pühapäev, 17. mai 2020

Vigad

Täpselt ei tea, miks ja kuidas, aga läksin neljapäeval lolliks.
Mitte midagi aktiivselt kurja, kuid ma tegin nii palju asju, nagu ma normide piires tegutsedes teen kolme päevaga (miinus trenn küll, sellega püsisin päevanormide piires).
Nüüd maksan selle eest. Maksin üleeile. Maksin eile. Täna on vähemalt peavalutu, nii et see on korras, aga väga väga väsinud ikka.
Ei ole, kurat, vaja, kurat, kulutada oma lusikaid, kurat, mingi muu hea põhjuseta kui "ei tundu väga halb, teeme veel asju!"

Positiivse poole pealt: sain jälle sabast kinni kalduvusel samastada end ja oma väärtust oma viimase töö väärtusega teiste silmis (jättes muud väärtused üldse arvestamata ja ka töö "mulle endale igatahes meeldib!"-taset ebaoluliseks pidades). 
Nüüd on mõnda aega sel teemal leebe, et kui ka mu värsked tööd kiita ei saa, ma vähemalt ei sure sellesse tunnustusepuudusse, sest mul ei ole tunnet, et kiituse puudumine tähendab kogu mu eksistentsi mõttetuks lugemist. 

Haa, ja siis ma võin selle teema ka ju eluloo-eluõppimise raamatusse sisse kirjutada! See on raudselt üks auk, kuhu komistada ja hätta sattuda - oma väärtuse viimase töö kohta tulnud kiituste hulgaks arvamine.
Ühtlasi on see muidugi ka hea võimalus mitte ühistöö-romaani edasi kirjutada =)
Kui te olete püsilugejad ja mäletate mu väga klassikalise autistliku  meltdowni kirjeldust, siis see oli tolle romaani teemadel. Ma ei ole sinna pärast sõnagi juurde kirjutanud. Korra tegin faili lahti, seegi juba asi! 
Ei, ma ei kandnud teda maha seepärast. Aga no .... kui ma valvan, et ei teeks muud kui seda, mida tahan, ja mõte tolle romaani kirjutamisest on väga ebameeldiv, ma ei kirjuta teda. Pole aeg. Ma kirjutan siis, kui enam vastik pole. 

Aga eluloo-eluõppimise raamatuga tegelen meeleldi. Selle suhtes mul ei ole "keegi ei kiida, tahetakse et muudaksin, see on halb ja mina olen halb ja ikka nad, kuradid, tahavad, et ma elaksin, ükskõik, kui halb ma olen, miks, MIKS, MIKS OMETI, kui ma nii halb olen?!" hullumist ja vaimset köidikutes rabelemise tunnet.
Tähendab, enam ei ole =) 
Kui Varrak ehk Krista Kaer selle kohta "las seisab niisama ja siis vaata uuesti üle" ütles, oli küll tõrge. Ent see tõrge kestiski täiesti mõistliku aja "niisama seismiseks" ning nüüd on taas elevus ja rõõm temaga tegeleda.
Muide, soovitus oli kohane. Ei olnud tekst tõesti raamatuks küps ja mul oleks piinlik olnud, kui ta sellisena välja oleks tulnud. Aga mu "ma olen väärtusetu, kui mu viimane töö oivaline pole!" mõtlemine tõi kaasa soovi mitte enam sellega tegeleda.
Teha midagi muud, mille eest VÕIKS kiita saada.
Ja kui siis jutukogu eest ka ei saanud, oli väga väga väga halb. 

Kurat, oleksin siis varem taibanud, et kirjutan oma väärtuse jälle ainult viimase töö arvele! 
Sest ma ju võitlesin ennast omast arust teiste hinnangutest vabaks ja puha - aga kui "Lihtsad valikud" sai nii palju kiita ning "Kuningad" inertsist samuti, tundus nii vaevatu ja kerge lasta oma enesehinnangul nende peal õõtsuda - ja kui siis "kuigi sa proovid olla hea" (ikka veel arvan, et täiesti teenimatult) ei saanud  paitusi ja vaimustust (või õieti sai rohkem kui miski muu kanalitest, mis pole ametlikud, aga ametlikest ja avalikest ei tulnud midagi), mu sisemine tasakaal kadus.
Teised asjad muidugi võimendasid seda, võimendasid veel ja veel. aga mul oli ikka PÄRIS halb juba vahepeal.

Noh, ja nüüd jälle enam ei ole. "Ma ei ole see, mida mu viimasest tööst väljaspool mind arvatakse!"
Ei ole.
Esiteks olen ma palju enam ja teiseks teiste vaade ei ole üldse pädev ju nagunii, mida ma keskendun sellele!
Noh, ma teen vigu. Olen inimlik inimene.
Näete, see oli taas üks viga. 

Kommentaare ei ole: