pühapäev, 29. oktoober 2017

Puudutuse vägi

Huvitav, kui võtaksin end kokku, kas mul õnnestuks öelda midagi intelligentset, mida juba 29 korda varem pole öelnud?

Blalablaalaablaanlabla. Blah!

Eeeee ... ei.
See intelligentsuseosa ei tulnud üldse välja.

Kurvalt pean ka tõdema, et põrmustav optimimimimimimism on jätkuvalt minuga.
Või noh, pole isegi mitte kurvastav tõdemus, eksole. Et ma ei karda, et ma ei oska karta, on nagu lahe. Jep, selgelt liiga vapper omaenda hea jaoks, ei suuda end hoida, kõik see - aga noh, jah.
Kas ma oleksin meelsamini ettevaatlik, arg, hirmu täis?
Nooo ei!
Missugune tõde paraku EI tähenda siiski ka, et mul poleks: "Kas ma võin sust kinni hoida? Jälle keegi kirjutas kommentaari, mille ainus mõte, et olen loll ja halb inimene!"

Teise inimese ümbert hoidmine annab ikka tohutult jõudu ja rõõmu. Tunnet, kuidas keegi on ka minuga ja hoolib piisavalt, et vähemalt korraks lasta mul olla väike ja nõrk. Ja kui see keegi on minu jaoks nagunii ka muid asju maailmapalju teinud, lahke olnud, arvestanud - siis on maailm kohe elatavam, elu elatavam, ja mul jälle jõudu ise tugev olla.
Kui mul ei ole tunnet - ja mul ei ole olnud liiga paljudel kordadel minevikus - et keegi kaitseb mu seljatagust, on mulle olemas igal juhul, on tunne, et maailm lömastab mind, kui ise kõike teha ei suuda.

Usk inimvõrgustikku; igaüks aitab teist oma võrgustikus, kui see abi vajab, on tore.
Aga teoreetiline. Reaalne tunne, et keegi armastab ka mind, hoolib, on mul halb või hea, on mul ikkagi kallistades. Inimesest kinni hoides. Maailm püsib kohe paremini küünarvarre kaugusel ja ei vaju mulle peale.
Ja üldse, pole ju minu asi seda korda teha.
Maailm saab hakkama. Minu asi on hoolitseda enda eest.

Aga on mul tundega meeles too tõik, kui emban teist inimest ja too ei põgene kohe ära seepeale.
Muidu on teoreetiline teadmine.

Oi, kas ma pole võrgupäevikus maininud viimasel paaril aastal, kuidas mulle hirmsasti meeldib kallistada? Mida, viiel aastal!? KUUEL?
Nojah, ilmselget ikka ei taipa väga korrata.
Kui ma inimest ei puuduta, on suht kama, kas ta on arvuti taga 1300 km kaugusel või istub must üle laua ja joob kohvi. Usun, et ta on mulle olemas, kui ta reaalselt katsutav on, puudutusega tajutav.
Ei tõmbu kohe eemale, tahabki minu ligi ka olla.
Kõike võin ette kujutada - aga reaalset puudutusetunnet VÕIN kujutleda, aga see pole see pole see pole see.

Aga noh, jah. Ma olen snoob. Ega ma siis kõiki ei taha puudutada, ainult neid, kes mulle meeldivad.

Muidu on nii, et käisin eile kinos.
Thor.
Väga nunnu film, v.a. et mis mõttes Asgardis elaski 680 inimest? =P

Led Zeppelini ma nagunii armastan, väga kõvasti ja laialdselt, ja mul on on noori Planti-Page'i kontsertvideodes vaadates ikka väga: "Nad olid kunagi jumalad. Üleni ja igas aspektis. Siis möödus aeg, nad läksid vanemaks, paksemaks, teevad ikka head muusikat aga - aga - aga --- aga nad ON kunagi jumalad olnud!!!"
Ent Immigrant song'i armastan veel väga eriliselt. Mu lemmiklugu Zeppilt juba siis, kui olin 11 või nii.
Ikka veel on. Kuigi konkurents on kõva.

Oh, ja nüüd oli see filmis, mis mulle nii väga meeldis!

Kommentaare ei ole: