neljapäev, 26. oktoober 2017

Tagasi tavapärasusse vol II

Oi, tere =)

Tasapisi hakkan taas normaalseks saama.

Mõneti oli vahepealne pauk isegi kasuks: kui vahepeal ei meenuks, mis tunne on endas suurelt kahelda, võibolla ei oleks ma ka nii veendunud, et endas kahelda on jube, seda ei tasu teha, ja liigset enesekindlust ei ole olemas.
Sest eneses kahtlemine?
Inimesed (kaasa arvatud mina) on lollakad NIIEHKNII. Kogu aeg selle ees õudust tunda, et äkki olen nüüd loll, on jõu ning seesmise rahu räme raiskamine.
Sest ega keegi ei päästa endas kahtlemisega end lollakas olemisest. Ainult jaks ja rõõm kaovad kui tilk vett supi sisse.

Muidugi. Teiste halvaks pidamine on nõme. Aga "enda heaks pidamine" ja "teiste halvaks pidamine" on väga erinevad asjad.
Nagu VÄGA.

Oi, kas ma eksisin teelt, rahast ja lastest rääkides?! Et rääkisin teiste kohta halvasti?
Kusjuures ainult natukene, eks ole.
Mul lihtsalt "hakkamasaamise" definitsioon oli seal, kus ta mul ikka olnud on (ja miks ma siiamaani enesetapmist enda jaoks adekvaatseks teoks pean; nii palju sisemisi uksi avanes).
Kui ma ei sure, kasvatan end kokku nagu ennegi. Kuni ei sure, elan edasi nagu ikka. 
Elik phmt - kuni ma ei sure, ongi kõik korras. (Ja kui surin, tuligi alles ette, et oleks nagu mõtet teismoodi proovida.)
Mulle tuli ÖELDA, et kõigile ei ole "hakkamasaamine" see asi. Et kõik ei mõtlegi "kuni ei sure, saan hakkama".

Ma lihtsalt ei tulnud enne selle peale.

Aga noh, jah. "Normaalsus" mulle on näiteks see, et ma ärkan kell 5.50 üles, et kempsu minna, ning ei jää siis enam magama.
Vahepeal, ebanormaalsel ajal, magasin sügavalt ja kui tuligi pissihäda, ei olnud probleemi pärast uuesti uinuda. Unenäod olid ka viimase peal.
Ärkvel oli raske - aga unega hea.
Aga mulle meeldib rohkem tunne, et ärkvel on hea. Olen valmis unerõõmud selle nimel ära pisendama, näiteks mitte magama jääma poolteist tundi surmväsinuna voodis külitades, et aga mõte oleks klaar ja tunne puhas.

Kurat, see enesesse uskumine, oma sisetunde oluliseks arvamine (jah, ma võin eksida, mis siis?! praegu arvan nii) on nii tähtis - ja ometi tuli mul "ma ei taha näha ka kommetaare, lasen kellelgi teisel enne läbi lugeda, kas tasub üldse vaadata" teiste inimeste arvamuse, nende enda olulise sisetunde väljendamise peale.
Mõtsin, miks.
Jah, mul ei ole ega olnud mingit probleemi sellega, kui arvati teistmoodi kui mina, samas eeldusi samu võttes. Noh et faktid on samad, tõlgendus erinev. Täiega lahe, mõttevahetus, uued ideed!
Aga mul oli tohutu probleem, maailma raskus vajus mu õlgadele, kui minust aru ei saadud. Kui korraga pidanuks hakkama a-st ja b-st seletama, et näed, need on tähed, neist moodustuvat sõnad ja mõtsin neid ja neid tähti järjestikku kirjutades seda sõna.

Ma ikka jäin kõvasti hätta endalegi selgitamisega, miks see nii õudne oli. Teiste jaoks oli "arusaamatus" seletus, mulle öelduna pidanuks "arusaamatus, te mõistate erinevalt" nagu kergendav tõdemus olema - aga minu jaoks see just oligi jube.
Mis mõttes minust aru ei saada, mis mõttes peaksin end tõlkima, et arusaadav olla, mis mõttes inimesed eeldavad automaatsetena asju, mis minu jaoks üldse automaatsed pole, samas minu jaoks iseenesestmõistetav on neile "ei mõista, mis ta mõtleb, võtame siis kõige halvema võimaliku võimaluse ja usume seda".

Ma olen valesti, selge ju! Nad eeldavad, et õiged inimesed oleksid sellised ja mõtleksid nii, nagu nemad arvavad. Mina aga mõtlen ning tegutsen valesti!

See oli väga ränk. Aga noh.
Teraapiast oli seekord ometi väga selget kasu.

Me rääkisime õnnelikest mälestustest, sellest tulenevalt muusikast. Jutustasin, kes laulis mulle, mis mu enda suhe laulmisega oli ja on, kes vilistas - ja liikusime sealt edasi õhtujuttudele ja mängudele ja ... ja kui ma siis aru sain, et lapsest saati olen õigust laps olla, laulda, mängida, lõbu pärast lugeda pidanud pidupäeva-eriks, sündmuseks, mida tuli ette hästi harva või mille jaoks ma pidin kodust ära minema või vähemalt mitte kellegi silma alla sattuma.

Jah, mul on tunne, et mu lastel on hea elu, sest neil on õigus nemad ise olla kogu aeg. Beebi, kolmene, seitsmene, kolmeteistkümnene.
Et ma tapsin ennast, kui nad olid kaheksa ja kaksteist? Noh, teate. Minu kodus sel ajal loeti mind juba ammu emotsionaalselt küpseks - ja ma pingutasin ka, et ootusi õigustada.
Krt, ma ei saa sellest üle, et olin kaheksa, kui klaarisin oma vanemate lahkuminekuasju.
Naeraks, aga liiga hirmus.
Mingi raha, mingi isa kodus, pffff ... pisiasjad, PISIASJAD.
Nii ebaoluline võrreldes tõeliselt tähtsaga.
Ole see, kes oled, täpselt selline, nagu oled, su vanem ei nõua, et oleksid keegi teine. 

Kas kõik need "head lapsevanemad" ka nii teevad oma lastega, ma ei tea.
Kuidagi nagu oletaksin, et kui teeksid, oleks toredaid õnnelikke lapsi rohkem. Aga ei, noh, kui inimesed arvavad, et raha ja kahe vanemaga peakski laps õnnelik olema, nad võibolla tähtsatele asjadele tähelepanu ei pööra?

Jep, mina arvan nii. Et võin eksida?
Nagu ei arva, et eksin. 

5 kommentaari:

irve ütles ...

Kas eksimisega on mingi traagika seotud? Kirjutad nagu see oleks mingi draama ja häving. Suva ju veits?

väga väga naine ütles ...

No nüüd jah.
Varem ei.
ja krt, ise sa mulle Pealerongi-alla-aasta-natuke rõhutasid, et see on mingi tähtis asi, sina alati ikka mõtled, et vbla eksid.

Paula ütles ...

Ma ei saa sellest õige ja vale teemast üldse aru. Keegi ei ole õige. Keegi ei ole vale. Igaüks on nagu oskab. Ei ole olemas mingit mõõtu või kuldset standardit, kus kohast on õige piir.
We don't see things as they are. We see things as we are.

väga väga naine ütles ...

Mõistusega ma tean.
Tunnetega ... on teine lugu.

Paula ütles ...

Pai. See on see, kes sina oled