pühapäev, 11. august 2019

Hala vol II ehk veel halam hala

Mõnikord ma mõtlen, et mis mul viga on.

S.t. tegelt on selge, mis mul viga on, neurotüüpilisi inimesi on (ükskõik, kui palju on ka neid "normaalseid" diagnoosimata autiste, teistmoodi ajuga, ent hakkamasaavaid kodanikke ja hästi, veel paremini, oivaliselt kohandunud paistvaid maskeerijaid) siiski enamus ja mina olen ses mõttes vähemus.
Lisaks olen ma muidu ka - imelik ja eriline. Isegi autisti kohta.
Ebanormaalne.
Aga ... aga KÕIK peale väga väga väheste erandite on ju ebanormaalsed??? Miks siis minul just see suhteteema ei õnnestu?!

Ei saa öelda, et keegi kunagi minusse armunud ei oleks olnud. On. Korra oli isegi inimene, kellesse mina armunud olin. (Ja sellest suhtest on mul mälestuseks poeg.)
Aga laias laastus: kui mees mulle meeldib, ta ei taha minuga asju ajada.
Või meeldib vaikselt ja alles takkajärgi, kui asjade ajamine enam variant ei ole, saan teada, et aa. Ma olin tema meelest lahe.
Ning no kuitahes mõistlikult või mõistusetult lähenen, kuitahes "tema oleks hea partner, mis siis, et me kumbki üksteisesse armunud pole", IKKA saan vastu ... pükse? Sääri? Kleiti? Tagumikku?
No vastu midagi.
"Tema" ei taha mind.

Ja ma ei saa aru, mis mul ikkagi viga on.
Sest ma olen nii krdi tore ju? Nagu ... kui mind vaataks soojalt ja teeks ettepaneku ilma lapseta paar olla keegi nagu mina, oleksin nõus.
Jep, ilma lapseta ka.
Neelaksin alla, sest keegi-nagu-mina oleks NII HEA.
Sest ma olen nii krdi tore, olen täpselt see, keda minulgi vaja oleks ja kellega oleks hea ja kellega saaksin aus olla ja kes hoiaks mul elu sees, elu toimumas ...
... ja no kuidagi õnnestub mul ikka ja aina ja alati inimkonnast välja valida need isased isendid, kes mind ei taha.

Ma ei saa aru! Lihtsalt ei taipa!
On mingi legend, et inimesed kuuluvad paaridesse ja isegi need inimesed, keda ma tean üksik olemist jutlustanud olevat, on ikkagi endale paarilise leidnud - aga mina ei.
Nagu EI.
See lihtsalt ei kuulu minuga kokku vist? Või mis värk on, arumaitaipa.

Tegelt tean, mida ma EI ole proovinud.
Armuasjade ajamist mehega, kes mulle ei meeldi. (Seksinud küll olen, phmt on kolm vägistamist mu ajaloos vist? Kusjuures ma isegi ei arvanud, et need on vägistamised, sest ma ei olnud ju lõpuni välja "Ei!", vaid mõtlesin konkreetselt: "Ah, olgu, tee ära, maiviitsi vaielda," ja isegi ilmutasin aktiivsust, sest tahtsin, et nad kiiremini lõpetaksid.)
Aga no ma ei taha ju paarilist, onjo. Ma tahan õnnelik olla. Nii et mehed, kes mulle ei meeldi, ei ole valikus.

Mõtlen, kuidas nii saab olla, et ükski mees, kes mulle meeldib, mind ei taha?

Mingil ajal mõtsin, et no kui ta mind tahab, krt, julgegu väljendada, ma ei jaksa mõistatada. Mingil määral mõtlen ikka veel nii. Ent kui mina juba nii palju tahan, et ise väljendan, siis kas tuleb sitt suhe (Leevike ning see, kust mul poeg on) või ei tule suhet üldse.
(Kammaan, see üks seks ja enne kuu aega "armastust" täis netikirju ja telefonikõnesid Rongimehega ei olnud ju Suhe ometi!)

