kolmapäev, 20. mai 2020

Kes ma olen?

Tunne (mitte teadmine, TUNNE), et ma olen palju rohkem kui teiste hinne mu viimasele tööle, on imeline.
Ükskõik, kui väsinud olen (ma olen väsinud).
Ükskõik, kui vähe tehtud saan (aga ma saan PALJU tehtud, sest ma ei karda ülesandeid üldse mitte natukenegi).
Nii hea.
NII HEA!

Sa ei ole oma töö.
Päris kindlasti ei ole sa, mida su tööst ARVATAKSE.
Oo, "Fight Club", ma lembin su esimest kahte kolmandikku nii väga! (Räägin paraku vaid filmist, sest pole raamatut lugenud.) (Ja idee, et hästi palju toimuvast toimub Nortoni tegelase peas, on tegelikult ka ok, lihtsalt filmi lõpus oleks Marla nagu väga päriselt olemas ja wtf, romantiline filmilõpp???)
Nojah, mulle VÕIKS olla iseenesestmõistetav, et ma ei ole oma töö, peegeldused, mis teistesse jätan, ma ei ole oma ümbermõõdud ega põrandapühkimissagedus.
Aga kuna mul on raskusi sõnastamisel, mis ma OLEN, unustan vahepeal ära, mis ma EI ole.

Mõnes mõttes on see isegi naljakas: autistid kui (jah, see on äärmiselt iganenud stereotüüp, aga isegi mul endal tuleb kuskilt "autismispektri häirest" lugedes kohe ette, sest niipea, kui öeldakse "häire", saabub ka kõik see ülejäänud hirmus halvasti vananenud mõtetepagas, et autism on ikka paha, autistid mingid imelikud jne) "enesesse tõmbunud" ja "ainult ennast tunnetavad" - ja siis mina, autist, kelle põhiline raskus on enda ja maailma vahele piir tõmmata. Kui end ei valva, kipun ikka maailma eest vastutamist ja maailma äraparandamist üritama, arvama, et teiste arvamus minust ikka mingil kombel pädeb, ja ahastama, et kuidas maailm ja inimesed SELLISED on. Sest mu jaoks, kui ma ei mõtle selle üle, maailm ja inimesed olen ka mina ise.
Kui jälle meelde tuleb, et mina EI OLE muu maailm, ma ei pea sellega isegi sobima, rääkimata sellest, et mu piinavad hinnangud maailma ühele või teisele ilmingule oleksid hinnangud mulle endale, on nii kerge olla.
Ja siis läheb see jälle meelest ära.
Ja õud ja ahastus ja ahistus ja jõuetus.

Aga tõesti. Kui ma küsin TEILT, kes te olete, kas te suudate midagi muud öelda, kui "mina olen mina"?

18 kommentaari:

Lauri ütles ...

Jah.

väga väga naine ütles ...

Ma ARVASIN, et tuleb kelleltki siuke vastus =)

Epp ütles ...

Jaa,_mina_ suudan küll midagi muud öelda =) (“Kes ma olen” on mu jaoks NII mitmekihiline teema, lihtsuse mõttes valin kirjeldamiseks viisi, millisel arvan sind asja vaatavat, eeldades, et ma su tekstist õigesti aru sain)

Mu “minal” on suures plaanis kaks tasandit. Esimene on nö. baas-mina: ma OLEN oma töö, oma ümbermõõdud ja põrandapühkimissagedus. Ehk siis see, mis füüsiliselt ja vaimselt mu küljes lahutamatult kinni on. See, milline ma välja näen, mida teen või ütlen või mõtlen. Kõik see kokku OLEN mina.

Teine, baas-minast mõnevõrra eladi seisev tasand on “peegelduv mina”, kui sinu terminit kasutada. Ehk siis viis, kuidas ma ennast kaasinimeste hulka paigutan. Põrandapühkimise näidet kasutades: mina oleksin ikka_mina_, ükskõik kas ma pühin põrandat tihedasti, harvemini või üldse mitte, ja kas seepärast, et olen puhtusefriik, või seepärast, et üritan kellelegi meele järele olla. Teisisõnu – kui pühin tihedasti vabast tahtest, siis_mina_olen puhtusefriik. Kui pühin tihedasi, sest muidu vaadatakse viltu, siis_mina_olen sõltuv teiste arvamusest. Kui üldse ei pühi, siis_mind_ei häiri, kui põrand on prügine. Aga siin tuleb muide veel üks variant mängu: näiteks on mulle külla tulemas sõber, kes kannab valgeid sokke, ja ma pühin põranda seetõttu, et ma tahan, et tal hea oleks ja ta sokid puhtaks jääksid. Sel juhul käib põrandapühkimine otsapidi ka tolle esimese tasandi, baas-mina alla. Elik_minul_on hea, kui sõbral on hea.

