See on ühe Hando Runneli lasteluuletuse algusrida.
Edasi läheb: "Karu käib su taru taga" ning rohkem ma ei mäleta.
On kolm põhjust, miks igasugune efektiivne kehakaalu alandamine mind alati närvi ajab.
* Mul hakkab külm (hea küll, kannan paksemaid rõivaid)
* Rinnad kahanevad kokku (mitte et väikestel rindadel nii väga viga oleks, aga ikkagi)
* Ma ei saa magada
See viimane ajab tõsiselt närvi.
Magamajäämisega on väike jama (noh, vahel tuleb keerelda ja pöörelda ja suur abi on päeval millegi kehaliselt väsitava tegemisest, sest mitteväsinud kerega ei taha tühja kõhu peale uni üldse tulla), aga suur jama on see, et nälg ajab mu üles kuskil kell 6 hommikul.
Ajab tavaliselt üles mõne õudsemat sorti unenäoga.
Mitte et ma seal alati kalasisikonnaga pekstud ja tulnukate poolt nõiutud saaks nagu täna [öösel] hommikul, aga vajadus teha ära vene keele kontrolltöö, kui ma pole 10 aastat vene keelt isegi mitte nuusutanud, on kah piisavalt õudne, et mind äratada ja edaspidist und eemal hoida.
Ma tean juba ette, et selle mitteunega leppides olen ma nädala pärast närviline, depressiivne ja tige.
Ja äkki oleks siis juba parem aktsepteerida oma suurejoonelist kehakuju ja osta suveks suuremad bikiinid?
Ainult et tegelikult ei ole nii parem. Sest praegu jah, number suurem kui eelmisel suvel olla pole veel tragöödia, aga paari aasta pärast veel 3 numbrit suurem...
Aia.
Jääb ära.
Parem ärkan kell 6, tõusen voodis vähkremisest tüdinuna kell 7 ja mossitan siis natuke võrgupäevikus. Ja lähen siis jooksma, kuni lapsed veel magavad.
Vahepeal olen ma kiirhiilimiselt taas jooksmisele üle suutnud minna.
Jooksen mööda metsa, mõeldes traagilise saatusega haldjatele ja ümisedes oma pea sees kõik 4 km jutti seda laulu, mille linki klikkides nähtavale tulevat (hurmavat ja südantmurdvat) fänntüdrukuvideot ma olen umbes 40 korda vaadanud juba.
(Mulle meeldib laulu sõnade kirjutaja mõttetäpsus. Üritasin sõnu ka eesti keelde tõlkida, aga üks kolmest läheb kaduma: täpsus või tunne või laulukssobivus. Sõna "ustavus" ei ole eriti laulev, loyalty'ga ei anna võrreldagi. Jääb nagu ussikõne.)
Aga hoopis kui prints Nuada käib lossi taga? Kah, ära maga? ;)
VastaKustutaTere hommikut!
Tegelikult tahtsin tagasihoidlikult jagada paar mõtet seoses kehakaalu-teemaga. Muidu ei tihkaks rääkida, aga kuna tundub, et see on miski, millega sihikindlalt ja silmavaatavalt tegeled, siis üks blogikommentaar ehk ei tohiks pahandada. :)
Olen kindel, et oled proovinud sadat erinevat imetrikki, vabanda, et ma pole kursis su eelnevate kogemustega. Jagan oma mõtteid hoolimata sellest, eks?
1) Kas su tegelik tegelik huvi on tehniline kaalu langetamine? No eeldusega, et muu toimimine ja enesetunne oleksid ka head muidugi. :)
2) Tahtlik nälgimine (peamise) kaalualandamismeetodina.
Päris õudne meetod - piinarikas ja minu arvates ebavajalikult suure "maksuga" argise hea/normaalse enesetunde arvelt. Asi seisneb konfliktses olukorras: toitainete ebaregulaarsuse ja/või puudulikkuse tõttu reageerib keha väga mõistlikult -- ta läheb säästurežiimi ja hakkab energiat koguma (reeglina toimub see rasvavarude näol). Kui ta ei saa isegi nii palju energiat, et midagi koguda (sealjuures on elementaarne, et kaasneb tihe/püsiv ebameeldiv enesetunne, tusasus, kiire väsimine jne), siis irooniliselt kogumisrežiim jääb endiselt sisselülitatuks. Seega niipea kui toitaineid saabub rohkem kui kulub, läheb kohe varusse.
3) Paast.