See suhe, kust mul tütar on, oli veider.
Phmt ainuke mehe initsiatiivil sündinud armusuhe, mis mul olnud on, kui välja arvata KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik ehk mu esimene "poiss-sõber"), aga need mõlemad olidki ajal, kui mul oli suht suva, kes, TAHTKE MIND, kui olete enam-vähem kena ja enam-vähem isane, ma tahan kohe vastu.
Elik kui noor olin, oli mu põhikriteeriumiks, et mõni kena mees tunneks mu vastu huvi. Kas ta mulle inimesena meeldib ka, oli viiendajärguline. Või õieti: mulle meeldisidki KÕIK kenad mehed. Eranditult. Seal polnud midagi valida, et oi, et ta ei jooks ainult või oi, võiks ikka loogiliselt mõelda vahel vms. Mida iganes nad tegid või olid, ma mõtlesin sinna romantilise oreooli ümber ja ilmselt oleksin sedasi mõelnud ka mehe puhul, kes mind regulaarselt füüsiliselt tümitanud oleks. Et noh, tal on ilus hing, nii piinatud ja dramaatiliselt üleköetav, aww.

Nüüd ma valin. Sest mu see ... süda? sisetunne? Mingi asi valib, ma ei taha igaüht, isegi kui ta kena on.
Ja palju kasu on mul sellest küll.
Ikka saan vastu pükse, kleiti, sääri, tagumikku.
Jalaga persse või midagi.

KURAT, MA EI ÕPI KA.
Nagu: kui mitu korda on juba nii juhtunud? Kui selgeks on mulle saanud, et paarissuhted pole mu forte?
Ja ei. IKKA ma panen need luude valesti kokkukasvamisest väändunud ja imelikud sõrmed taas sahtli vahele, sest äkki seekord veab?!

Ja no ei. Ei. See ... nagu ... bah.

35 kommentaari:

notsu ütles ...

See kõlab iseenesest nagu asi, mida terapeudiga arutada, kui on hea terapeut. Et äkki saaks teada, kas lihtsalt halb õnn või muster (nt tõmme meeste suunas, kes ise sinust ei hooli, niiviisi, et see mittehoolimine on lausa tõmbe tingimus) ja kui jah, siis kas see muster on sellisel bioloogilisel tasandil, et midagi pole teha, või on elu jooksul sisse kasvanud, mida saaks uues suunas kasvama nügida.

notsu ütles ...

nt see, mis sa oled kirjutanud - et vanasti sa kannatasid igasugust halba käitumist välja, sest arvasid, et sinuga on normaalne niiviisi käituda, nagu toetaks sellist hüpoteesi. sellist, et "halbolu on normaalne", millest võib kergesti tulla ka, et "hooliv on imelik, öäkk, mis tal viga on".

kui ma muidugi praegu omaenda minevikukiikse ei projitseeri. mul oli midagi sellist kahekümnendate lõpuni enam-vähem.

väga väga naine ütles ...

Vist projitseerid. Sest vähemalt mu viimane huvialune on minuga täiega nunnu - v.a. seksiga seotud asjad.

notsu ütles ...

selle minu projektsiooniga võrreldes siis ju isegi hea, sest kui asi on lihtsalt viltuvedamises, ei või iial teada, äkki millalgi veab paremini ka.

notsu ütles ...

Aga nüüd jäin mõtlema meeste väljendatud seksuaalse huvi peale.

Sa oled kirjutanud, kuidas mehe seksuaalne huvi, mis avaldub liiga vara, on eemaletõukav. Ja teisest küljest, et kui mees oma huvi ei väljenda, siis sa enamasti ei viitsi.

Ma ei tea, kuidas on kõigi meeste huviga, aga võtan korraks hüpoteesi, et enamikul meestel on seksuaalne huvi kas kohe tutvudes või ei tule ka (raskesti kontrollitav hüpotees muidugi, aga see selleks).

Sellest kohe-huvitujate hulgast on osa selliseid, kes väljendab huvi otse (kasutades ühe mu tuttava väljendit "lööb kohe harpuuniga külge"), osa selliseid, kes loodab kehakeele jms peale.

Oma kohe-huvi otsesõnul väljendajad langevad valikust välja, sest sa tahad enne pikemat tutvust. Kehakeelega väljendajad püsivad valikus kauem, sest isegi kui nende huvi on samavõrd alguses peale, ei peleta lihtsalt laienenud pupillidega silma vaatamine sind ära - aga paraku on sul autistina nende kehasõnumeid ja vihjeid hiljem, kui sa neid juba tahaks, täpselt sama raske välja lugeda. Nemad jäävad niisiis rühma "kui ta mind tahab, krt, julgegu väljendada, ma ei jaksa mõistatada".

Sellisel juhul jääb üle loota ainult nende peale, kes jäävad sellest hulgast välja - meeste peale, kelle seksuaalne huvi tärkab alles pikema tutvuse peale. Optimistina loodan, et sellised on olemas, aga on selge, et valik on selle piiranguga juba tublisti väiksemaks jäänud. Ja täiskasvanud mehi on nagunii vähem kui täiskasvanud naisi, ja kuna Eestis on naiste keskmine IQ kõrgem, siis on intelligentsel heteronaisel vaimselt vähemalt võrdsete partnerite valik samuti tunduvalt väiksem kui intelligentsel heteromehel.

Kas su tuttavad on puha õnnelikud paari-inimesed? rõhuga sõnal "õnnelikud", sest mingit vinduvat suhet sa ju endale ei tahaks ka.

väga väga naine ütles ...

=)
Nii on, kõik on õige =)

On jubedaid suhteid ikka tutvuskonnas ka =) aga selge vähemus =)

notsu ütles ...

Mu enda eelis - mis aitas mind üle omaenda haiglasest suhtumisest ja sellest, et tutvusringkonnas oli väga vähe heteromehi ja eriti vähe vallalisi heteromehi - on see, et ma ei ole võimeline tõmmet, mida ma tunnen, väljendamata ja enda teada jätma. Isegi kui ma ise tahan väga varjata, sest piiiiinlik ju. Mis tähendab, et niipea, kui mulle keegi meeldis, tulistasin ma vasakule ja paremale selle signaale, nii et kui mehel endal tahtmist oli (ja ta selliseid signaale lugeda oskas), siis läks ka asjaks.

Mis ei tähenda, et esimesed kolm sellisel moel tekkinud suhet lõpuks untsu poleks läinud, igaüks ise põhjusel. Neljas püsib siiamaani.

Ma ei teagi, mida see peaks nüüd näitama. Vbla seda, et isegi kui omaenda huvi väljendamine annab tulemuseks mitu käkksuhet, ei tähenda see veel, et see peab ainult käkke andma. Aint et kui sulle on untsuminekud valusamad kui mulle, siis on sul arusaadavalt vähem motti seda käkiriski uuesti ette võtta.

notsu ütles ...

Aga mida sa paarisuhtelt ootaks?

võrdlusmaterjaliks - mul on peamised nõudmised, et mees oleks mulle füüsiliselt atraktiivne (sest muidu lihtsalt ei teki suhet) ja ei vinguks minu kallal; selle kõrvale on elu jooksul lisandunud nõudmine, et ei oleks ka enda vastu liiga destruktiivne (kunagises suhtes kartsin näiteks korra, et purjus peaga ujuma läinud mees upub ära, ja seejärel - ikka veel purjus peaga - läks ta linna peale rattaga paarutama ja ma ei teadnud tükk aega, kas ta sai elu ja tervisega koju; rohkem ei taha midagi sellist enam üle elada).

ühesõnaga - atraktiivne mees, kes ei tegele minu ega enda hävitamisega. Kõik muu on boonus.

väga väga naine ütles ...

Mul on suht sama =) Vähemalt väliselt kena olemise osas.
Kena, julge ja aval (ja julge ja aval on tegelt sünonüümid, end kaitsevad varjamise ja vaikimisega need, kes kardavad).
Ja et oleks mu vasta hea =)

notsu ütles ...

ok. ma mäletan varemast ajast, et sa tahtsid kõigist eluaspektidest ka suurt kirge ja suuri elamusi, mida selline lihtsalt-hea-olemine ei pakuks, seepärast mõtlesin, et järsku sul on suuremad nõudmised.

väga väga naine ütles ...

draama käib teistpidi asja juurde - kes võtab minu, võtab ka draama.
Mis on naljakas, arvestades, kui lahke ja leebe ma olen.
Aga äärmused on alati mängus, kui mina mängus olen.
Mu vanad postid sel teemal olid rohkem "miks teile mu draama ei meeldi? Miks see halb on? Elamused ja ühiselt valatud veri ju LÄHENDAVAD?!"

notsu ütles ...

Mul on näiteks nii, et elamused ja ühiselt valatud veri võivad lähendada, aga ainult siis, kui selleks mind või ennast meelega veristama ei hakata. Ma olin kunagi suhtes inimesega, kes ei kannatanud seda, kui oli lihtsalt hea, ja hakkas pärast poolepäevast heaolu tüli norima. Ma ise ei naudi draamat (ma olen isegi paar telesarja katki jätnud sellest hetkest, kui seal hakati tühja koha pealt tegelaste vahel draamat üles kiskuma, selle asemel, et tegelased oleks koos täies üksteisemõistmises mingeid muid asju lahendanud, mõrvu näiteks). Ja ma pole ka piisavalt terve - ja vbla ei saagi piisavalt terveks - , et elukaaslase draamakiskumise peale lihtsalt käega rehmata (nagu tema praegune naine teeb). Ma lagunen sellistest asjadest hullult ära, pärast on tükk aega halb olla ja see halbolu võtab tüüpiliselt enesevihkamise kuju - "mul peab ju midagi viga olema, kui ta minuga kunagi rahul ei ole".

Nii et jah, ühiselt valatud veri võib olla, aga mingi välise asjaga seoses, mitte suhte enda seest. Ma ei taha olla see, kelle otsas partner end lõhki lõikab, ega taha, et tema saeks mind.

Aga mulle meeldib ka siis, kui seda välist draamat ei ole ja kui koos on lihtsalt hea. Et koosolemine on see pesapaik, kuhu minna, kui maailm üle pea kasvab - isegi halb ei pea olema, piisab, kui maailma on... liiga palju. Ma ei ole muretsenud, et äkki siis enam ei ühenda miski, et äkki pole enam ühiseid võitlusi, mida võidelda - küll need raskused ja jamad tulevad mingi nurga alt nagunii. Elu on juba selline. Ma pole kunagi saanud aru nendest, kes räägivad, et "aga äkki ei ole hea, kui on liiga hea?" Ma ei saa aru, kuidas saab olla liiga hea. Hea on hea.

Võimalik, et siin on nüüd mängus jälle maniakaalse-depressiivse telje eri pooled - mu mõtted-tunded lähevad kergesti mäslema ja mind ähvardab nõiaring - mida ärevam ma olen, seda raskem on rahustavaid tegevusi teha (näiteks magada), nii et enda lähedale vajan seda Njördrit, kes laineid vaigistaks.

notsu ütles ...

seda mu "koosolemine on pesapaik" saab ka niiviisi lahti mõtestada, et ma olen lähisuhtes õnnelik, kui ma tean, et võin end teisele igatpidi avada, ilma ohuta, et ta hakkab seda pärast minu vastu ära kasutama või neid asju mulle nina peale viskama.

Sul on mu mäletamist mööda põhiline, et teine end sulle avaks. Ma olen egotsentrik, mul on oluline, et oleks ohutu iseennast avada. Seda, et teine avab endast, mis tal avada on, usun ma naiivselt nagunii, kui just kuskilt nurga tagant ootamatult mingit infot ei tule, mis tema enda jutuga ei klapi.

väga väga naine ütles ...

No ega ma ka draamat kogu aeg ei taha =) See väsitaks jubedalt ära. Aga vahel tekib.

Ja ma ei arva, et see on paha, kui tekib - kusjuures muidugi ei ole hea, kui see on üksteise vastas veristamine, kuigi tuleb ka seda ette. Ühiseks vereks bõivad olla isegi sarnased, üldse mitte koos läbi elatud minevikukogemused, mida jagada ja "Sa nägid ka suurt kollast kala? Aaa, sina nägid hoopis sinist kala! Mhmh, merel on erinevaid kalu."
Aga kui oma vanad valud hoitakse peidus, uutest hoidutakse ja kogu aeg on hea nägu - mitte PÄRISELT hea, vaid hea nägu - ma ei taha sellist suhet. Seda ma ei kannata.
Paluks autentsust, aitäh.

notsu ütles ...

aa noh, kui on lihtsalt ausus ja ehedus, siis seda ma ei kutsu draamaks, seda kutsun ma turvalisuseks. Ühesõnaga, meil oli siin enne väike tõlkeprobleem, nüüd lahenes ära.

notsu ütles ...

aint et oot, mis sa selle "uutest hoidutakse" all silmas pead? kas keegi kuskil otsib ekstra uusi valusid, stiilis "ohh, see kogemus tõotab palju kannatusi, selle ma võtan, a see teine pakub ainult mõnu, higav"?

väga väga naine ütles ...

Ei, see käis mu viimase "ma ei taha draamat oma ellu" kallimakandidaadi kohta peamiselt.
Nagu fakkk, mis mõttes? Mina ka sõbrana tähendan draamat. Ainust võimalus inimestega draamat vältida on mitte neid oma ellu võtta, ei sõpru, ei lapsi, ei lähedasi, aint viisakad kolleegid vbla.

notsu ütles ...

ma hakkasin juba ütlema, et eri inimestega on igatahes eri koguses draamat, ka siis, kui nad endale võrdselt lähedale lasta, aga siis taipasin jälle, et ma mõtlen "draama" sõna kuuldes automaatselt nende klassikaliste drama queenide peale, kellel on vaja aeg-ajalt tüli üles kiskuda või armukadedusstseene teha vms või oma eri tuttavaid üksteise vastu välja mängida ja kõiki enda poolele kantida jne. Histriooniline käitumine teisisõnu. umbes et muidu on igav, kui ei intrigeeri jms.

Üritasin edasi mõelda, mida võiks tähendada "ma ei taha draamat", kui "draama" ei ole selline histrioonika - et mis tähenduses see võiks seal olla - ja järgmiseks tulid pähe need tuttavad, kellega tekivad samuti konfliktid kergesti, kuigi nad neid justkui meelega ei kisu. Selles mõttes ausad konfliktid (minu keeles öelduna - "päris konfliktid, mitte mingi draama"). Nendega on aga selline lugu, et neil on probleeme enesehinnangu või perfektsionismiga. Nad kuulevad teiste öeldus kergesti rünnakut v süüdistust, sest nad ise süüdistavad end nagunii. Ringihõljuva süü keiss.

Aga mida see sinu kandidaat silmas pidas, on muidugi hoopis iseasi, mis pruugi kummagi variandiga klappida. Sest isegi need minu ausamad "draamatuttavad" on mõnes mõttes ju tühja koha pealt tüli kiskujad - ausamad on nad üksnes sellepärast, et nende enda arust on neid rünnatud (mitte ei tegele lihtsalt igavuse peletamisega).

ja siis on veel huvitav, kas sinu ja tema "draama" tähendus on sama ja juhul, kui sa tema tähendust teaksid, siis kas sa üldse nõustuksid väitega, et sinuga on just tema mõttes draamat.

notsu ütles ...

*ei pruugi*

notsu ütles ...

pagan, meenus, et pmst samast asjast on meil ennegi juttu olnud.
http://mahamure.blogspot.com/2017/07/mittekonfliktne-ei-ole-kompliment.html

notsu ütles ...

ühtlasi tuli sinna kommentaariumi täitsa vabatahtlikult kohale ka üks näide sellest, mis mina silmas peaks, kui ma ütleks "ma ei taha nii palju draamat".

väga väga naine ütles ...

no tema on see, kes tahaks, et kõik lahendataks ära sirge näoga ja kui lahendamine ei õnnestu, teeks kõik osapooled vähemalt vaguraid ilmeid ja nõustuvaid hääli. Sest muidu on draama.

Ehk "draama" ONGI aus ja elus olemine =)

Ma toon ka vana asja sisse: kunagi päris ammu ma ütlesin, et parima sõbraga abielluksin kohe, kui ta küsiks. (Ta ei küsinud ja pärast oli minu peale pahane, muide.)Aga ka tema on tegelt selline inimene, kes iga kord, kui mul emotsioonid olid, hakkas kohe halvustama ja märkima, et seda võib vaadata ka nii või naa ja mida sa üldse siin. Ole kainem ja mõistlikum!

väga väga naine ütles ...

