laupäev, 23. juuni 2018

Verstapost. Mitte minu oma, dohh

Noh, vanemal lapsel on põhikool lõpetatud.

Mina ja tema noorem vend vaatasime aktust videoülekandest korrus allpool, sest jee ma jaksan trügida sinna päris aulasse, kui rong ka veel 32 minutit hiljaks jäi. (Neile, kes on kursis rongigraafikuga ja teavad, et ka kolm koma kaks minutit on kõva hilinemine, kordan üle: kolmkümmend kaks minutit.)
Keegi pidas ekraanil kõnet: "Ja ärge olege kurvad, see ei ole lõpp, see on alles algus!"
Poeg mu kõrvalt (mõnevõrra pahuralt, sest nii kaua pidi rongi ootama): "Keegi pole kurb!"
Mina (irooniliselt): "No tõesti, eriline kurvastamiskoht!"
Pärast näitas kaamera meile, kuidas mu tütar nutab.
Ja nutab.
Ikka veel nuttis!
Andis nuttes õpetajatele lilli. Ja isegi kui saalist välja tuli, me nägime teda mitte kaamera vahendusel, vaid näost näkku, nuttis.
Ja veel.
Ja ikka veel.

Hiljem selgus, et ta nuttis juba enne aktust, sest õhtul oli tal tulnud idee teha kõigile õpetajatele tartlette'e, omaenda retsepti järgi (kama oli oluline koostisosa)siis ta oli neid teinud, saanud valmis, aga unustanud, et need tuleb ka pakkida.
Aga koogid olid õrnad. Pakendid, mis mu ema ette pani ja millised nad ka tegid, ei säilitanud üldse neid imelisi kreemist kaunistusi, mis ta tegi, ilustused vajusid lössi ja nähtamatuks.
Mitte et ma poleks ühte ülejääk-tartlette'i mekkides leidnud, et misasja, imeline ju! - kuni nägin teist ülejääk-kooki, mis oli imekombel vormi säilitanud.
Siis sain aru küll, et see kreemi lösakile vajumine oli kaotus.

Kuigi noh, jah.
Täna rongis just mõtsin, et kunagi notsul oli õigus, kui ta ütles, et olen mõnes asjas andekam kui enamik.
Üks neid tegevusi on söögi- ja joogitegemine.
Selleks on vaja kogemust, mis saab nii tehes, mis saab teisiti tehes, kuidas minimaalse pingutusega maksimaalse tulemuse saab ehk hinna-kvaliteedi suhte tunnetamine (hind läheb siis igasuse ressursina kirja) - aga ma küll nii keerulisi kooke ei viitsiks teha, kui umbes sama head saab ka lihtsamalt.
Põhju tegemata ei pääseks, aga maasika toormoos VÕI vürtsikas pohlamoos, mõlemat pole küll mõtet panna. Šokolaadi sulatamata ja veel üheks kihiks seadmata ei tuleks nii maitsev, aga jah - kreemist kaunistused poleks mulle pähegi tulnud.
Kõikvõimalikud "vesi peab olema 70-80 kraadi, teepuru värske, lase tõmmata kaks minutit" rohelise tee tegemisõpetused on ka pfff. Lihtsalt sa pead teadma, et kuumema veega lüheneb tõmbeaeg, puru korduvalt kasutades aga võib ka kuumemat vett ja/või pikemat tõmbeaega vaid soovitada, üldiselt kõige vähem läheb mõruks just teise või kolmada kasutamise tõmmis, aga ole hoolas, ja ei juhtu ka esimesega midagi ... Ja peamine, tunne oma puru! Iga konkreetne on erinev, isegi kui on jälle "gunpowder" - erinevate firmade omad on erinevad!
Ent kui matsu jagada, ei ole täpne retsepti järgimine millekski vajalik.

Lohutan, nagu oskan
Pärast aktust, pildistamist (veel äranutetud näoga fotosid!) oli tütar nii surnud, et sõime perega kooki, pirukat, salatit ja mureleid, mängisime Marco Polot (vana versiooni, nii vana, et guugel ei and kolme eri katsega ÜHTEGI vastet, millele link panna) ja ta ei tahtnud küll kuskile klassikaaslastega pittu minna. Vähhh!
Me ikka oleme veits sugulased.
Lugesin ta aastaraamatut. Seal oli kirjas, et ta on väga otsekohene ja ei hoia tagasi - aga kas teised tema öeldust ka aru saavad, on iseküsimus.
Me vbla oleme isegi veits rohkem kui "veits" sugulased.

Nüüd on lapsed minu ema ja tema mehega maale läinud, mina valvan linnas kassi ning olen väga rahul, et pääsen taaskord pidustustest.

Kommentaare ei ole: