Ajakajaliselt ehk mis siis sünnib mu veetlevas elus

Sul on peiari pidetu pilk.
Mõtlen,
kus käinud see suu...
Millal langes viimane tilk,
millal murdus viimane luu...

Küünal põleb. Kohv tõmbab.
Linad on jahedad.
Jääb voodite vahele vagu.

Oh, vahemaad,
vahemaad!


_________________________________________________

Jõulurasv on pingutuseta maha pudenenud.
Samuti igasugune füüsiline vorm.
Lapsed olid haiged ja välja ei saanud ja mul on kalduvus alustada kehalist taandarengut kohutava kiirusega (hiljem asi pidurdub, aga esimestel koormusvabadel nädalatel otsustavad mu lihased, et jee! Nüüd on töö läbi ja me ei kavatse enam mitte kunagi midagi pingutavat teha, hakkame hoopis spagettideks. Keedetud spagettideks, loomulikult).

Vaatan peeglisse ja olen ilus ja kõik kohad on täis mu juuste pruuni pilve.
Vastassugu on meie sõber, noh :D
Vähemalt ajuti.

_________________________________


Payah Kun, kaunis kapuutsiga rott, lahkus meie hulgast vannitoa radiaatori vastas soojas kohas 26.12.2008.
Tema viimaseks eineks jäi spinatiga hakkliha.
Payah Kun oli hea sõber ja kannatlik elukaaslane. Ei närinud ära hullemaid asju kui seljakotid ning linad, armastas liha ning juukseid ja valitses tarmukalt kõiki teisi rotte, kes temaga ta elu jooksul koos elasid.
Loodetavasti saab talle osaks hea järgmine elu.

Üritasin kirjutada jõululuuletust,

välja tuli armu-
avaldus lemmik-
jumalale.
Ei, ma ei ole nagu tema (eriti).
Ilmselt ta ei pea must suuremat :D
Aga ma olen soe. Ja tema on soe. Ja me kumbki ei hinda iseendast väljas- poole jäävat au kui midagi vajalikku.

Religioosselt

Mõnikord,
meelde kui tuleb,
ohverdan jumalale.
Tüki kõrbenud liha,
sortsu keskpärast veini...
Jumal teab, see on vale.

Julm ja naljakas jumal,
usk ning ohvrid on muuseum,
võtab seda, mis saab.
Annab tagasi peoga -
ega ma talle ei meeldi -
riidu ning põlenud maad.

Õel ning väsinud jumal,
silmades mürgivalu,
luudes näljane jää.
Mis sa siin trepil istud,
tule siis sisse, kui tahad,
ära vaid kauaks jää!

Sel talvel mu kuumuses maga,
niimoodi olen ma vaga.

Olgu see isetegevus teile kõigile jõulukingiks!
Sest ma olen nõder ja vaene ja personaalselt ei jõua jne.

Veider.
Midagi juhtus Maha Ängi tööriistaribaga (ma ei saa enam värve ega teksti suurust ega erinevaid fonte valida) ning kirjutatav post ei näe enam välja sile ning kena vaid on mingi koodipusa.
Lisaks kadus ilus roheline värv linkidelt ära. Tuli asendada koleda rohelisega.
Jestas, kuidas mulle ei meeldi need muutused.
Huvitav, kas ma ise tegin seda kuidagi?
Ja kui, siis mismoodi see tagasi muuta?
Nõuanded on teretulnud.

Pildi on teinud Arthur Rackham

Poeskäik

Käisin tegemas vältimatut: jõuluoste.

Üldiselt mulle meeldis veel mõne aasta eest kingitusi teha. Ühele inimesele korraga. Mõelda välja kontseptsioon, seada tasakaalu praktilisus, sobivus konkreetsele isikule ja stiil.
Kui raha pani ette mitte lihtsalt mingid piirid, vaid kitsad piirid, oli vähe jama, aga ikkagi vastuvõetav.
Siis tulid mängu loovus ning isetegevus.

Et sellise lähenemisega kuhugi jõuda, peaks ma hakkama oma jõuluoste tegema alates juulist või nii, aga olgem ausad: seoses ümbritsevate inimeste jõukuse kasvu ja minu suhtelise jõukuse langusega (rohkem inimesi, kelle vahel sissetulekut jagada) ei tundu see kinkimine üldse enam nii lõbus. Lahe on kinkida sellele, kel mu kingitust ka vaja läheb, eks ole. Midagi head ja erilist. Aga kinkida umbes 8-le inimesele, kelle sissetulekud on igal eraldi vähemalt 3 minu oma, midagi head ja erilist, on pisut nagu üle minu võimete.

Niisiis olen üle läinud selliste asjade kinkimisele, mille praktiline väärtus on umbes null, aga vähemalt on minupoolne ponnistus tunda.
Isetegevus, noh.

Aga jõulud! JÕULUD! Saatanlik aeg, kui tuleb teha kingitusi paljudele inimestele korraga. Siis lihtsalt ei jõua intensiivselt, innuga ja personaalselt läheneda. Isetegevus ka kõike ei kata. Nii hulgi ei jaksa ju ise teha. On õnneks ka mõned sellised sõbrad, kelle sissetulek on sama naeruväärne kui minu oma, ja siis on mul ju lapsed.

Lapsed!
Juba ainult nende pärast on osturetk vältimatu - ja juba ainult nende pärast on see sulaselge piin.
Ma tunnen oma lapsi hästi. Ma tean, mida neil VAJA on.
Nimelt mitte midagi. Neil ei ole midagi vaja.
Paaril eelmisel aastal ostsin ma mõned praktilised asjad ning pudipadi, mis neile hetkeks rõõmu pakuks.
Nüüd, kus ma olen viimastel kuudel koristamiste ajal loobunud puzzletükkide ühte karpi kokkupanekust, savist pudinate sahtlitesse sortimisest ning viskan kõik need jullad koos puust kaelakeehelmestega minema, ei ole mul nagu erilist tahtmist tuua koju (raha eest!!!) kola, mille ma aasta pärast minema viskan, ahastuses ja tige.
Niisiis üritasin osta vähemalt mingil määral vajalikke ja igal juhul kvaliteetseid asju ja igaühele ja ikka midagi head ja erilist ka.
Lisaks oli mul vaja plekieemaldit, pesugeeli jms.

Jeerum, ma ütlen.
Kassas, higine, pea ringi käimas (kahtlustan, et jõuluostud on mul juba mingi foobia tekitanud, sest vähemalt viimasel seitsmel aastal on mul sel ajal poes käimine toonud kaasa kerge iivelduse ja pearingluse), ümisesin vaikselt seda laulu ja tundsin endale jõulude puhul kaasa.

Ja saate aru:
kui ma läksin allakorrusele, et osta ka spinatit ja liha ja piparkoogitainast, TULI RAADIOST SEESAMA LUGU.
Öelge veel, et sünkronism on väljamõeldis.

Aga ära olen ma selle teeninud küll. Tegelikult. Oma kombega jätta asjad viimsele sekundile. Laiselda üle igasuguse mõõdu.
Arukas inimene nii ei tee.
Pilt on siit.

Päev kantakse annaalidesse

1. Ma lõpetasin oma Jutu.
28 lk, ligi 13 000 sõna, ligi pool aastat. Mõned teist saavad selle jõulukingituseks.

2. Balleriand sai 80% küsitud rahastusest ja me TEEME MÄNGU!!!
Ilgelt laheda mängu.

3. Rotil on küll rängad tasakaaluhäired, aga ta kohe kindlasti ei tee enam surijahäält ja sööb nii palju, et hakkab isegi natuke liha luudele võtma.

Keda huvitab veel mingi valutav varvas või lonkamishäda vms?

Lombaka Tilberti seiklused

Tähendab, nagu kõik teavad ülemeremaa (mitte Soome) telesarjadest ja filmikestest, eriti noore kauni Keanu Reevesi suust, chicks dig scars. Kas on mingit lootust, et guys dig scars kah? Sest mul on jälle ette näidata dramaatiline purustus parema põlve piirkonnas, millest peaks tulevikuks jääma kena 2-mm läbimõõdu ja 7-cm pikkusega kergelt kaarjas arm.
Mulle endale üldiselt armid meeldivad. Vahel tundub, et neid võiks mul rohkemgi olla, aga millega ma nõus ei ole, on asetus. 2/3 mu suurtest armidest on allpool reisi. Üks ilus on rangluul ja üks tobe arm on vasakul käsivarrel, (kaks tükki, mida ma ei arvesta, on huvitavates ja harva nähtaval olevates piirkondades), aga kõik ülejäänud on säärtel-pahkluudel-põlvedel. Ning kui ülakeha-kõri-ja käepiirkondade armid on üldjuhul silmahakkavad ja kuidagi võitluslikud (kuigi ükski minu omadest pole kakeluses saadud), siis jalaarmid räägivad ainult kohmakusest.

Kohmakust on mul hetkel kuhjaga. Komberdan oma muljutud varbaga valudes vaeveldes mööda kiilasjääd ringi, sammu pikkus kuskil 20 cm, ja hakkan 300 m pärast higistama. Kas hirmust või ebaühtlasest koormusest lihastele, ei saagi aru. Eriti hull on, kui last ka veel süles peab kandma.

Üldiselt on nii, et elan oma peas ja internetis ja üldse ei tahagi päriselu. See on tülikas ja energiatnõudev nähe, sisaldab komberdamist ja täielikku armetust kategooriates "graatsia", "jõulukingituste ostmine" (kui lapsed va, ajan vist jälle läbi ühe oma uue jutu väljaprintidega, sest ma ei jaksa poodidesse komberdada) ja "füüsiline treening". (Ma rääkisin midagi sellest, et 45 min 2x nädalas? Aga mu jalg valutab!)
Ja üldse...
Ja üldse.

Appi. Kõlab nagu ängile (MAHA ÄNG!) alistumine!
Sellega ei saa leppida!
Sellega ei lepitagi. Vabandage mind nüüd, mul on aeg minna ja teha mingit... mingit kasulikku tööd.
Näiteks pesen käsitsi pesu või midagi.

Korrigeerin:

Ma ei murdunud varvast vaid ainult muljusin väga tugevalt. Ilmselt olen viie päeva pärast täiesti liikumisvõimeline.

Aga rott vist sureb ikkagi ära. Või ma ka ei tea. Tund tagasi ta veel sõi. Nüüd ta teeb juba pool tundi minu süles sellist häält, nagu oleks tal vesi kopsus ja ta upuks.

Võib-olla ta kukkus end vigaseks.
Sest tal pole ju üldse tasakaalu praegu, aga mingil hetkel hakkas parem ja siis ta asus ronima.
Ning kukkus alla. Raskelt, ühele küljele.
Meetrikõrguselt.
Aga pärast seda oli veel poole tunnikese jagu nagu kõik korras. Võeti einetki... sahmerdati niisama rotiasju.
No ma ei tea.
Igatahes me oleme teinud oma parima.

Jõululine kaalukasvatus

...sai praegu võimsa turbomootori taha: murdsin varba.
Mis tähendab, et ma ei saa eriti palju kõndida ja üldse mitte joosta üsna jupp aega. Nt nädal-paar.
Ja niisama kodus harjutusi teha ma viitsin maksimaalselt 3x45 min, aga ilmselt pigem 2x45 nädalas.

Aastalõpurasv, kogunemist ALGA!
Eks pärast sünnipäeva hakkan jälle pekki liivapaberiga maha nühkima. Nagu igal aastal.

Olles kuulda saanud, et mõned inimesed (kes pole mu ema ega isiklikud sõbrad) isegi loevad mu võrgupäevikut, pean oma kohuseks lisada siia ka raasukese põhiteemat:
igasugustele figuuriteadlikele ja figuurimurelikele inimestele tuleb kasuks aeg-ajalt oma tumedatele tungidele järele anda.
(Figuurimuretud võivad nüüd magama minna, midagi vähegi köitvat enam ei tule.)

