endalt küsinud.
Loogiline ju.
Ma teen oma isikule, oma füüsilisele minale halba ja panen ta peaaegu kindla peavalu teele, sest kui kuidagi õnnestub teised rõõmsaks teha, on see vaeva väärt. Mul on teiste rõõmust rohkem hea, kui omaenda valust halb. On näiteks täiesti tunne, et see rollimängjate kokkutulek oli great success ja jee, hoolimata juba teist päeva kestvast peavalust.

Mul on hea, kui teistel on hea.
Mul on halb, kui teistel on halb.
Nii. Krdi. Lihtne.

Seepärast ma ei hooli endast, seepärast kipun kõik hinge tagant ära andma, seepärast. Sest äkki keegi teine naeratab ja on rõõmus mu tegude peale, ja siis mul on hea.
Kui keegi teine ei naerata ega rõõmusta ja mina muudkui annan, annan rohkem, veel rohkem - tekibki olukord, kus mul ei ole enam midagi, aga maailm, oh! See tahab alati rohkem.
Kõik, mis teen, kaob põhjatusse kurku ja keegi isegi ei märka, kui palju endast andsin.

Mina ja isekas?
Ikka ei mõika, kuidas on võimalik, et mu poolt täitsa arukateks hinnatud inimesed NIIVÕRD millestki aru ei saanud.
Miks ma ümbritsesin end sellistega?
Sest vahel nemadki naeratasid, mul õnnestus. Siis oli hea.
Mul ongi hea, ükskõik kui halb minul isiklikult, valud-vaevad, on, kui teistel on minu tegude või isiku tõttu hea.
Korrutan sama asja, sest ausalt, ei taibanud seda varem. Ja ometi on see kohutavalt ilmne!
Jah.
Aga vat kui mulle ei väljendata, et minu pärast on hea; nii tore, et olen nagu olen, mul on halb.

Sest ma ju iseenesestmõistetavusi ei tunneta. Kui ei öelda, et on hästi, on järelikult halvasti.
Pole midagi head öelda, noh.
Ja mul on halb.

Tegelt usun üleni, et depressioon on haigus ja moonutab pilti silme ees. Aga samas mõtlen inimestele, kes mind ümbritsesid ja no - see ikka mõjutas maailmapalju, kuidas nad minuga suhtlesid.

Kui mulle ei öelda hästi, eeldan, et ei mõelda ka hästi.
Dohh.

Mis kõigil ei ole ligilähedaseltki nõnda v? Mis mu "ütlen hästi ka suvalisele lahedate kummikutega tüübile, keda aknast näen" on põhjusega imelik komme v?

7 kommentaari:

Jere ütles ...

Aga miks on vajalik korduv tunnustus ja kiitus, mis ilmselge ja vajalik oleks näiteks lapse kasvuperioodil, kui ilma selletagi täiskasvanud inimene võiks teada, et on ilus-tark-hea?
Oledki igavesti lahe eriline inimene ju, miks seda pidevalt üle kordama peab? :)

väga väga naine ütles ...

Vbla mulle lapsena ei tulnud seda ja sestsaati on usk, et kui ei kiideta, polegi midagi?
See oli mu vanemate teadlik otsus, muide. Et last ei tohi kiita, läheb veel uhkeks.
Mul on konkreetselt MEELES korrad, kui mind kiideti, sest need olid nii krdi erilised.

notsu ütles ...

ma olen tasapisi õppinud ka vähemtuttavatele inimestele kiitust välja ütlema - aga varem takistas näiteks kõhklus stiilis "äkki ta ei taha, et ma temaga juttu teen. äkki ta ei taha minu kiitust. äkki ma hirmutan teda." Selline ettekujutus noh, et kui ma kellegagi kontakti võtan, teeb see talle tüli.

pluss mälestused olukordadest, kus ma olin kellegagi kontakti võtnud ega osanud seda seejärel ära lõpetada - ja tema ka ei osanud ja mõlemad sügelesid ega osanud midagi pihta hakata ja see oli hirmus piinarikas.

notsu ütles ...

ses mõttes on kirjalike komplimentide tegemine ikka hirmus palju kergem.

Ver Ano ütles ...

Olen veidi seda blogi lugenud ja tundud olevat omadega üpriski pahuksis inimene - füüsilistele haigustele lisanduvad ka vaimsed traumad ja hingelised haavad, raske endaga toime tulla. Küll aga loen maniakaalsest soovist saada kolmas laps. Küsimus ongi, et miks? Selles suhtes, et kui sul endaga nii palju tegu on, miks oleks vaja juurde saada veel üks laps? Tundub ju, et isa ka ei ole perega koos juba praegugi ja järgmine laps sünniks nagunii ilma isata, et kuidas tagad, et sinu niigi kehv tervislik seisund hullemaks ek lähe, et depressioon veel rohkem võimust ei võta ja suudad olla adekvaatne lapsevanem? Ära võta seda rünnakuna, vaid pigem ratsionaalsele arutelule kutsuma. Mina näen maailma üht viisi, aga tahaksingi teada, et mis viisil sina näed seda.

väga väga naine ütles ...

Ma arvan, et sa oled eriliselt juhm.
Mis sinu arust on "ratsionaalne", on minu arust "miks mind peaks huvitama kellegi teise arvamus, mille ta on blogi lugedes kokku pannud ja arvab, et see on õige?!"

Mina _elan_oma elu ja minu arust on laps hea mõte, sest kui mu elus on 2 eesmärki ja neist üks on "vähemalt 4 last", miks krt ma peaks loobuma oma elueesmärkide täitmisest sest "äkki ma ei saa hakkama"?
Äkki saan?
Ja mulle tundub variant olla pädevam vanem kui väga paljud selle põhjal, et mul juba on 2 sitaks lahedaT last, tõenäolisem kui "äkki ma ei saa hakkama".

+ kui sa oled xan, mine ka persse elik - on oodata peale-kella-12 tulevat reibast vihaposti =P

tafkav ütles ...

Sa oled väga äge ja tore ja teed inimeste elu paremaks. Ja kui parasjagu paha tuju on, et keegi ei ütle, siis võta ühendust. Mul on neid lauseid praegu päris palju üle ja ootel, üldse pole raske paar Sulle öelda/kirjutada (sest ega need ju valed ei ole). :-)