Ja nüüd siis see, kes ma EI OLE. Ma ei ole_teiste arvamus_minu tööst, vööümbermõõdust või põrandapühkimissagedusest. Mu meelest on see nii lihtne tõde, et seda pole tarvis rõhutadagi. Ja mitte et sõnapaaril “teiste arvamus” mu jaoks mingitmoodi negatiivne maik juures oleks, ei sugugi. Loomulikult on teistel minust arvamus, mul endal on ju kah kaasinimestest arvamused, ma ei ela ju ihuüksinda mäetipul. Aga teiste arvamus ongi nimelt_teiste_arvamus, seda ei saa ka parema tahtmise juures defineerida mõistega “mina”.

väga väga naine ütles ...

Ma tunnetan endana neid asju, mida maha lahutades ma ei oleks enam mina. Ehk nt Rong ja kirjutamine on sellised asjad, et kui neid ei oleks, ma oleks keegi teine, mõtleksin ja tegutseksin teistmoodi, valiksin teisiti. Erinevalt lõhnaõli kasutamisest, naeratamissagedusest, mingis keeles mõtlemisest, koera omamisest või laste saamisest.
Aga ma ei oska neid mina--asju kokku võtta.
Nt ma ei arva, et "ma olen kirjanik", sest kui ma iial ka midagi avaldanud poleks, ma oleks ikka mina. Ma olen "inimene, kes kirjutab".
Samas ma ei tunne, et "ma olen inimene" oleks aus. Kui ma mingite põhiomaduste, mingi essentsi poolest oleksin ikka mina, mis siis, et kolme peaga ja kombitsatega, ma oleksin MINA ikka.

Epp ütles ...

Me sinuga ilmselt defineerime mõistet “mina” erinevalt. Ma paneksin Rongi (kuigi mul pole Rongi olnud, lihtsalt näide) ja lõhnaõli ühte patta, mõlemad on_minu_valikud. Sest kes neid valikuid teeb siis? Ikka_mina_ju, see, mida sa nimetad essentsiks.

väga väga naine ütles ...

no ma võiksin teisiti valida - rõivastuse või mehe või kodutee - ja oleksin ikka mina. Et ma ei kanna juba aastaid ühtegi parfüümi ei ole rohkem "mina", kui et võtaksin kapist seal seisva Miu-Miu liblikakujulise pudeli ja sealt sortsu endale peale laseksin. VBla olen seda ka möödunud kolme aasta jooksul paar korda ka teinud.
m,a ei tea, see ei mõjuta mu mina-tunnet.
aga SUURI asju ma ei saaks teisiti valida ja ikka mina olla. Ma ei saaks. Asjad, mis veeretasid mind sedasi valima, olid need, mis just mind just sedasi mõjutasid ja kui ma ei oleks läinud too päev rongi alla, oleksin läinud kaks nädalat hiljem nt. Et Suured Asjad on lahutamatud. Väikesed asjad võivad minna nii või naa, ma ei ole rohkem mina, kui panen halli kampsuni asemel valge dressika või vastupidi.

Epp ütles ...

OK, selge, me räägime erinevatest "minadest".
Aga ma saan sellest konkreetsest mina-mõistest, mida sina kasutad, aru.
=)

Epp ütles ...

Ma ilmselt ei osanud end piisavalt arusaadavaks teha. Notsu, meil oleks tõlkeabi vaja! =)
Ma pean “mina” all silmas nimelt sedasama “essentsi”, mida sinagi mainisid. Kuid selle vahega, et minumoodi “mina” mõistet kasutades ei saa ka pisiasju “minast” lahutada, Suurtest Asjadest rääkimata. Nii ühed kui teised on tolle mainitud baas-minaga vääramatult seotud.

Epp ütles ...

Väga nörritav on tõdeda omaenda väljendusoskuse piiratust =) Ma olen siin nüüd üht ja teist pidi püüdnud sõnastada, mida mina “mina” all mõistan, aga ikka ei suuda oma mõtet edasi anda.
Proovin veelkord, küsimuse vormis, võtan nn. Väikeste Asjade, riietuse näite. Küsimus kõlab: kas see oled sina, kel on seljas “hall kampsun (või valge dressipluus)”? Ei/jaa vastus palun =), mu küsimus ei puuduta seda aspekti, kas ja kuipalju kampsik/dressikas sinu mina-tunnet mõjutab.

notsu ütles ...

Ma ei ole päris kindel, kas ma saan aru, mida Epp öelda tahab.

Mulle tundub, et see on mõnevõrra sinna auku, et "ma olen oma elusündmuste summa", aga rõhuasetusega esimese isiku vaatepunktil, mis tähendab, et kõik need summeeruvad sündmused on sellised, nagu nad seestpoolt paistavad.

Seisukoht, mille juurde käib ehk ka arusaam, et "mina" on sattumuslik.

Aga kui ma VVN-ist õigesti aru saan, siis tegeleb mina määratluse küsimusega hoopis teisest aspektist, nimelt "mis juppe võib küljest ära võtta, et ikka oleks mina?" Juppide hulgas on nähtavasti ka selliseid elusündmusi. Küsimus, millega Alison Bechdel oma ema-raamatus tegeles (ja sai vastuseks, et kõik peale kehatu, mõtleva pea - vastuse, mida ta ise pidas neurootiliseks).

Kas ma saan õigesti aru, et Epu määratluse järgi oleks teatava hulga juppide äravõtmise järel allesjääv "mina" lihtsalt selle hetke, äravõtmisjärgse hetke "mina", teistsugune kui äravõtmiseelse hetke oma?

Kui nii, siis ei ole see erinevus lihtsalt üksteisest õigesti arusaamise küsimus, vaid teil ongi fundamentaalselt erinev "mina" peale mõtlemise viis.

Või erineb teil see, mida te sellest mõtlemisest saada tahate. No näiteks see, kas mina keskme leidmine on oluline või mitte. Mulle tundub, et VVNi jaoks käib see keskme otsimine piiride otsimisega automaatselt kaasas, on selle teine pool - "mul on olemas kese, kust ma välja vaatan, järelikult ei pea minu jaoks tähtsaim vaataja olema keegi teine" (visuaalse metafoori võib asendada mõne muu meele omaga).

See võib tglt olla isegi fundamentaalne maailmatajumise erinevus: kas on vaja kuhugi keskpunkt, vaatepunkt, taustsüsteem paigutada, ja kas siis, kui tajumiskeset iseendas ei leia, hakkab see väljas ringi hulkuma, mille tulemusel peab iseendki ettejuhtuvate võõraste silmadega vaatama.

notsu ütles ...

4. lõigus peaks olema "siis tegeleb _ta_ mina määratluse küsimusega hoopis teisest aspektist"

väga väga naine ütles ...

mul on ka tunne, et meie vaate erinevus on fundamentaalne, mitte tõlkeerinevus.
Aga mitte vaidluskoht, vaid nii ongi. Minu jaoks on tähtis ära eristada, mis on "mina" ja mis ei ole. Sest muidu ma valgun laiali, haaran kaasa asju, mis ei ole kuidagi "mina", nt teiste arvamusi.
Kui ei ole seda muret, et mina kipub ka mitteminasid endasse võtma, võibki sellesse igasuguseid (ka ebaolulisi) asju kaasa arvata.

väga väga naine ütles ...

Aga Epu küsimusele ma vastaks, et noh, jaa.
aga ... Ikka on see aga, eks ole.
Ma oleks mina ka siis, kui mul halli kampsunit või valget dressipluusi ülepea polekski.

irve ütles ...

mulle oli tiinekana see "kes ma olen" kuidagi ülioluline teema ja mul on tunne, et see oli ka mingi selline sisemise tunnustuse otsimine vajadus. sest nagu oli mingil ajal veidi kasu kui mul oli mõni käitumismuster või asi mis enda puhul häiris -- st mingitest sellistest suletud ringidest väljamurdmise õppisin sellega kuidagi ära.

aga sellesse jäi narrilt kinni ka. teisisõnu ma praegu ei oskagi sellele küsimusele enam väga vastata, sest see pole nii oluline enam. elame ligikaudselt normaalses suunas ja sestap ei teki ka vajadust kuskile eneseanalüüsi nõiaringi tampima jääda.

notsu ütles ...

VVN tõi ise ühe asja ilmsiks, mida ma ei osanud: et mina keset leida on vaja siis, kui enda ja teiste vahele on vaja puhvertsooni (kus on need ebaolulisemad detailid, mis käivad selle hetke mina juurde).

Mul on vaatepunktiprobleemi olnud, olen kippunud end teiste silmadega vaatama (kuigi mida edasi, seda vähem, vananemise eelised). Aga ühtlasi on olnud ka enda muutlikkuse taju; ja tunne, et see muutlikkus on eluvajalik. Nähtavasti ma ikkagi ei ole enda keset ja perifeeriat nii väga eristada tahtnud ja nii on tunne, et ma pole täna see, kes olin eile, endastmõistetav (sest eile olin ma keegi, kellele maitses koorega kohvi, aga nüüd joon mustalt, ja palju selliseid detaile veel, kokku on neid igavesti suur mass). Mul on niisiisi hirm, et ma hajun ära, ja hirm, et mind sunnitakse jääma mingiks vanaks endaks, üksteist tasakaalustanud.

aa tglt võivad need hirmud vahel ka kokku joosta - siis, kui on oht, et ma hajun laiali selliste inimeste vaatepunktide vahel, kes kõik mäletavad mingit vana mind.

notsu ütles ...

(ja vat ütlengi kohvi, kirjutan, nagu räägin, ja ma arvan, et "kohv"-nimetava juurutamine oli tobe.)

Epp ütles ...

Oi, Notsu, sinust oli palju abi! Järgnevalt kasutan ohtralt sinu ja VVNi tsitaate ja väljendeid.

Esiteks. Jaa, minu “mina” on mu elusündmuste summa. Ning jaa, teatava hulga juppide äravõtmise järel allesjääv "mina" on selle hetke, äravõtmisjärgse hetke "mina", teistsugune kui äravõtmiseelse hetke oma. Seetõttu mulle tundub, et minu ja VVNi põhiarusaam “minast” on ühesugune, ehk siis “jupid” on meil mõlemal.

Teiseks. Ei, ma ei arva, et minu “mina” on sattumuslik. Mu meelest mõisted “sattumuslik” ja “elusündmuste summa” välistavad teineteist ses mõttes, et kui mu “mina” oleks näiteks juhtunud sündima kolmepäisena ja kombitsatega, oleksid mu elusündmused hoopis teistsugused, kui mu “minal” mu praeguses kehas.

Kolmandaks. Keskpunkt, “mina” laialivalgumine. Kui ma asjast täitsa valesti aru pole saanud, siis sinu “minal”, VVN, on seesamune laialivalgumisvärk. NB! See pole hinnang! Minu “minal”, vähemalt niipalju, kui ma tunnetada oskan/suudan, laialivalgumist (eriti) pole (olnud). Seetõttu puudub mul ka vajadus jätkuvalt eristamisega tegeleda, et mis on “mina” ja mis ei ole. Ning seetõttu pole mu “minal” ka vahet, kas tegemist on Suure (nagu sul, VVN, Rong või kirjutamine) või Väikese asjaga (parfüüm, kampsik/dressipluus). Mul on KÕIK mina, elik ma olen oma isiklike Rongide ja dressipluuside summa. Teisisõnu – kuigi nõustun sinuga täielikult, VVN, et “ma oleks mina ka siis, kui mul halli kampsunit või valget dressipluusi ülepea polekski”, oleksin ma “mina” ka siis, kui mu Suured Asjad oleksid teistsugused olnud, või poleks neid üldse, või oleksid nad juhtunud kümme aastat varem või hiljem, vms. Sest minu “mina” on mu elusündmuste summa nii ehk teisiti.

Ja last but not least – ma servapidi nõustun Irvega, et eneseanalüüs ja “mina” otsides iseendas ringiratast trampimine võib nõiaringiks kujuneda. Teisalt, kui vaadata asja sellest küljest, et “mina” olen oma elusündmuste summa, siis tuleb ju täitsa kasuks perioodiliselt üle vaadata, kes see “mina” antud ajahetkel, eluperioodil on.

Jeerum, See sai nüüd küll väga deep ja heavy reede varahommiku kohta.

notsu ütles ...

"oht, et ma hajun laiali selliste inimeste vaatepunktide vahel, kes kõik mäletavad mingit vana mind." - tahtsin lisada, et see on üks põhjus, miks ma olen tutvudes pikka aega kinnine. Mida vähem minust teatakse ja mäletatakse, seda vähem on teiste silmis-päis seda vana taaka, mida mulle suvalisel hetkel tagasi selga võidakse panema hakata.

Kui neile jääb mu kinnisuse tõttu mingi täitsa vale mulje, siis sellega tunnen ma end vähem seotuna, see segab vähem. Vbla on asi selles, et oma mineviku taaka mäletan ma ka ise ja kui nüüd keegi teine seda KA mäletab, siis jääb sellest, kui ma taaga ise minema viskan, kuidagi väheks, selle peaks nagu teiste peast ka minema viskama, ja öäääh, ei jaksa, parem põgenen merele ja hakkan madruseks. Vale mulje peale saan lihtsalt õlgu kehitada ja öelda, et mkmm.