kolmapäev, 14. august 2019

Hala vol III ehk mõistuslik analüüs

Paljud asjad on selgunud.
Ma ei jaksa selle selgumise pealt kohe tegutsema hakata, aga varsti vbla siiski.

Mäletan mõtet, olen seda korduvalt ja korduvalt väljendanud ka siin võrgupäevikus, ent ma ei pannud konteksti. Arvasin, et depressioon ja kõik, küsimus lahendatud - aga ei.
Mõte oli phmt, et mis mõttes kõrgkooli lõpp pidu on? Saab üks pidev jama läbi jah, ent ees ootab teine (töö) ja parimal juhul oled nagunii saanud kooli kõrvalt juba tööd ka teha ja phmt ühe hullumaja otsa tuleb teine ja miks, MIKS see kuidagi hea on?
See oli üks olulisi faktoreid mu enesetapu taga: kõik on jube ja näha pole, et kunagi paremaks läheks, ja see on kõigi meelest normaalne.
Ainult mina ei saa hakkama.
Ja kuna ma ei tahtnud ebanormaalne olla, sundisin end tegema ja tegema ja tegema ja suutsin seega nii väga mitmeid üllatada oma enesetapuga.

Vahepeal tundus elu mulle juba täitsa elatav ja ma arvasin, et jee, antidepressandid!
Ja ma jätkuvalt arvan, et jee, antidepressandid, aga lisaks nüüd tunnen, kuidas "kõik on halb" peale tuli ja peal oli ja krt, niigi olin ebanormaalselt vapper, et nii kaua talusin!
.
Selle tallitöö pealt näen nüüd, mis värk.
3x nädalas, à kolm tundi algusega 9 hommikul - ja ma ei taastu ära. Ei ole nii, et oh, teen hommikul töö ära ja ülejäänud päev vaba ja siis veel järgmine päev ka.
Ma suren kogu selle aja. Ei jaksa kõndida. Ei jaksa silmi lahti hoida. Ei jaksa süüa. Mitte midagi ei taha (ei, isegi suitsu ega kohvi mitte).
Kõik on - isegi mitte halb. Aga on mitte-elu. See asi, mis tuleb välja kannatada, et pühapäeval oleks suht elamise moodi juba - ja siis jälle esmaspäev ja töö.

Mul ei ole jaksu nautida. EI ilusat loodust ega mahedat õhku ega maitsvat vahtrasiirupi-kreeka pähkli saiakest. Söömine on kehale kütuse andmine. Joomine on keha vedelikutasakaalu toetamine. Magamine on pundar unenägusid, mida ma enam hästi reaalsusest eristada ei jaksa.
Selle kõige juures, paneme tähele, ei valuta mul veel pea.

Ning ma tean, et see pole igaveseks, phmt ma võin ka ülehomme öelda, et ma rohkem ei tule - aga kuu aega maksimum.
Ikka on kohutav tunne. Elu läheb elamata mööda, "kannatan kuidagi välja"-tasemel.
Kuid toona, Enne Rongi, mul teadmist, et varsti läbi, ei olnud.
Oli "ja nii lähebki edasi kuni mu surmani ja kõigi arust on nii normaalne, aint mina ei suuda!".

Kui peaksin isegi poole kohaga tööl käima, sureksin uuesti ära. See on NII ÕUDNE.
Kusjuures mulle meeldib. Mulle suht meeldib tallis (kuigi inimestevahelised suhted on seal seebiooper ja treener vahel tahab tobedaid asju must) ja mulle VÄGA meeldis õetöö, aga see lihtsalt kurnas ja kurnab nii kohutavalt, et ma ei ela ka muul ajal, vaid taastun.
Aeglaselt.

Kunagi nt aastal 2005 olin perekooli foorumi püsikülastaja.
Ei häbene ka. Oli selline aeg: sellal oli üheks mu kaasforumandiks, kelle nime pärisinimesega tasapisi kokku viisin, sest nii palju detaile kogunes, Liisi Ojamaa.
Aga no ma kurtsin seal oma püsinime "tartu kilu" all, et olen täiesti mõttetu inimene, peaks end ära tapma, ja kui olin tasapisi kommentaarides ette lugenud hulga põhjuseid, miks ja kuidas mõttetu olen, keegi vastas, et ega kõik ei peagi kasulikud olema, sa oled niisama ilus ja hea nagu lill vaasis.

Ma ei uskunud teda. Püsis meeles, püsis väga meeles, kui ma, hambad ristis, üritasin kasulikum olla. Veel kasulikum! VEEL!!!
Aga nüüd ma tunnen, et tal oli vist õigus. Et mu väärtused mitte kunagi ei saa hea töölkäija omad olla, sest - sest - sest nad lihtsalt ei ole.
Et mul on palju väärtusi, aga need pole päevatöö tegija omad.

Ja ma ei ole sellepärast halb ega mõttetu inimene. Mul on õigus eksisteerida lillena.
Et mõnele ei meeldi?
Oi, kui hästi mul läks, kui üritasin kõigile meeldida!
Edu ja rõõm olid silmipimestavad.

Elik ma enam ei tea, kas üritan kuud aega vastu pidada. Ei luba, et ei ürita, aga ei luba ka vastupidist.
Ma ei jaksa hetkel selle probleemiga tegeleda.

26 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Ja ma arvan, et seepärast ma jälesta(si)n kooli ja sama asja pärast jälestab ka mu poeg - et kui käid koolis, sa kogu aeg kas oled koolis või taastud sellest ja elamise tunnet on suvel natuke aega - kui oled kuu aega ära taastunud, on kuu aega tore ja siis hakkad juba mõttes jubedusega päevi lugema, millal jälle pihta hakkab.

notsu ütles ...

ma igaks juhuks siis mainin ära, et ei ole nii, et kõik teised on hullult vaprad ja muudkui kannatavad kõik ära ja et nii peakski olema.

Mina näiteks üldse ei ole vapper kannataja, mul oli ülikoolis üldiselt lõbus, aga lõpetamine oli kah tore, sest lõputöö kirjutamine OLI vaevarikas ja sellest oli küll hea meel, et valmis sai.

Magistriõppes oli ühest küljest õppe poolest vähem lõbus (sest ma pidin ise endale aineid otsima ja nii ei saanud olla neid meeldivaid üllatusi, mida bakaõpe pakkus, ainult need meeeldivad asjad, mille peale ma ise tulin), aga teisest küljest täpselt samal põhjusel ka vähem koormav. Ja kolmandast küljest makatöö ärategemise üle veel suurem heameel, sest see oli veel vaevarikkam kui bakatöö (aga jällegi selline kindla tärmini ja teadmisega töö, et varsti saab läbi).

No ja sellisele töölkäimise tööle pole ma siiani läinud. Mingid tantsutunnid, mis ma annan, on küll natuke töölkäimise moodi, aga olemuselt - et tegelen loomingulise tööga ja nende asjadega, mis mind nagunii huvitavad - on see rohkem nagu sul kirjutamine. Lihtsalt tantsukontsertide kokkupanemine või tantsurekonstruktsioonide elluviimine on selline loominguline töö, mis nõuab erinevalt kirjutamisest teiste inimeste juurde minemist.

Kuna tantsupakkumisi paistab tulevat üha rohkem, kaalun aeg-ajalt vaikselt sedagi, kas ma tahaks ainult selle peale jääda.

No ja siis olekski ma nagu sina, sest sina ju kirjutad.

(laias laastus - pärast kooli lõppu läks peaaegu kõik kogu aeg paremaks ja kergemaks, kuigi selles graafikus oli väikesi jõnkse. nii et ei, elu ei pea pidev läbi halli udu rügamine olema.)

soodoma ja gomorra ütles ...

Mul on õigus eksisteerida lillena, see kõlab lihtsalt nii ägedalt, nii habras-vapralt:)

notsu ütles ...

a kuna tundub, et puhtalt tegevus kui niisugune sind nii hullusti ei väsita (nt titega tegelemine või kirjutamine), siis kas see, mis väsitab, on just suhteliselt võõraste inimestega läbi käimine ja suhteliselt võõras kohas olemine?

väga väga naine ütles ...

Just, notsu viimane. *
Just nii.

Rents ütles ...

Ma ise mõtlesin ka, et trenni teha sa ju tavaliselt jaksad, et väsitav tegur peab miski muu olema. Võimalik, et osaliselt ka just see kohustuslik aspekt koos rutiinimuutusega - ei saa ise valida ja keha kuulates otsustada, mis kell ja kuidas täpselt, keegi teine teeb reeglid.

väga väga naine ütles ...

Ja üldse, ja üldse: https://me.me/i/flower-how-does-look-at-me-my-presence-it-feel-2577570

kevadsügis ütles ...

Mul tuli meelde, kuidas naasesin lapsehoolduspuhkuselt tööle. Töö oli kerge. Aga kui väsinud ma olin. Ma käisin tööl ära, muud ei jõudnud. Koduseid toimetusi tegi mees. Kell 19 juba koos lapsega magasime, kl 6.15 üles. Mõtlesin, et see õud, see väsimus, see ei lõpe iial. Aga see möödus.

väga väga naine ütles ...

(khm. mul ei möödunud. Ergo rong - üks olulisi motivaatoreid oli "mul on nii hea töö kui üldse ette oskan kujutada ja mul on nii halb sinna minna!" nt)

notsu ütles ...

aga kui põhiline on see võõrus, siis on tõesti šanss, et tuttavamaks muutudes läheb paremaks. kuigi oleneb muidugi hipodroomi oludest - kui palju eri inimesi sealt läbi käib.

notsu ütles ...

(nii hull nagu koolis see ilmselt ei ole, aga no mis oleks üldse sama hull kui kool.)

väga väga naine ütles ...

No ilmselt inimeste osas ei ole niivõrd uudsuserohke, aga mind on juba kolm korda (kolme eri inimese poolt) õpetatud veenõusid eri moodi pesema, on rõhutatud, et tallipõrandat pühkides ole sama hoolikas, kui kodus oma põrandat pühkides (eih, mul kodus ei ole asfaldilaadne põrand, kuhu kord päevas heina ja saepuru puistan suht vabalt) ja SAMA inimene on mulle KOLM KORDA NÄIDANUD ämblikuvõrkude allavõtmise tehnikat, kusjuures ainus erinevus minu oma tehnikagga on, et tema oma on kaks korda kiirem (aga muidu sama, lihtsalt rabelema peaks vist?).
Ei paista lootusrikas stiilis "õpin põhiasjad ära ja siis on ok".

notsu ütles ...

pmst see häda, et sa tunned, et sind ei usaldata, vahitakse üle õla ja kogu aeg võidakse õiendama hakata?

väga väga naine ütles ...

jup

Unknown ütles ...

ach vist on on ainult täiskuuuu

notsu ütles ...

ok, siis jääb üle ainult loota, et asi on selles, et ülemus pingutab esialgu uue töötajaga üle, aga pärast rahuneb maha, kui saab aru, et töö saab tehtud. halvemal juhul ongi üleõlavahtijat tüüpi ülemus, sellisega pole midagi teha. Ma olen kuulnud inimestest, kes suudavad selle mikromanageerimise ära plokkida, ise vist ei suudaks.

Epp ütles ...

Teil on siin nii huvitav. (Eelmise postituse all kah).
Rents, halloooo - „keha kuulates ise otsustada“? Sul oli just mingi aeg tagasi postituses nii hea point keha kuulamise kohta, midagi sellist, et keha ütleb 11PM, et lähme teeme külmkapi lahti ja võtame sealt jäätise =) Nii et pardon, küsimus pole keha kuulamises või mingis muus keeruliselt sõnastatud teoorias. Küsimus on ISE otsustamises, mu meelest. Mina näiteks konkreetselt väsin mitu korda rohkem „peab tegema“ asju tehes. Kui ISE tahan, võin mäge liigutada, aga keegi teine käsib – appi, ma ei jaksa! Või näide siitsamast VVN blogist – sa lähed rõõmuga näiteks larpama, olen ma aru saanud, kuigi tead, et väsid. Sest sa ISE tahad. Ja sa ei mõtle, et jube, ma ei jaksa, elu sees enam ei larpa, lööge või maha. Vähemalt niimoodi olen mina aru saanud.
Mu meelest on pealepandud kohustuste „mittejaksamine“ täiesti normaalne, inimlik omadus. Aga noh, ega ma kah kõiketeadja ei ole, äkki ma lihtsustan =)

väga väga naine ütles ...

Eih, ma arvan, et sul on õigus.

JA analoogia kooliga tuleb ka ikka veel sisse - päris seal ei käsutata jalataldadest peas püsti olevate juuste otsteni.

Et ma lähen sinna talli vabatahtlikult ja küsin rõõmsalt, mis tööd ma teha saan, ei tähenda, et mul ei oleks paha tunne, kui mind ei usaldata ja minu arust põhjuseta kritiseeritakse.

Epp ütles ...

Koolist ma üldse rääkima ei hakkagi. Õudus kuubis. Sihukest asja nagu „ise“ polnud olemaski. „Ise“ poleks igal kuradima hommikul enne kukke ja koitu tõusnud, et bussiga läbi linna kunstipärasesse kooli loksuda. Öäk.

Usaldamatusest ja kriitikast. Mitte et see sulle abiks peaks olema, sest mõlemad on rasked taluda, aga loomadega töötavad inimesed on tihtipeale usaldamatud ja kriitilised uustulnukate suhtes. Sest nad ei mõtle uustulnukale, inimesele, vaid eelkõige loomadele, ja siit tulebki see „ainult minu sõnnikuviskamistehnika on õige“. Mis muidugi ei vabanda nende nõmedat käitumist.
Toon täiesti konkreetse hetkenäite (tundsin end ära, kui Nodsu mainis mikromanageerijaid) – mul on praegu majas armsad inimesed külas. Ja ma olen juba kolm päeva mikromanageerinud mu koera puudutavates küsimustes. Ära viska palli nii kõrgele, ära patsuta pealaele, nüüd aitab mängust, sest liiga palav, ütle seda käsklust teise tooniga jne jne. Põhjus – ma olen oma koera suhtes väga kaitsev, sest ma armastan teda, ja külalised teevad mõned asjad temaga teistmoodi, ja mul on kohe „appi, teistmoodi!“. Aga näe, täna juba tunnen, et külalised on kohalike kommetega harjunud, saan vabamalt hingata, ja ei ole neil kogu aeg turjas kinni. Nii et äkki sul kah asi paraneb seal ajapikku?

väga väga naine ütles ...

Täh!
See mõte aitab =)

notsu ütles ...

Epp tõi uue huvitava aspekti sisse. Pmst on siis hipodroomitöötaja nagu väikelapse ema, kes oma beebi just uue tundmatu lapsehoidja kätte on usaldanud.

Rents ütles ...

Unevajaduse osas lihtsalt on hulga lihtsam keha kuulata, kui toidu osas - enamasti saad kohe aru, kas oled väsinud või mitte. Kuigi mul näiteks on nii, et kui peaks mingi ebameeldiva ülesandega tegelema, tuleb kohe tunne, et äkki peaks hoopis uinaku tegema. :D Aga nõus jah, omatahte ja iseotsustamisvõime ära võtmine on enamasti see kole asi.

väga väga naine ütles ...

(kuigi see ei seleta päriselt, miks mulle õetöö raske oli - et noh, ma toimisin etteantud piiride sees, ent nende sees tegin ise ja see OLI tore - 3 korda nädalas, iga päev oli reede ehk "homme on täiesti vaba!" ja inimesed olid perearstikeskuses meeldivad. Korra näitati ette, siis oli juba eeldus, et saan ise hakkama - ja ikka oli raske. "Mul on nii hea töö, et paremat saaksin vast kuskil Kanadas - no et sama töö, aga rohkem raha selle eest - ja miks mul NIIIIIII halb on ometi?!")

notsu ütles ...

aga kas selle õetöö puhul ei anna asja depressiooniga seletada ja AD-d oleks järsku aidanud?

notsu ütles ...

teine seletus on muidugi see, et sind väsitavad inimesed, eriti uued ja õetöö puhul tulevad vist ikka uued patsiendid ka.

sest kodus tehtavatest asjadest sa ei kirjuta kui pikka taastumist nõudvatest, olgu siis trennist või kirjutamisest.

väga väga naine ütles ...

nii ta on, nii ta on
/kiidab tuimalt takka

Phmt ma sinna mõtsingi jõuda - et jaa, teiste käskude täitmine omaalgatuse lubamiseta on raske. Paljudele (ilmselt mitte päris kõigile, aga suurele osale inimestest.) Aga mina ikka talun uusi inimesi ka kehvasti.
Ja uusi kohti. Ja uusi tegevusi.