esmaspäev, 26. august 2019

Ja homme ma ka veel talli ei lähe ...!

Emake maa, kui halb mul oli.
... ja nii ma elasingi, aastast aastasse? ISSANDJUMAL!
Issand.
Jumal.
Kõik mu vana enda mured ja vaevad on selgitatud. Kuidas aju kukub tagant ära ja unustadki asju (normaalselt ma eriti ei unusta), mis kogu aeg meeles. Kuidas probleemid tunduvad väljakannnatamatud ja tahaks neid kõvasti klaarida, kuigi rahulikel headel aegadel ei ole need mulle probleemid üldse. Kuidas ei ole võimalik teha tegevusi nii väikesteks tükkideks, et need ei väsitaks, sest KÕIK väsitab - ja kuidas ikkagi tundub lihtsam asjad ära teha kui taluda ajus näägutavat "aga tegelikult oleks vaja ..."
Siis teen.
Kui just ei unusta, et "täna on SEE päev" vms.
Või "see öö".

Millest rääkides: mu usk, et kesklinn pimendati ja eemal suurte majade vahel põlesid tuled edasi, sest keegi mõtles raha kokku hoides asjade üle, oli eksklik. Mingid elektritööd toimuvad ilmselt: nüüd on kesklinn valge ja suurte majade vahel pime.
Pagan.

Aga jah. Ma vaatan, et ega mu sõnakasutus ega väljapoole näha olev nägu eriti muutu, kui kujuteldamatult jälegi olla on. Ok, lähen kergemini närvi, aga vanasti ei lubanud endale ka seda mitte, ja ainsaks võtmeks oligi, et ma ÜTLESIN, et mul on halb.
Ok, ja Rongimehe Suvel suhtlesin lähedalt inimestega, kellega muidu seda ei tee.
Siia blogisse jäeti kunagi 2014 suve lõpul kommentaar: "Kuni huumorimeel veel alles, on kõik korras."
Selgelt pidi see olema toetav, aga mul on siiamaani meeles kui "isver, niimoodi inimesed mõtlevadki????" Sest mul on huumorimeel, võime näha ka asja koomilist külge, kui keegi sedasi vaataks, alati alles.
Ma lihtsalt alati ei paljasta seda, aga huumoriMEEL on alles.
Igal juhul.
Kõik korras? Eeeeeeee ...

Mul juhib mõistus mängu. Mis ei tähenda, et tunded ei oleks kired ja meeletult tugevad - aga nende peal on alati "nii, asi on selles ja selles, mul on halb selle ja selle pärast ja oeh, päris naljakas oleks, kui poleks nii kurb: ise ma sinna talli läksin, ja veel NAERATADES, ja mul on nüüd 2 tundi põrandapühkimisest pilt eest ära. Jep, vinge töö on tehtud, kes oleks võinud ette näha, et nii hullult rassima pean ...?!"
Muutus on, et nüüd ma luban endal tunda.
Ma VÕIN olla kurb või vihane, mul on selleks täielik õigus. Sulle ei meeldi, et mul on tunded? Palun, mine ära, see on väga lubatud.
Aga ma ei lõpeta tundmist  kellegi teise rõõmuks. Ei tohi vihastada? Häh! Miks ei tohi? Sest sulle ei meeldi mind vihasena näha?
Palun, mine minema. Ära vaata, tegele millegi muu kui minuga.
Et ma ei oota sind hiljem tagasi vbla? Jah, mulle ei meeldi, kui mulle emotsioone ei lubata ja mind kardetakse. Minu valik on ilma selliste inimesteta elada, kes mind taluda ei suuda.
Dohh.

Aga see ei tähenda, et ma ise aru ei saaks, mis toimub, mida ma tunnen, mida hüpoteetiline sina tunned, kuidas see võiks koomiline paista (alati, alati võiks!); mis ma lõpetan inimesega sõber olemise, sest ta tõi mulle kana ja riisi ja lõi kiilu uksepiita, kus uks hästi ei käinud enam ja nüüd käib jälle? PÄRISELT?! Haa-haa-haa!!!!

Nüüd, kolm päeva kannatanud ja mitte midagi nautinud, on elu jälle tagasi. Mitte imeline kõik-on-hea elu, kuid ELU.
Veetsin hommikul koera sügades ja temaga mängides meeldiva veerandtunni, nautisin. Nüüd teen kohvi. Söön võileiba.
Ja võrreledes nädalavahega on NII HEA.

Krt, mul vist on seda autistidiagnoosi ikka ka vaja. Sest see ei ole talutav, mida isegi kolm korda nädalas kolm tundi kestev päevatöö minuga teeb.

15 kommentaari:

  1. ma kusagilt lugesin, et ränga peatrauma läbi elanud inimesed väsivadki kergesti ja raske füüsiline töö ei ole nende jaoks. aga no meil on need ametkonnad nii nagu nad on...

    VastaKustuta
  2. Jah, peatrauma ja autism ilmselt võimendavad üksteist. Ma pole IIAL nii nõder olnud inimestega suhtlemises ja uute kogemuste endasse laskmisel kui Peale Rongi.

    VastaKustuta
  3. igatahes tasub arstile see kurnatusejutt kõik ette laduda. Praktilises mõttes vahet pole, kas saab tõendi püsiva peatrauma või autismi kohta, põhiline, et töötuamet ei sunniks pidevalt üle jõu asju tegema.

    VastaKustuta
  4. No ega nemad seal määra ju =) Esiteks ei anta enam protsente, palju töövõimeline oled või ei ole - on täielik töövõimetus ja osaline töövõimetus ja kõik. Mul on osaline, mille määras kindlaks mingi või mõi mingid isikud ankeedi põhjal, mis ma ära täitsin. Ei, ma ei tee nalja. Jah, seal ankeedis oli küsitud, milliste arstide arvamust nad võivad uurida ja üks neist peab olema viimase aasta see külastatud, aga põhiliselt luges mu enda hinnang.
    Ja nüüd nii on, uus hindamine on 2020 lõpus.
    Tööturul sealne konsultant ilmselt kuulab mind küll (on seni ka kuulanud), aga ta ei ole mingi meditsiiniekspert ja mõnedest asjadest ei saa lihtsalt aru. (MILLEST väsinud? on ta mult korduvalt küsinud nt.) Et põhiliselt loeb jälle mu oma hinnang ainult - et mida ma olen nõus tegema ja mida üldse mitte.

    VastaKustuta
  5. a kui "väsinud" ajab teda ainult segadusse, siis "migreen" ja "tapvad peavalud" äkki on arusaadavamad? seda ma ei kujuta ette, kas "depressioon" on. Olen kuulnud, et mõni tööturuameti konsultant saab aru, et depressioon on tõsine asi, aga oleneb kindlasti inimesest.

    Arst saab äkki ka lihtsalt haiguslehe anda?

    VastaKustuta
  6. See, et põhiliselt loeb omaenda hinnang, on muidu selles mõttes päris hea, et vahelduse mõttes ka usutakse, mida sa räägid.

    VastaKustuta
  7. (isegi kui mitte detailides, siis otsustamise mõttes vähemalt.)

    VastaKustuta
  8. no ta tegelt pürib sinnapoole, et ma saaks võlaõiguslepingu, mis haigekassat ei anna, aga see on mul puudelisena niigi, ja oleks seaduse silmis piisavalt "leping", et ma rohkem töölepinguid ei vajaks.
    Et siis ma saaks töötukassas käimisest priiks, aga toetust ikka. Tema teadis seda, mina ei oleks teadnud.

    VastaKustuta
  9. Selge. Aga selliseid lepinguid saab introvertsemate tööde peale ka, ei pea tingimata kuhugi kohale minema ja inimestega suhtlema. Ma ise näiteks tõlkisin kunagi paarile büroole sellise lepingu alusel (tookord oli mul haigekassa, sest tudeng). Ja keeletoimetust tegin ka. Need on need, mida ma ise olen niiviisi teinud, aga kindlasti ei piirdu introverdivariandid nende kahega. Tõlkimise ja toimetamisega oli igatahes see hea asi, et kuigi ühest küljest ei kohustanud see bürood kindlat töömahtu andma - ei kohustanud see teisest küljest ka mind mingit kindlat tööhunnikut igal kuul tegema. Võtsin vastu aint nii palju, kuipalju jaksasin v viitsisin (või kuipalju ahnus ajas).

    VastaKustuta
  10. nii või teisiti üritan ma öelda, et su vajadused on piisavalt tähtsad, et neid maksma panna. Ei ole vaja tingimata püüda tubli olla.

    VastaKustuta
  11. Aja sisustamine enesele haiguste ja probleemide välja mõtlemisega on samasugune väsitav töö, eks suuremosa blogiaid elabki sellest. Inimene on tuim kui ta midagi ei karda.

    VastaKustuta
  12. Eks ma siis ole tuim.
    Sina palun mine minema või ole vähemalt minu pinnal vait.
    Edasised kommentaarid kustutan - jaa, see Unkown-nimi ei ole ainulaadne, aga loll jutt annab ära, kellega tegu ju.

    VastaKustuta
  13. mul on tunne, et ajus on mingi selline rahustav protsess inimestel. umbes, et kui sitt on ventilaatoris, siis ta rahustab maha ja seletab, et saab korda või et näe teised on lollid või chill, see on tegelt naljakas või lihtsalt ei lase kõigutada ennast...

    igal juhul on väsimus see asi -- olgu see magamatus või ajutrauma või mõlemad -- väsimus tähendab, et selle protsessi jaoks ei ole ajul enam aega. st kogu sissetulev sitt läheb kohe kas draamaks või vihaks või ahastuseks vms. puhver oleks nagu puudu.

    vähemasti enda puhul olen väsimuse korral täiesti irratsionaalselt ärrituv ja see ajab mu kas vihale või naerma vastavalt sellele kui palju mul puhvrit alles on.

    igal juhul: kui sa kõik lusikad viid hobustele, siis läheb samamoodi, sest see kõik käib lusikate eest.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.