teisipäev, 18. veebruar 2020

Mure raha pärast

Mul tuli mõte.
Loodetavasti see ei pea paika, aga unustasin D-vitamiini nädalakese võtta ja unenäod läksid elavaks. Kas äkki elavad unenäod on D-vitamiini puuduse sümptom? Omajagu selles mõttes loogikat ju on isegi!
No vaatab. Nüüd võtan teda jälle, vaatab, mis juhtub.
Seni ei ole midagi halba veel juhtunud. Eile öösel nägin unes, et olen abielus avatud suhte printsiibil, ühiskond oli väga seisuslik ja meie seiklesime kuskil metsas metsaonni lähistel, üritades vaesemaid ja halvemas positsioonis inimesi aidata, aga meie vastu olid need krmuse teised aadlisoost inimesed, keda me püüdsime neutraliseerida, nendega armusuhteid luues.
Sest kes oma kallima vastu tegutseb, peab ikka aktiivselt kuri olema, aga nemad olid üldiselt lihtsalt mugavad ja status quo-d pooldasid peamiselt seepärast, et harjunud.

Muidu on nii, et Varrakust vastust ikka ei ole tulnud.
Nagu ... ma niiiiiiiiiiiiiii tahaks teile selle vastuse sisu teada anda ja siis reageerida A4 lehekülje jagu või nii, aga no ei ole. 
Ja see on omaette kole.

Mina ja ootamine, eks ole. Ma tahaks alati asjad ära teha, ära lõpetada, olgu või sitem, aga tehtud!
Nüüd ootan. NIIIIIIIIIIIIIIII kaua juba. Rohkem torkida ka ei tahaks, sest no ma korra juba tegin ja sain kohe reaktsiooni "loeme, varsti võtame ühendust" ja ma ei saa isegi iseenda ees teeselda, et äkki nad on mu ära unustanud vms.
Ei, nad LIHTSALT .... midagi-midagi.
Muidugi tahaksin, et nad teataksid, et jee, avaldame, ja jõuaksid veel kulkasse taotluse ka saata 20. veebruaril, mitte ei jääks asi 20. maid ootama.
Ja saaksin raha kätte (oletan, et honorar on 2000 eurot) niimoodi, et jõuaksin korteriostukontole panna ja natuke teie annetusi veel koguda ja oleks ikkagi reaalne lootus sissemaksusumma suveks kokku saada.
Aga eks ma oleks selle mai üle ka siiski rõõmus.

Ainult mõte, et nad üldse ei taha, nõuaks, et otsiksin avaldajat üle Eesti. Mõned kirjastused tulevad muidugi meelde kohe. Needsamad, mis mulle mingil hetkel mingi töö kohta on üldse mitte vastanud.
Neil kõigil on kodulehtedel ka üleval, et "ei" nad ei ütle, ainult "jaa". Ja et see "jaa" tuleb nädala või kahe jooksul.
Ma saan aru, et äraütlevad kirjad on tüütus, mida keegi ei taha teha, ja kas panna sinna: "Sa ei oska kirjutada!" või "Mitmed asjad ja kohad on hästi tehtud ja paljulubavad, ent kokku see tervikteose mõõtu välja siiski ei anna," on puhtalt kinni panijas, mitte autoris ja tema töös, ning seega tagasisidena tegelikult kasutud.
Aga siiski.
Kui sind ei avaldata, oled ebaoluline prügi, millele isegi "Ei!" ei öelda.

Varrak oli ses mõttes imeline kirjastus, mis tahtis mind avaldada pärast romaanivõistluse II kohta, et neilt ma polnud varem isegi küsinud. Tundusid liiga kõrged, kauged ja kaunid. Varrak ju! The Kirjastus ju!
Ja kuna nad tahtsid ka "kuigi sa proovid olla hea"'d, mida ei tahtnud isegi Fantaasia, Tänapäevast rääkimata, ma suhtun nüüd neisse nagu oma kodukirjastusse.
Nad saatsid mulle juba kolmandat jõulu järjest kingituse ka pakiautomaati!
Nõnda on mul üsna ebameeldiv mõelda, et pean kuhugi mujale avaldamiskohta otsima minema. Aga no raha.
Mul on raha vaja.
Sest ma tahaksin korterit osta palju rohkem, kui sotsiaalkorterisse kolida.

1 kommentaar:

Rents ütles ...

Kuidagi on praegu selline aeg - ma ise ka jokutan hetkel ühe (või suisa mitme) asjaga ning samal ajal ootan paari teise jokutaja taga.