Reede, 24. september 2021

Lihtsalt midagi

Miks mul nii faking HALB peab olema?! Kas ei saaks nii, et oleks heam?!
Loe: pea valutab. Mis tähendab, et kõik muud ikaldused elus tunduvad mitmekordselt rasked ning poja matemaatika kontrolltöö üks ("Mis mõttes? KUIDAS? Ma olin üsna kindel, et saan kolme?!") lasub raskelt mu hingel, kuigi üldiselt ma selliseid asju üldse hinge ei võta. 
Aga no ... ootamatu üks, isegi mitte kaks, vaid ÜKS ehk alla 20%, on kahtlemata tegelt ka häiriv. Talle, ma mõtlen. Ja siis mind häirib, et tal on halb. 

Kuigi et pea valutab, on peamine. 

Ja siis ma möllan K-ga meie raamatut lõpetada.
JÄLLE. 
Mina olen selle kolm korda juba lõpetanud. Ent tema osas ma tegelt teadsin juba ette, et ta ärkab, kui tähtaeg kukil, ja sööstab siis hullunult tegutsema. Mis tähendab, et mina pean peaaegu sama hullunult kaasa tegutsema, sest see on minu raamat ju ka ja kui ta võtab ära suurema osa mulle meeldivast osast, ei ole üldse tore.
Ma ei taha, et tema kirjutaks raamatu, kus sees ka mõned minu tehtud laused ja kaanel minu nimi. Ma tahan need asjad, mis minu meelest teevad raamatu heaks, alles hoida. 
Ei, samas ta on ka "kle, äkki teed seda ja seda ja seda" asjade osas, mida mina tegelt pean/pidasin ka "no ... kõlbab küll" lahendusteks ja mul on hea meel joonistada need HEADEKS, mitte "napilt läheb kõige madalamast latist üle". Lihtsalt ta ju ei tea ette, mis mu jaoks on "see on põhiline, ma tegin seda NIMELT ja ei muuda!" ja mis on "jaa, on jabur küll, aga mis ma asemele panen?"
+ tal on asi, mida minul ÜLDSE ei ole: naturaalne paigatunnetus. 
Ilmselt on asi selles, et ma pole iial üheski Ameerika osas käinud ja leiutasin midagi oma kokkupuute peal Euroopa suurte linnadega. Hullem, ega ma siis puhta mõistusega võtnud, ma võtsin tunde ja vaimusilma ja noh ... ütleme, ei ole väga ameerikalik mõelda võtmes "ruumikitsikus, sest heades piirkondades tuleb iga ruutmeeter ära kasutada!" 
Meie vaidlused on päris toredad, me oleme üksteise vastu head, kiidame ja tunnustame vahele, aga need on ikkagi nii neetult KURNAVAD! 
Jah, mina lähen kirglikumaks.
Ma üldse kipun kirglik olema. 

Teatud mõttes on isegi hea, et mul nii rõve olla on. Sest kui oli tavaline-rõve, mul polnud võrgupäevikus ka midagi öelda. Et mul on halb, kuigi miski pole otseselt halvasti ja mõned asjad on otse hästi? 
Kui lugejad ei saa aru, nad ei saa. Kui saavad, mida ma seletan siin, nad saavad ka mu vaikimisest. 

Homme lähen Tartusse tööle. Phmt mõnes mõttes täiesti arulagedalt hea ja efektiivne: 15 minutit ettekannet, tund aega laval istumist, 195 eurot. 
Teisest küljest: ma lähen Tartusse. Rongiga. Ma sõidan tagasi. Rongiga. Mul pole isegi printerit, et ettekanne välja printida, aga kuna olen nagunii terve päeva kodust ära, on arvuti kaasavedamine tegelikult täitsa hea mõte. Jah, jah, ma saaksin raamatukokku printima minna, aga mu faking pea faking valutab, ma ei taha kuhugi minna. 
Faking iiveldab kah. 
Halb. 
Ja ma ei saa ööseks Tartusse jääda, sest ülehomme peab Poeglaps oma sünnipäeva ja mul on korralduslikud ülesanded stiilis "viia lapsed Tallinnasse põgenemistuppa kohale, võtta nad mängu lõppedes kaasa, viia sööma ja siis lasta kodudesse laiali".
Jah, osad neist tulevad kindlasti autodega, aga mul ei ole jaksu korraldada, et kõik poisid autodesse saaksid ja kokkuhoid ja tarkus jms. 
Olen parem loll ja lasen jalgadel jagada. 

Patti Smithile olen andeks andnud, et ta on, mis ta on (miks mul algul raske oli: mis inimesed PÄRISELT on asjade osas nii romantilised ja napakad v? PÄRISELT ongi nii, et krdi kirjaniku tool on sulle nii tähtis, et kahetsed, et sellele istusid, see rikkus midagi püha???), aga mul ei ole "M-rongi" lugedes siiski entusiasmi sees. Lugesin selle asemel siis "Witcheri" fanfictione ja sain veel enam muserdatud.
Et isegi esmapilgul head, justnagu päris tasemel ja ohtralt kiidetud lood sisaldavad selliseid idiootsusi keskel, et ma lihtsalt jätan pooleli, et inimesed MÕTLEVADKI nii, on ikka väga hirmus. 

Vaadata mulle "Nõidurit" täitsa meeldis. 
Mingil hetkel, kuskil näiteks kolmanda episoodi keskel, tuli Poeglaps ja viivles mu kõrval, kui vaatasin. Ütles, et hea valik, talle "Witcher" väga meeldis, kolm korda vaatas sarja läbi, alustas neljandat ka, aga siis mõtles, et muid toredaid asju on ju veel, pole vaja. 
Ekraanil oli Calanthe, Cintra emalõvi. 
"Sa oled väga tema moodi," ütles poeg. Kobisesin rahulolevalt midagi teemal "ma ise arvan ka nii, aga tore, et sina samuti."
"Tore, et sa ise ka seda tunnistad," ütles Poeglaps ja siis vaatasime koos, kuidas kuninganna Calanthe umbes veerand tundi käitus nagu tõeline mölakas. Nagu TÕELINE mölakas. 
Kunagi, kui teda veel lugesin, Mallukas kinnitas tavatõde, kuidas teiste juures häirivad meid jooned, mis tegelikult häirivad meid enda juures. Ma vaidlesin ja ta oli: "No mind küll häirivad!"
Noh, mind jälle mitte. Mind häirivad hoopis osaliselt minu moodi inimeste mitteminulikud nõmedused, sest mina ei tee sedasi, mina olen täiega parem ja targem, miks tema siis oldud ei saa?! 
Calanthe oli ikka nii nõme, et ...

Ega mind enda juures muidugi miski häiri ka. Ma OLENGI enda jaoks ideaalne. 
... ja siis esiteks ei kaasne enda jaoks ideaalne olemisega hea enesetunne (kuigi mul on palju parem juba, tänan küsimast, sumatriptaan on nii tore asi), ent mul ei ole ka kuhugi pürgida, sest ma juba olen nii hea, nagu saab.
Ja teiseks ei ole teised üldse seda meelt ja mina heidan oma meele kaugele ära, sest no MIS MÕTTES nad nii rumalad on, mis mõttes nad ei näe, et ma olen juba nii hea, kui suudan, ma ei lähe paremaks, ma ei TAHA minna teistsuguseks, peksa või ära peksa?!

Oh, jälle selle teema peal tagasi. 
Aeg postitus lõpetada. 

4 kommentaari:

  1. No ma ei tea, kes need teised kõik on, kes ei arva, et sa äge oled? Mulle kaugelt tundub selgelt lahe inimene. Juba seegi postitus. Kirjutab põnevat raamatut, mis kohe avaldamisele läheb! Muretseb lapsega kaasa kooliasjades ja võtab aega lapsega koos filmi vaadata ja arutleda! Teeb põgenemistoa sünna ja sõidab rongiga Tartusse kirjanikuna esinema! Selgelt lahe inimene. Aga peavalud on küll saadanast, sellega peab nõustuma.
    Ma enda puhul arvan, et teiste jaoks tundun ma juba kindlasti piisavalt hea, see on mu enda ambitsioonikus, mis mind edasi ponnistama peksab. Nii et hea seegi, et sa ise endaga leebe oskad olla (kuigi saaks vist veel leebem, kui sellest üldse ei hooliks, mis teised võivad arvata või mitte arvata. Niikuinii mõtlevad kõik peamiselt iseendast suurema osa ajast).

    VastaKustuta
  2. Sõitsin u tund aega tagasi Keilast läbi ja enam-vähem sealt ka, kus ma arvan, et sa elad. Mõtlesin, et ei tea, kas ta on kodus ja kas tal on hea. Et loodan, et tal pea ei valuta vähemalt.
    Ega sa mind ei tunne, olen tavaline blogilugeja, aga igatahes lähed korda...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Awww veel =)
      Täna oli raske. Ilmselt ei old kodus. Sellal pea veel ei valutanud (eriti) aga kaks päeva rabelust ja ootamatustele reageerimist järjest ma ikka ei kannata välja.
      PÄRIS rõve oli.
      Nüüd magasin, tuikab aint natuke. Aga nii tore on korda minna =)

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.