esmaspäev, 27. september 2021

Ei õpi

See raamat tuleb hea.
Enne oli käsikiri ja minu pilk sellele "täiesti okei, üldine lugu, peategelase olemus ja arengud on jee, pole häbi", aga kui K võttis asjad hambusse ning asus raputama, siis kuigi ma osade tähtsate küsimuste üle pidin võitlema, ta teised asjad suutis nii palju paremaks teha või öelda, et mina teeksin, et olen väga rahul. VÄGA rahul.
Vat nüüd ma tõesti tunnen, et KOOS tegemine annab võimaluse mõlemal oma tugevused välja tuua ja sisse panna seal, kus teisel on peamiselt nõrkused. 
Mis minul on: tervikutaju, tegelasetaju (ta ei teeks nii, kammaan - ta ei reageeriks sedasi, KAMMAAAN!!!), suure pildi tunnetus ja selline mälu, et ma ei lase sisse kohti, kus peategelase eluajaloost mõtlemine paljastab, et tal on korra olnud ema, isa ja vend ja teistel kordadel paljastab mõtlemine, et hoopis ema ja õde. (Ei nõua erilist nupukust, et ära arvata, kumb kumma perevariandi kirjutas =P)
Ma suudan päris hästi igast sisekonflikte edasi anda ning üldises plaanis kõige-edastamises luua eredaks mõned detailid ja jätta ülejäänu lugeja kujutleda. Seda viimast võib samahästi ka nõrkusena võtta. Pillun muusse teksti sujuvalt vahele pisiasju, mis muudavad olukorrad ja paigad elavamaks ja suudan päris hästi pinget-lõõgastust vaheldada sedasi, et igav ei hakka, ent kogu aeg ei ole vaja kaklusi ja tagaajamisi, surve on mujal. Aga ma ei süüvi pisikestesse detailidesse, ei vaevu kõrval-kõrvallugusid välja kirjutama jms.
Olen päris osav meeleolusid looma ning mul on kogu aeg tunnetus, mida on vaja korrata, et lugejale olulisused kohale viia, mida ei tohi korrata, sest moonutaks sõnumit, jätaks tunde: "see peab ikka hirmus tähtis olema, kui sedasi korrutatakse!"
Mis temal on: kalduvus tuua sisse draama ja pinge kohtades, kus mina ei vaevuks midagi tegema või leian, et on juba piisavalt dramaatiline, pole teema vinti peale keerata. Raamat läks kohe paar kraadi kangemaks sellega, et teravused, millele mina poleks tulnudki, tema kirjutatuna teemaks tõusid. Viitsimine detailselt kirjeldada. Kohad ja kliima muutusid kohe vähemalt neli korda elusamaks ja tajutavamaks kui enne oli ja igasugused pisiasjad annavad hingust ja elu. 

K: No mina joonistan, sina maalid.
Päris hea kirjeldus ja nüüd on paigas nii detailid kui suur pilt. Krt, nagu Bosch, noh!
Kuigi ma ise seda ütlen.

Nagu minu raamat, aga ometi üldse mitte, selgelt K raamat samapalju.

Muidu: see nädalavahetus oli saatanast. Ma ju teadsin seda ette.
Arcanar: Mõned inimesed ikka õpivad väga raskelt ja ainult iseenda vigadest.
Mina (ohkab): Ei õpi ka iseenda vigadest mitte.
Sain kõik tehtud, hoolimata kümnest ootamatust takistusest. Kõik teised olid rahul.
Mul endal oli täna õhtul sees nii palju sumatriptaani, et see tilkus kõrvadest välja, jäin poja sünnipäevalt tulles rongis magama (seda ei suuda ma juba aastaid muidu) ja hoolimata kahest tunnist unest hiljem ma lihtsalt ei pane pesumasinas olevat puhast pesu kuivama. Sest isegi MÕTE teha midagi kasulikku tundub talumatult võigas. 
Ei suuda, ei oska, ei taha, ei peagi. 
Olen piisavalt tubli old.

Noh, eks ma nüüd mõned päevad taastun. Õnneks kirjutamine ei nõua mult teise linna sõitmist ega inimestega suhtlemist ega ootamatustele nagu sanga kaotanud mask, kojujäänud vaktsineerimistõend, koroonaisolatsioonis jooksutüdruk, valesti aega vaadanud sünnipäevakülaline, valesti kohta vaadanud mina, ootamatult asendusbussiga asendatud rongid vms  reageerimist. 

Ja K on lihtsalt nii armas. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.