pühapäev, 22. märts 2020

Ängipuhang

Kui üks naine, keda tean ja kes mulle meeldib, kirjutas ja pani üles nunnu pildi, kuidas neil on mai lõpus titat oodata, rõõmustasin siiralt.
Kuidas nad on 11 aastat mehega koos old ja ta on kõige hellitatum ja kätelkantum naine üldse ja oo - aga nüüd nad saavad üksteise juures konkurendi, keda kätel kanda ja hellitada! Ja see on tore!

Ent mu fb seinale tuli ka mingi suvaline teade täiesti tundmatu nimega  kodanikult, kellega mul samas on hulk ühiseid sõpru ja tema oleks nagu samuti mu sõber ja wtf?
Mõtlesin veidi.
Siis lahutasin ära eesnime ja perekonnanime ning sain, et aa. See perekonnanimi on just selle eesnimega sobiva naise pikaajaline poissmeessõbra perekonnanimi. Nad ilmselt on pabereid täitnud ja nüüd ametlikud.

Ette hoiatamata vallutas ahastus mu täiega.
See, et nad abiellusid, et kõigil on mingid püsivad kallimad, kellega lõpuks paber tehakse, ja mul üldse ei ole, on veel talutav.
Aga see, kuidas toimub mingi ühtekuuluvuse manifesteerimine teemal "ma võtan sama nime kui sul, sest me oleme nii koos, nii-nii-nii koos!" on mulle kohutavalt valus. Nutan-juba-pool-tundi-valus. Poeg käis ja kallistas mind, ent siis mul oli vaja nuusata, korraks rahunesin, tema lahkus - ja mina nutan edasi, sest nii valus.
Sest see ei ole mingi nõme naine, kellest ma räägin. See on suht nii lahe naine, kui üldse saab olla. Mitte "traditsioonid ja siis ikka kõik näevad, et olen abielus!", vaid just kokkukuuluvuse näitamine. "meie maailma vastu, kui vaja!"

Minu ahastus teemal "mul ei ole meest" ei ole "seksi on vaja" ega "et keegi aitaks" ega "mulle see positsioon ikka meeldib, mille mehega koos olemine annab". Pole isegi "aga titaaaaat ju ilma meheta ei saa!"
On "misMÕTTES keegi, keda mina tahan, ei pea mind nii heaks, et tahta minuga paar olla?!?!?!"
Täpselt sama ahastus kui Varrakult "ei!" saades.
Täpselt sama ahastus, kui kehvade müüginumbrite teemal "kuigi sa proovid olla hea" puhul, aga juba "Lagunemine" tõi seda väga väga väga tugevalt.
Kui oli see värk ebapärlikarbiga, et ma ei tohiks rohkem lapsi saada, sest pole piisavalt hea, oli see ka.

Ma olen nii kuradi hea, kui ma suudan, ma kogu aeg annan oma parima,
aga see ei ole piisav.
Ma ei tee enda arust midagi valesti, aga tagasiside on halb. Ole normaalsem (aga see abiellunud ja uue nimega naine on peaaegu sama ebanormaalne kui mina!), ole teistsugune, ole keegi muu. Kõigil teistel on hea paarisolu! Lihtsalt minul mitte. Mina ei sobi kellegagi.
Notsul on väga pikaajaline mees. Karikate emandal on väga pikaajaline mees ...

Ot.

Et mitte enesehaletsuse sügavikesse vajuda, tasub tõsiasju meenutada. Kui mul oli õenduskooli kursus, oli üks väga pandava välimusega kursaõde, mingi Pärnu miss vms olnud kunagi. Ja tema oli sama vääramatult vallaline kui minagi.
Ja mu lemmikkursaõel (ta käis "Lihtsate valikute" esitlusel ja tõi mulle kotitäie toitu kingiks! Kuidas saab sellist inimest mitte armastada?!?!) ka ei paistnud meest kuskil. Kuigi ta on igati lahe nii kehalt kui hingelt, nii sõnavaralt kui pükstelt-kleitidelt.

Olgu. neile mõeldes jäi nutt pidama.
Lihtsalt ei vedanud. Mul, tal, sel, tol kolmandal.
Aga ikkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkagi ....

Tegelt mul on ... Mida, vastuolu eelmise postiga suur-suur? Kuulge, eelmises ma ju seletasin ka, et kui mõistusega võtan, on elu nagu lillepõõsa sees! Lihtsalt hetkel on tunded nii tugevad, et rullivad mõistusest üle, nagu seda polekski. Mul kipuvad sellised tunded olema igal rindel.

Tegelt mul on raske üldse midagi teha. Sest ajus taob: teen, mida ma ka teen, see lihtsalt ei kõlba. Miks ma üldse?
Isegi söögitegemisega on nii. Poeg sõi esimese hooga ära veerand pitsat, rohkem ta pole seda puutunud. Siis sõi ka seepärast, et ta võttis hästi palju kohe. Kõht oli tühi ja ta nägi, et seal on ohtralt juustu peal.
Kui ma tegin kooki (ja ma olin talt küsinud enne, kas ta tahaks!), võttis mingil hetkel ühe tüki. Ülejäänu jäi mulle ja K. võttis ka tüki (pärast notsu suhtefoobia-selgitust leebusin tema osas, ent kuna ta on mu poja sõber, käis vahel külas ka klauslita, et ta minu sõber on).
Kiirnuudlid, porgandid, hommikusöögihelbed ja must tee piimaga. Põhiline, millest Poeglaps toitub.
Mida ma loovkirjutan, keegi seda avaldada ju ei taha. Nagu ... 2 raamatut järjest "see pole see pole see" tagasiside.
Ma ei oska rahvale meeldida. Või Krista Kaerale, kes on kusjuures targem kui enamik rahvast.
Mida ma üldse siin kirjutan ... fb, kommentaarid või võrgupäevik. Selgelt on kriisiaeg ja keegi ei vasta. Ka teiste blogide all on kas vaikus või räägivad idioodid. (Samasugune tegelt ekslik üldistus nagu mõtte juures: "KÕIGIL on kallimad!" Mõned kommentaariumid ikka elavad, lihtsalt kuna minu viimase postituse all on 0 kommentaari ja Murca oma all terve kahepäevase igaviku jagu ainult minu oma, sain tunda, et vaikus on üleüldine.)
Inimestel ei ole vist enamasti nii, et mida pingelisem aeg, seda rohkem otsiks üle veebi käehoidmist ja kaasamõtlejaid? Ma ei tea, olen jälle imelik.
Või mul lihtsalt ei vea.
Või midagi.
Krt, nutan edasi.

24 kommentaari:

Klari ütles ...

No mul näiteks pole ka meest. Mis ei olnud nüüd otseselt lohutamisena mõeldud, aga pigem nagu faktina, et ei ole KÕIGIL midagi.

väga väga naine ütles ...

Jah =) Täh! =)

ritsik ütles ...

Kah mitte-lohutusena: minul on mees, aprillis saab 25 aastat koos, aga tunnen ikkagi tihti üksildust ja keegi-ei-mõista-mind värki. Me kõik oleme omal moel üksildased, anname oma parima ja sellest sageli ei piisa.
Kohmakas pai minu poolt.

väga väga naine ütles ...

=)

Frieda ütles ...

Mul ka ei ole. Üks selline “juhtub ainult kord elus”-lugu oli ja mõned kahvatumad lisaks ja sellega ilmselt saigi kõik ära kulutatud, mis mulle ette nähtud on. Mul kohakaasluse alusel suhtefoobikuna on seda “see, keda mina tahan, ei taha mind” lihtsalt kergem taluda. Igatsusest selle tunde järele, et “meie koos maailma vastu” saan ma väga hästi aru, mu arust see ongi asja (=suhte) mõte.

väga väga naine ütles ...

Õige, sul ka ei ole =)
Jaa. Ei ole midagi "kõigil" =)
Ja tähh mõistmast!

notsu ütles ...

Blogimisest ja veebi-käehoidmisest - mul on praktikas praegu vähem pingeline aeg kui tavaliselt, paradoksaalselt kirjutan selle tõttu just tihemini, sest ressurssi jagub ka selleks. Kui on pingeline, siis sageli lihtsalt ei jaksa. Vbla need, kellel on praegu ärev aeg, samuti ei jaksa.

Ma leidsin Marca blogrollist ühe blogija, kes kirjutas enam-vähem samal teemal, mis sina praegu. Et kui on vaja lisanäiteid, kellel on samamamoodi:
http://minutavaline.blogspot.com/2020/03/viimased-kuus-kuud.html

Mis minusse endasse puutub, siis ma ise ei saa ka aru, kuidas mulle see suhe juhtus. Igasuguste tõenäosuste vastaselt. Ei ole need asjad loogilised.

Epp ütles ...

Murcaga on minul see häda, et ta postitused, kuigi harvad, on nii magusad, et tihtipeale nagu ei tahagi midagi omalt poolt lisaks öelda, tundub justkui ülekorrutamisena, või siis ei küündi ma latini, mille ta oma mõttejooksuga seadnud on. (Mu seekordse kommenteerimata jätmise põhjenduseks siis =), muidu ma ikka üritan miskit öelda seal.)

Sellest üksik olemisest... ega siin mingit reeglit või rohtu polegi vist. Mul endal on olnud nii ja naa, olen olnud pealtnäha toimivas suhtes väga pikalt üksildane, ja pikalt üksinda elades väga rahulolev.

Aga sinu kätt hoian ma üle veebi juba mõnda aega. Kuid kommenteerima alati ei kipu, sest... las ma mõtlen, kuidas viisakalt väljenduda, et see SINU kritiseerimisena välja ei kukuks... sest MINA olen iseloomult selline, et pai asemel tihtipeale tuleksin ja raputaksin sind pigem õlgadest, et halloo, vaata asja hoopiski SELLE nurga alt, millise alt MINA näen. Ja noh, see kvalifitseerub selgelt nõuandmise alla ju, ja me mõlemad tänaseks teame teineteise kommentaariumi reegleid =)

väga väga naine ütles ...

Olen poole postituse peal ja nii hirmus.
Tuttavlik, aga samas - noh - leppimatum kui mina väga väga väga kaugelt. Sest ma ikka pärast Rongimeest olen korra armunud olnud. Ja see ka nädal Zorosse ja Sanjisse korraga =P
Rongimehega samal ajal olin ma armunud ikka väga mitu korda.
Aga tema 2016, kui mul oli juba täiega PealeRongi ja täielik seisak igas armuelulises mõttes, alles hakkas Naabripoisai nii palju märkama, et see ta päevikusse ilmus. 2016! See oli ju - alles?!
Aga samas ikkagi nii tuttavlik. See võime aastaid kirge elamas hoida phmt paari naeratuse ja sõbralikkuse pealt - ohhhhhhhhhh ...!

väga väga naine ütles ...

Notsu, ma nüüd loen teda täitsa sügavale. Nagu - kui 14-aastane poiss muretseb ema tampoonide pärast (natuke, küsib, kas neid jagub), on see ema tõesti Aasta Ema materjal!
Ja Epp =)
Oh =)
Maiteagi.
Aga mul on hea meel, et käid ja loed ja kommenteerid =)

notsu ütles ...

ma ise loen teda pisteliselt, sest selle blogi kujundus on minu jaoks suht raskesti talutav (ma tahan kohe teksti näha, muidu ma ei tea, kas ma üldse tahan pealkirjal klikkida), aga kui ma aeg-ajalt Marca blogist postituse peale otse klikin, siis on sümpaatne lugemine olnud.

Rents ütles ...

Mina esimeses abielus ei võtnud mehe nime. Suuresti iseolemisesoovist, osaliselt ka selle pärast, et mõte sellest, et me võiks elu lõpuni koos olla, oli naljakas - tollal oli mu loogika, et abielu ei peagi tähendama, et me ilmtingimata elu lõpuni koos oleme, abielu tähendab, et JUST PRAEGU armastame me teineteist väga. Aga nüüd, kui on jutuks tulnud, olen küll mõelnud, et võiks võtta - oma osa ilmselt mängib ka see, et nüüdseks on IGAVESTI hakanud juba meeldivalt kõlama, aga ennast tundes ma küll kahtlustan, et oluline osa on hoopis sellel, et nüüd oleks kallima nime VÕTMISEL sama anarhistlik maik kui omal ajal mittevõtmisel (seda enam, et araabiahõnguline (Pärsia, aga kes neist natsimatsidest vahet teeb) nimi Eestis oleks juba omaette keskmine sõrm). No ja lisaks ilus nimi ka, mis mu eesnimega kokku sobiks. Vahel on juba enne suurt romantikat (mis on muidugi ka olemas) nii palju teisi pooltargumente, et romantika ei tule esimese hooga meeldegi.

notsu ütles ...

Muide, VVN postitust lugedes mõtlesin, et kui paar on juba pikemat aega koos olnud ja abiellumise vastu päris midagi ei ole, siis praegu on selleks ideaalne aeg: keegi ei solvu, kui sa suurt pulmapidu ei tee.

murca ütles ...

Arutelu stiilis: 'kui keegi on hea, siis tal on hea partner' on mul ka kerge tulema, aga tundub, et ikkagi pigem vigane. Tavaliselt tuleb see siis, kui mul on parajasti partneritega pekkis (nt praegu) ja ma püüan sellele loogilist seletust leida. Sest muidugi peab loogiline olema. Ja muidugi põhjendus 'vahel on nii' ei ole piisav olukorras, kus võiks ju hoopis pea ees ahastusse ja enesehaletsusse laskuda. Mu süü mu tohutu süü.
Aga jaa. Et kui nii öelda 'headel inimestel on hea eksklusiivne romantiline erootiline lojaalne seksikas toetav sõprus armastus hingeline ühendus SUHE ja neil, kellel pole või kellel on ainumaski komponent sest puudu, nende isiksusel ja eksistentsis on arvatavasti midagi puudu'... ilus enesehaletsus, aga julm üldistus. Jätame kõrvale kõik need tegelikult jumala head vallalised inimesed, keda sa tunned. Kas kõik need inimesed, kellel praegu see imeline kadestusväärne suhe on, olid ebapiisavad enne, kui nad oma praeguse partneri leidsid? Ei olnud. Nad on üldiselt terve aja sama imelised olnud ja liiga tihe sari-monogaamia on kriipi. Seega ma püüan endalt küljest ära harjutada arutelu 'headel inimestel on suhe', sest on vigane. Ja kui see mõte tuleb, siis see tuleb, aga see ei ole andmetest toetatud ja sellest lähtumine ei too praktilisi hüvesid. Samas, kui nutta tahaks, on see hea otsetee küll.

väga väga naine ütles ...

Naah, loogika on seal, et kui keegi on oivaline, küll keegi sobivast soost ka mingil hetkel märkab ja ta paariliseks rabab.
(Ehk "küll tuleb mul ka, lihtsalt aega läheb".)
Ja kui keegi ikkagi ei märka, siis ongi putsis.
Ei, see on hea koht.
(Nagu ka mets. Ja isegi anaalseks on kohati jube hea.)
Siis ongi ... põrgus, mille tee on sillutatud head kavatsustega.
Tõsi, alati võib loota, et läks nii palju aega, et kodanik suri enne ära - aga oleks tulnud ka tema kord muidu!

väga väga naine ütles ...

Oota, jälle sai avameelselt rõvedam, kui peaks?
Ohjah ...

Aga ma tegelt saan uduselt aru, mida Rents oma kommiga mõtles - noh, et perekonnanimi pole nii väga suur teema üldse enamiku jaoks.
Ainult et seda naist ma tunnen suht hästi. Ja ta on selline hästi vahetu, aus ja tõsine. (Mitte mõttes "nalja ei tee" vaid mõttes "päris asjad ei ole mõnitamiseks".) Ma hästi ei kujuta ette, et ta võtaks LIHTSALT uue nime, sinna alla sügavamat mõtet panemata.

Liis ütles ...

Ma olen ka samamoodi nutnud ja mõelnud, et miks ma siis üldse elan.
Et olen ju ilus, tark ja osav, aga ikka ei midagi. Mis mul asja veel eriti talumatuks tegi oli see, et korduv muster oli selline, et kõigepealt mulle hakkask keegi kangesti meeldima ja siis enamasti hakkasin ühel hetkel ma isegi vastu meeldima.. vähemalt nii palju, et minuga öö või kaks koos veeta.. aga pikemaks nad keegi ei jäänud..
Ja mul oligi tunne, et minus on midagi niiiiii valesti, et iga mees, kes mind natukenegi lähemalt näeb, see jookseb..
Püüdsin end ka igasuguste nõuannete järgi siis painutada. No, et ei oleks liiga iseseisev ja liiga kõva häälega rumalaid nalju ei teeks ja muidu hoiaks kuidagi vaos neid asju, mida mulle ette heideti. See ka ei aidanud. Ja see oli niiiiiiiii valus.