Mina olen kohati üsna figuurimurelik, seda enam et kõrvalolev avalik kaalunumber on VALE. (See oli õige, kui ma ta sinna kirjutasin, tänan väga). Ja isegi see number on selline... tütarlapselikust kehast kaugelejääv.
Aga ma nagunii käin oma kaaluga üles ja alla. Parem siis võtta mõnd aega juurde teadliku valikuna, omades plaani edaspidiseks. Omades konkreetset kava, millal laisaelu lõpetada ja mil moel ning millise aja jooksul oma tavakaal taastada.
Lasta minna jõulude ajal - millal siis veel?! Miks ei? Isegi kui mul oleks keegi, kes minu alastikuju pidevalt jälgiks, ei sureks ta ilmselt ahastusse kuuajalise mõne sentimeetri võrra lopsakama vaatepildi tõttu.
Igatahes on see parem, kui kogu aeg vaimset korsetti kandes jäigalt ringi käia, juurikaid närida ja vihata kirglikult kõiki veidi paksemaid inimesi jultumuse eest süüa head rasvast juustu ning kahjulikke suhkrute ja rasvade pillerkaari jäätise näol. Need paar kilo, mis korjuvad, lähevad tegelikult hiljem üsna ruttu maha ka.

Kui vähegi kilomahavõtmise praktikat ning visadust omada. Ja eluaastaid alla 40. Pärast, ma olen kuulnud, võib jamaks minna.
Aga sel puhul ma nõu anda ei oska, sest isiklik kogemus puudub.

Pildi (õigupoolest pool pilti) näppasin siit. Muide, kas ma olen ainus, kelle meelest püstiseisev naine hoiab käes juukselakipudelit?

Ühesõnaga: testid

Lolle teste andke mulle tänapäev!

* Piisavalt veider
Aga see pole ilmselt kellelegi üllatuseks, eks ole?

I'm 73% freak!!


* Kasutuim, aga lõbusaim klass:

Your result for The RPG Class Test...

Bard

52% Combativeness, 53% Sneakiness, 62% Intellect, 31% Spirituality

Dashing and multi-talented: You are a Bard!


A decent warriors, reasonable spell-caster, and fairly good at tricking people, the Bard is the jack of all trades. These charming fellows live by their wits, though a sharp blade, a few spells, and some lockpicks never hurt.


Smart, sneaky, and aggressive, you're probably good at most things you try. You don't have much need for spirituality or superstition and are much more likely to live in the here and now... and if you can get some fun and profit out of the here and now, even better.

Take The RPG Class Test at HelloQuizzy

Mitte just kõige elegantsem, aga vahest just selles väljendubki selle testi paikapidavus.

I'm a Honda S2000!

You live on the edge, and you live for the adrenaline rush. You don't need luxuries, snob appeal, or superfluous gadgets. You put your top down, get your motor revving, and take all the curves that life throws at you at full speed. So what if you spin out occasionally?

Take the Which Sports Car Are You? quiz.

Ja tegelikult ei ole ma jaapani autode suhtes vaenulik.

Luik? LUIK? Kuidagi pühalik ei tundu või?

(aga tekst on adekvaatne)

Your result for The Golden Compass Daemon Test...

Multi-Faceted Soul

In a way, you are a truly balanced person. You have a good sense of self, but you have periods of worry and self doubt. You don't like to be alone a lot, but you don't like being constantly surrounded, either. You can be shy in some situations and bold in others. You can tell people how you feel, but you don't wear your heart on your sleeve. You aren't "TOO" anything: You aren't too shy, you aren't too aggressive, you aren't too extroverted, you aren't too introverted. However at any one time you can be any combination of these things.

You tend to adapt yourself to match the situations in which you find yourself. You may be quiet and sensitive with some people, or joking and loud with others. These are all facets of your personality. People tend to perceive you as they want to perceive you. They may even tend to idealize you a bit. Then, when you do something that doesn't fit their concept of who you are (like have an outburst of anger, or a fit of shyness, or make an insensitive joke)they can be shocked and surprised. Does anyone know the real you?

Your daemon would represent your multi-faceted and ever-changing personality, as well as people's tendency to idealize you. He or she would get angry when you did not, be calm and poised when you felt ruffled and anxious, and always be the voice of emotion and reason in your ear.

Suggested forms:
Swan, Elephant, Koala, Panda, Chameleon, Wolf.

Take The Golden Compass Daemon Test at HelloQuizzy

Mus on olemas moraalsuse jäänused!

Your result for The Sexual HELL Test...

HELL LEVEL 2

Raw score: 76%

You're just about as deep in sexual hellfire as a person can get. Virtually no urge, however demented, will go ungratified; practically no boundary will go uncrossed. You're probably proud of your adventurousness, and, honestly, you should be. Few people are confident enough to pursue pleasure on their own terms.



Your morals could sink a bit further, sure, but it's likely that you've got a pretty good idea of what you're into and what you would do...above all you're honest with yourself with what you want. If more people were honest with themselves, you'd have a lot more company down in the flames.



AVOID: the lost souls in sexual heaven and (above all) the denizens of sexual purgatory. You don't need any prudes or wishy-washers in your life.

Take The Sexual HELL Test at HelloQuizzy

Loodusseadus

Peale tõusuperioodi tuleb langus.

Mul läks pesumasin katki. (Ja see, daamid ja härrad, on tragöödia. Ainus lohutus on, et ehk annab parandada).
Mu rott on kõrva- või võib-olla ka kopsupõletikku suremas ja see on nii kurb.
Pealegi tähendab see, et ma pean nädalavahetuse plaanid ära muutma ja vean sellega tervelt kaht mänguseltskonda alt.
Ülesanded kuhjuvad.
Raha kulub nagu leiba.
Sotsiaalne suhtlus pole mul kah just tugevaim külg.
Poeglaps köhib, kuigi pole mu meelest küll kuskilt mingitki külma saanud.
Lõikasin oma parema jala nii põhjalikult puruks, et sellega ma nüüd lähemad 2-3 päeva nüüd küll ei jookse.
Ega ei viitsigi, kui aus olla.
Teine rott põgenes haigetoast ära ja elab nüüd köögis. Tõsi, ma oleks mitu korda võinud ta kinni püüda, aga ma ei saa teda oma surmahaige juurde panna ju, nii et las jookseb.
Auto, millega saab kopsupõletikus looma arsti juurde viia, jõudis meie Väikelinna eile õhtul, aga esimene loomaarsti aeg on täna õhtul. Seni ma siis vaatan haiget apaatselt lamamas ja ajuti armetult tuigerdamas ja tunnen end viimase seana, et ei oska aitamiseks muud teha kui õhku niiskena hoida. Käin ja raputan karpi, et kas liigutab veel, ja ajan tal sellega olemist veel halvemaks.
Ma võiks endale lisanimeks võtta Rotitapja. Kui ma oleks varem taibanud, et ta nii haige on... Kui kui kui kui...

Aga need on tegelikult ikka veel alla-keskmise-probleemid. Lihtsalt mitu korraga.

Elame veel!
Vähemalt püüame. Selline ponnistamise aeg on saabunud nähtavasti.
Üks hea uudis on ka - poeglaps omandas sõna "Jaa!" ja meie vestlused ja vaidlused on nüüd palju lihtsamad ja kiiremad. Muidu "Mkm!" ja "Mkm!" oli arusaadav küll, aga kui ta midagi tahtis, kulus väga tükk aega, et taibata, MIDA. Sest näoilmest saan ju aru, et midagi on, aga mis... oh jubedust, pool tundi osutamist. Nüüd aga - esitan küsimuse ja vastuseks on kas "Jaa!" või "Mkm!" või "Etaa!" (ehk "Ei taha!") ja kõik on klaar.

Elu on üldiselt ebaloomulikult hea, nii et...

...väikesed asjad ajavad mind närvi.

Uskumatu, kuidas väikesed asjad võivad vastikud olla!
Ökk.

Muide: ma ei tea, kas mul on hallutsinatsioonid või öeldi just raadio 2-s ilmateate rubriigis: "Täna on pilves selgimistega ja eriliselt halb ilm."

Hallutsinatsioonid tunduvad kuidagi tõepärasema variandina.

P.S Võrgupäevik Maha Äng proudly presents:
Legendaarse Kiirhiilija Tagasitulek!

See pole tegelikult küll mina, aga sarnaneb oma pisikeste hootute sammude ja lumes sumpamise poolest minuga küllaldasel määral. Aga kord tuleb päev, mil ma jaksan jälle joosta rutem kui rebane, luban!

Kõigile probleemidele...

...on üks suurepärane mittesõltlase lahendus .
rohkem juua. Jah, ma varastasin purjuspäi pildi, kaevake mind kohtusse, kui vaja.

Kusagil minu elus on auk, aga see auk maitseb ka nii magus, et...
ühesõnaga, ma armastan teid kõiki (ka sind, juhuslik läbiastuja, sind ka) ja kell on 2.22 ja ibuprofeen ja calvados ja vein ja siider ei annagi väga sünget koosmõju ja ma joon nii harva, et ma isegi ei põe ja ma armastan teid kõiki veel korra.

Hilisem lisandus: pohmakat ka pole.
Hea hommik ja puha.

Ah et uhkus või?

Greed:	Medium
Gluttony:	Low
Wrath:	High
Sloth:	Medium
Envy:	Medium
Lust:	Medium
Pride:	High

Discover Your Sins - Click Here

Test ise on suhteliselt igav. Ja arvestades, kui vähe mul oli linnukesi vaja teha, et saada sedavõrd patuseks subjektiks...
Aga Uhkus kui peapahe on huvitav avastus. Ma arvan, et neil on õigus. Kuigi ma olen teinud tööd ja näinud vaeva, et nt. armastus või headus uhkusest jagu saaks ning valikud pigem nende kui uhkuse tõukel tehtud saaks, on mul meie aegade tüüpiline kuningate kõrkus lihtsalt veres.
Individualistlik ajastu.
Kõik on oma südames kuningad.

Väikesed asjad

Väikesed asjad on tähtsad.
Kui suured asjad on hästi, suudavad väikesed vastikud asjad ikka su tuju ära nullida, kui ette ei vaata.
Ja kui suured asjad juba on hullusti, on väikesed vastikud asjad need, mis lükkavad su üle serva ängimerre, kui sa parasjagu reelingust kinni hoiad ja loodad, et suudad seda kõike täpselt niipalju ikkagi taluda ja oma õlgadel kanda.

Väikesed asjad. Väikesed valud. Väikesed lagunemised. Lemmikkruus, mis kukkus ja on sangatu. Neetud pesumasin, mis ootamatult lekkima hakkab. Haigus, muidu ohutu, aga võtab kuu aega ravi. Veel väiksemad asjad. Miniasjad. Mikroskoobi all nähtavad asjad, mida sa isegi teadvusta, aga mis närivad kuskil juuste all väikesi õelaid käike su hinge.

Väikestel asjadel tuleb sabast kinni võtta ja nad valguse kätte tirida. Neile ükshaaval koht (sa oled väike tähtsusetu asi ja ära ülbitse siin minu peas - ja minu tuju sa raibe ei riku!) kätte näidata. Siis nad ei võimutse.

Ja seda tuleb teha kiiresti. Kui väikesed asjad kuhjuma hakkavad, murdub ükskord iga kaameli selgroog. Parem hoida neis jooksvalt korda nagu hea raamatupidaja arvetega teeb.

Muide, mul on uus lemmiklaul.
Kroki-Refur tegi sellele ilgelt lõbusa Supernaturali nunnuvideo peale, aga seda võite tema blogist siin kõrval vaadata (30 november oli kuupäev).

Ja pea käib ikka ringi, aga nüüd ma vähemalt tean, miks.
Kuu aega ravi.
Jee.
(Aa, muide, see ei ole miski selliste teemadega seotud tõbi, muidu ma sellest sedasi avalikult ei räägiks vaid kaebaks ainult tigedalt asjaosalisele. Ja üldse, selliste teemadega on paar aastat nii kasin olnud, et see oleks nagu tagurpidi loteriivõit).