ütlen veel ümber - notsu sai aru, aga võib ju loota, et keegi veel loeb kommentaare ja kujuteldavale talle:
On hulk inimesi, kes leiavad, et emotsioonid ongi draama ja neist tuleb eemale hoida. Eriti muidugi "negatiivsed" emotsioonid (kahtlustan, et nimetus "negatiivsed" ONGI sellest, et need on osadele teistele inimestele häirivad, inimesele endale on nad lihtsalt tunded ju? Kui neid endale lubada, ei ole nad kahjulikud. Vähemalt mulle küll pole!). Emotsioonid ei ole lubatud, tundmine näitab, kui rumal sa oled ja kui tahad tark olla, ÄRA TUNNE. Või võid enda sees tunda, kui keegi teine sellest ei nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise ega kompimise teel infot ei saa.
Siis on enam-vähem.
Kuigi tegelikult on tundmine ikka nõme. Tark inimene ei tunne, see on loll ja loomalik komme.

notsu ütles ...

oot kas sul satuvad pidevalt sellised armumisobjektid, kes panevad tundeväljenduste peale tagasikäigu sisse?

väga väga naine ütles ...

Ei, mitte seda. S.t. ma pole üldse ... oh-kui-kaua armunud olnud ja viimati Sanjisse ja Zorosse =)
2017? Nädal aega?
Mulle sattuvad sellised isased sõbrad =P Kellega ma mõnigi kord tegelt täitsa mõtlen, et võiks paar olla, aga mõni ei väljenda, et tema arust see oleks täitsa bro mõte (ja see segas vana mind, ma leidsin, et ju ma ei meeldi talle) ja mõni (see viimane) lihtsalt paneb pahaks. Et "ei pea karjuma" tähenduses "ei tohi karjuda" nt.

Rents ütles ...

Ma ei ole siiani päris täpselt aru saanud, mida sinu jaoks draama tähendab. Minu jaoks tähendab draama seda, et ma pean kulutama pidevalt emotsionaalset energiat kellegi rahulolevana hoidmisele - olen loobunud paarist sõbrast, kes võtsid ühendust ainult selleks, et ma ütleksin neile, et nad on ilusad, targad ja head. Mida nad kõik ongi, aga ma ei jaksa lihtsalt raisata energiat ja aega sellele, et kogu aeg põhjatusse auku kiitust valada, tahaks lihtsalt inimesega rahulikult ja normaalselt suhelda, mitte näiteks lohutada selle pärast, et tal on jälle tulnud peale hoog "kõik vihkavad mind" ja nüüd ta tahab, et ma raiskaksin 30 minutit, et talle öelda, et there-there, ei vihka.

väga väga naine ütles ...

Mu jaoks tähendab see emotsioone =)
Et ma ei saa karistada selle eest, et olen vihane (seal saan), kurb (üritatakse lohutada, kuigi ma tegelt tahaks lihtsalt luba kurb olla, "me armastame sind, kuigi sa oled kurb") või ... mmm ... erootiliselt üles köetud.

Kuigi mul käivad ka peal "keegi mind ei armasta!" -hood =) Kusjuures ma TEAN, et mind üldse ai abista "ei, kõik armastavad sind!" kinnitused, mulle on vaja "see ei ole ju oluline, kes ja kui palju sind armastab, sa oled nagunii oivaline!"
Aga jah - see, et ma asja TEAN, ei muuda, et ma tahaks seda kuulda või lugeda (loe: teised ka mõtlevad nii, ma pole ainuke).
Elik ... ma ei tea ka, kas minu draama ja sinu draama on sarnased. Vbla ongi. Vbla ei ole. Me võime joont erinevatesse kohtadesse tõmmata. Mul ei käi ka "hood" peal iga nädal ega iga kuu (kuigi 3-4 korda aastas tuleb ära), ma ei tea, kas seda on palju või veel talutavalt.
Aga samas ma tahan olla aktsepteeritud ka nende oma hoogudega.

Rents ütles ...

Mul ilmselt saigi kaalukeeleks see, et ma tulin meelde ainult siis, kui oli vaja oma auku täita. Eriti kui inimene läheb juba selliseks, et kirjutab ja ütleb, et "nii tore oli, kui sa tulid külla ja tõid X kooki, teeks seda uuesti?" - mis on juba üsna otse ütlemine, et "sina ise nii väga ei huvita, aga ma tahaks, et sa mulle midagi ostaksid". Kuna ma olen eestlane, siis ma ise sellises olukorras draamat ei tee, mul järsku lihtsalt ei ole mitte kunagi aega, ei ole ette näha, et seda tekiks enam enne aastat 2025. :D

Rents ütles ...

Ehk siis mõte oli selles, et kui on mingi mõistlik tasakaal, sina räägid oma elust, mina räägin oma elust, mina toon sulle kooki, sina praed mulle seeni, sina kurdad vahel mulle, mina kurdan vahel sulle, on kõik okei. Sest ma olen ka selles mõttes emotsionaalne inimene, et ma ei võta südamesse, aga ma olen elavaloomuline ja armastan ka väljendada oma emotsioone häälekalt jne, mis ehk mõne jaoks juba draama oleks. Kui tasakaal hakkab paigast ära minema, siis hakkab draama häirima vist. No ja sellised emotsionaalsed vampiirid kipuvad olema sellised, et kui sa kohtled neid nii, nagu nemad sind kohtlevad, on otsekohe vali kisa lahti - mis tähendab, et nad saavad aru küll, et selline käitumine on vale, neid lihtsalt tavaliselt ei huvita.

väga väga naine ütles ...

Aww, nii kena =)
Phmt jah =) Sellist lähenemist ma mõistan ja austan =)

Rents ütles ...

Aa, tuli kohe tahtmine üht lugu jagada. Tahan mina ühe töökaaslasega lõunale minna, sest mul on temalt midagi vaja. Ta ütleb, et no lähme siis täna, mina et mulle täna ei sobi, lähme homme. Ja tema igati sõbraliku naeratusega: "Nii et sinul on minult midagi vaja, aga sina valid aja ja ma pean ise oma lõuna eest maksma?"

Ja minu jaoks on see täiesti hämmatav, et inimene oskab vajadusel nii viisakalt ja sõbralikult, aga samas otsekohaselt oma mõtted välja öelda, et tal ei tekiks tunnet, et talle liiga tehakse. Sest no loomulikult on tal õigus, minul ongi vaja, peakski käima tema pilli järgi, nii et pole mul vaja printsessi mängida. Aga ma täiega kadestan seda oskust end niimoodi ilma konfliktita ausalt ja sõbralikult kehtestada. Mulle on (eestlaslikult) lapsest saadik sisse kasvatatud, et enda õiguste või vajaduste eest seismist peaks kergelt häbenema, nii et ma tunnen end alati ette juba veidi halvasti kui seda teen, millest tulenevalt lähenen ka võitluslikumalt, kui peaks, isegi kui teine inimene ütleb tõenäoliselt täpselt sama moodi, et "muidugi, sul on õigus". Ja eriti boyfriendiga on tihti nii, et ma ei väljenda oma vajadusi alguses piisavalt selgelt, et ta aru saaks (ütlen näiteks, et igatsen asja X, kui me parajasti teeme asja Y), ja siis vihastan paari päeva pärast, kui ta tahab uuesti teha asja Y, sest kuidas ta on nii tropp ja ei saa aru, et ma tahan ju teha asja X, mitte seda lolli asja Y. Praegu näiteks ronimisega nii - mina igatsen boulderdamist, tema laseb rõõmsalt liidiga edasi (kus tal on julgestajat vaja) ja mina lähen järjest pahuramaks ja pahuramaks ja ühel hetkel ilmselt käratan vihaselt, et mul on pohhui, kellega sa treenid, MINA tahan boulderdada. Selle asemel, et kohe algusest peale end normaalselt kehtestada (natuke olen üritanud, aga tema on hetkel käimas treeningplaanis nii kinni, et ka veits silmaklappidega ja tahab hirmsasti oma suunas edasi lasta).

Ehk siis ma VÄGA VÄGA tahaks ka ühel hetkel nii osavaks enesekehtestajaks saada, see on kuldaväärt oskus. Ja kahtlustan, et selle juured peituvadki päriselt uskumises, et minu vajadused ON olulised.

notsu ütles ...

Aga mulle meenus veel üks partneri (mis tahes sorti suhtes) emotsioonide variant, mis mulle üle jõu käib ja küllap mõnele veel, ilma et selleks peaks uskuma, et emotsioonid kui niisugused on pahad. Nimelt see, kus ma olen tema jaoks liiga ainus. See, kus ma muutun ainuvastutavaks kõigi tema tunnete ja heaolu eest. Häda on selles, et ma ei taipa kohe piire maha panna: ma tunnen ennast ju tugevana ja esialgu olen lausa uhke, nii et ma muudkui tegelen ja vastutan. Kuni ühel hetkel käib mingi krõks ära ja ma hakkan tema eest põgenema.

See on põhjus, miks mu ainus suhe endast jõukama mehega osutus halvimaks suhteks ever. Mul oli lõpuks tunne, et ma lämbun. Mul ei tohtinud nagu mingit muud elu olla kui tema tunnetega tegelemine. OK, liialdan: kuna ta oli piisavalt psühholoogiakirjandust lugenud, siis sobis ka see, kui ma talle oma tundeid väljendasin. Aga kui ma vahepeal ei hoolitsenud tema tunnete eest või ei vestelnud temaga enda tunnetest, läks ta pahuraks ja oli teada, et varsti läheb tüliks, sest siis saab jälle teha seda asja, mis talle rahuldust pakub.

Seega hakkasin ma temaga koos olles igatsema, millal ta ära läheb, et saaks näiteks raamatut lugeda või oma tantsude rekonstrueerimisele mõelda vms mittetundelist asja. "mittetundeline" on vbla vale, sest kui ma lähen raamatu või tantsude peale põlema, on ka need tunded. Ütleme siis nii, et tegeleda asjadega, mis ei olnud meievaheline suhe.

Mu praegune kass on ausalt öeldes samasugune, aga tema saan ma lihtsalt ukse taha tõsta, kui enam ei kannata.

notsu ütles ...

st olukord, kus koos kodus olles käis alatasa kas nutmine, üksteise peale karjumine või embamine ja kinnitamine "sa oled mulle nii kallis", käis mulle üle jõu, sest mul on ka intellektuaalne pool, mis on võib-olla suuremgi pool ja see jäi hirmus nälga. Ma ei saanud koos kodus olles rahus raamatut lugeda, sest tajusin ohtu, et sellest võib tüli tulla. Võimalik, et teiste inimestega suhtlemisest oleks sama jama tulnud, aga me olime sel lühikesel perioodil välismaal ja ma ei tundnud eriti kedagi teist.

Sellest kogemusest saadik on üks suurimaid komplimente, mida ma saan kellelegi teha see, et "sinuga ei ole üldse halvem kui üksi". Sisuliselt tähendab see, et inimene on võimeline laskma mul mingeid oma asju teha isegi siis, kui me viibime samas ruumis, ja ma ei tunne ennast süüdi, kui ma oma asju teen. Siis on ka suhtlemine päriselt võimalik, sest suhelda saavadki ju ainult eraldi entiteedid, mulle saab midagi uut öelda ainult keegi, kes on minust endast väljaspool.

notsu ütles ...

nüüd tuli veel pähe selline sõnastus lusikateooria võtmes: mul on emotsioonidega tegelemiseks teatav arv lusikaid. Kui ma pean väga palju tegelema teiste inimeste emotsioonidega, siis panen ma enda omad kappi ära, sest emotsioonidega tegelemise ressurss on otsas. Mind ei aita ka see, kui teine inimene on omaenda emotsioonide kõrvalt valmis tegelema ka minu omadega, sest ega minul sellest emotsioonilusikaid juurde ei teki, et temal on neid üle, ja enda tundeid päris tema kätte ära anda, et las tegeleb siis, ei ole tehniliselt võimalik.

Nii et kui mul on kõrval inimesed, kellel on väga palju tegelemist vajavaid emotsioone, lähen mina justkui robotiks kätte ära, ja kui see kestab kaua, siis lõpuks nagu ei olekski mingeid tundeid. Tean, et peaks olema, sest kõigil teistel selles iks situatsioonis oleks, aga vat mul ei ole.

See on kindlasti üks tähtis põhjus, miks mul on palju omaetteolemise aega vaja, sh suhtes.

Rents ütles ...

Neist viimastest Notsu kommentaaridest saan ma megahästi aru, just sama olen minagi tundnud. Ja siis muutungi külmaks ja kalgiks ning lõpuks enam isegi ei huvita, sest mul ei ole lihtsalt enam üldse ressursse, et selle pideva emotsioonitulvaga tegeleda.