Ja siis ma leidsin mehe, kes on põhimõtteliselt täpselt samasugune nagu mina. Ja kellega on kõik nii lihtne. Ja ma arvan, et kui ma poleks just teda leidnud, siis ma oleks siiamaani üksi. Et noh, see sobiva kaaslase leidmine on üks paras õnnemäng ning pole minu hinnangul kuigivõrd mingite objektiivsete kriteeriumidega seotud. Või noh, muidugi võib olla neid naisi/mehi, kes lähevad peale suurele hulgale ja keda taga aetakse, aga sama hästi võib olla ka see, et sellest suurest hulgast tegelikult keegi ei oleks neile ikkagi see päriselt sobiv. (Mul üks imeline sõbranna just selline on, et tal on pidevalt meestest järjekord ukse taga, aga need mehed on valdavalt kõik sellised "üks hullem kui teine" kategooriast).

väga väga naine ütles ...

Nii tore, et veel inemisi mõistab ja mõtleb suht samamoodi, kui mina =)

väga väga naine ütles ...

Muidu, teemal "üksikuid lahedaid naisi on maa ja ilm ju, vt näiteks mind"

Saatsin sõbrale siukse skaibiteate: tead miks ma sind oma hala juures "keegi ei taha mind, keda mina ka tahan" ei arvesta(nud)? sest minu jaoks "ah, paar-kolm aastat, kusjuures vahepeal on suhteid ja seksi ka, ei ole Päris Üksiolemine". see on lihtsalt mõnevõrra paratamatu paus, mis tekib, kui üks suhe otsa saab. ma ikka otsisin mõttest neid PÄRIS meestetuid naisi.

Ehk siis kui viimasest tõsisest suhtest on möödas 7-8-10 või rohkem aastat, siis me räägime.
Aga Murca ütles mu pikema aruande järel, kuidas K.ga on ja läks, et kõlab nagu tüüpiline "abielu". (ehk siis pikad sub-par kooselud ja visiitabielud jne ka kaasa arvatud).
Nii et krt teab.
Vbla ma pole ka Päris Üksi.

Taliesin ütles ...

Üsna tuttav tunne. Ma vist ka üks nendest, kellel meest pole ja siis kohati on tulnud sellest enesehaletsus peale, et järelikult elus läbikukkunud inimene, muidu ägedad mehed ju tahaks mind, kui ei oleks. Viimasel ajal on seda kuidagi vähem samas olnud, vahel ikka on teemaks, aga kuidagi on selline tuju, et kui nii pikalt pole kedagi olnud, siis ega iga suvalist ka ei tahaks, see, keda tahaks, võiks nagu huvi ka pakkuda, mitte ainult kohatäide olla. (no praegu on see vabandus ka, et võõras riik ja nüüd see karantiin ka, eksole, no kuidas sa niiviisi hangid meest endale). Sihuke tunne samas ka vahepeal, et lähen ära mäe peale, tõmbun üksindusse ja harrastan nii ranget askeesi, et laubast tekkiv kiirgus ähvardab universumit ära põletada. Nagu ikka.

väga väga naine ütles ...

Nagu ikka, mhmh.

notsu ütles ...

siis üks oluline komponent selles hädas on ikka tglt sotsiaalne surve, mh?

väga väga naine ütles ...

Mina mõtlesin erakluse peale mentaalses mõttes.
Ehk siis: ajus teha (jälle) lülitus "polegi mul teid vaja" (mis käis sel hetkel K ja anonüümsete kenade meeste, keda ma veel ei tunne, aga kellega oleks rake, kohta - ja ongi ju tõsi ja ega tegelt ei olegi ju!) ja kuradile.
Aga no see endale kurbuse lubamine on jälle samuti lahkus ja armastus enda suhtes ja kuradile saadan hiljem, onju, eksju?
Nt täna =P

Anniki ütles ...

Mul ei ole ka PÄRIS meest olnud juba AMMMMU. Oeh