Kui paastu eesmärk on hingelise kogemuse või vaimselt/kehaliselt teistlaadi olekute kogemine, siis ma ei kommenteeri. St siis pole mul midagi öelda kehakaalu küsimuses. Siis on eesmärk ka muu kui üleeelmises lõigus küsisin, eks. :P
4) Soovitus (sry, kui ebakohane või soovimatu). <:)
Võrreldes nö naistedieetide, kosmeetiliste või farmatseutiliste lähenemiste jms olen kõige enam kursis spordivaldkonnaga. Ja austan seda vaatenurka seni, kuni asi puudutab mõistlikku lähenemist keha-teemadele. Sellest lähtudes, minu soovitused oleksid sellised:
* söö siis kui kõht on tühi või aktiivsemal päeval isegi tihemini, aga pigem vähem korraga. see võib vajada toidukoguste (silmaga) mõõtmist, mis kui palju kaloreid umbes annab ja vastavalt kogu päeva koguse ärajagamist söögikordadele.
* tee reegel, et iga söögiga sööd köögivilju (misiganes kujul meeldib), olgu tegemist normaalse söögikorraga, väikese snäkiga või isegi magustoiduga (ei pea magustoitu ja tomatit korraga sööma, nt järjest). nb! kartul ei loe.
* tavasöögikorral taldrikust vähemalt pool on köögiviljad. (vorm loominguline ;) nb! kartul ei loe.
* ära joo magusaid jooke (kokad, limpsid, pakimahlad -- v.a naturaalmahlad ilma suhkrulisandita)
* tarbi vedelikku (vesi, tee vm) pigem natuke rohkem kui vähem.
* vähenda süsivesiku-toiduainete koguseid (nt vähem kartulit ja pastatooteid). kogused võid asendada köögiviljade ja teatud määral valkude (piimatooted, kala, kana?) ja rasvadega (nende "heade rasvadega").
* kui soovid pigem süsteemset lähenemist: soovitan kaalujälgijate süsteemi, nende põhimõtteid on üpris eluterved. (selleks ei pea kellegagi liituma, saab ka ise sama metoodikat kasutada).
5) Põhiliseks mõõdikuks soovitaksin mina ikkagi head enesetunnet, kui ikka paha on olla, siis pole asi päris õige.
Minu paar vaskmünti siis.. Ei hakanud soovituste põhjendusi siin lahti kirjutama, kui huvi pakub siis küsi. :) Ilmselt oled kõike seda kuulnud. Siis tahan lihtsalt öelda, et sel on jumet. Vähemalt võrreldes vastikusega, mida nälgimine ellu toob.
Ilusat unelemist! (Nüüd, kus nälg enam üles ei aja!)
Ma tänan.
VastaKustutaEga ma otse ei nälgigi, aga vetostasin muud asjad kui toore köögivilja pärast kella kuut õhtul, ja üritan kinni pidada mingist eraldatud toidukordade süsteemist.
Sest faas nr 1 "pärast kella 18.00-i õhtul ainult köögivili" tõi kaasa merehädalisliku toiduahmimise kella poole 9-st hommikul kuni kella kaheni päeval (see moodustas ühe lakkamatu söögikorra põhimõtteliselt).
Aga ma püüan olla mõõdukas.
Ja süüa tihti, aga mitte KOGU AEG.
Probleem on ilmselt selles, et imetamise ajal ma harjusin palju rohkem sööma. Siis polnud sest hullu, ligi 1000 ekstrakalorit läks lapse peale päevas. Aga nüüd on isu küll väiksem, aga toiduVAJADUS kohe _palju_ väiksem ja raske on harjumusi kapitaalselt muuta. Kere on harjunud saama heldelt söödetud.
Väga vapper! :)
VastaKustutaArutlen veel, kui tohib?
Lisan ühe tihti alahinnatud nüansi toitumiskavade juures - nimelt see psühholoogiline aspekt (mitte)söömise ajal. Selles mõttes, et mõnikord on suure tahtmise ajal enda keelamine kokkuvõttes isegi kahjulikum kui väikese snäki võtmine (väikese!), sest tagajärg võib olla justnimelt "lubatud" ajal nö üle normi söömine. Mõnele inimesele pealegi juba loomult ei sobi (isegi enda pandud) käsud-keelud samamoodi nagu teisele. Mina ei leia, et peaks ennast sundima raamidesse, millesse tegelikult ei sobi ega tahagi sobida.
Selles mõttes on peale-kella-kuut-ainult-köögivilju hea mõte, et mitte kannatada näljatunde käes. Aga sel juhul peaks ka kindlasti neid köögivilju käepärast olema.
Kui söögikoguste/graafiku ümberkorraldamine ei ole lihtne, siis võibolla tasub tõsta seda kellaaega ühtlaste järkudega? Kuu aega kell 8, järmine kuu kl 7?
Aa, ja see piirangu-kellaaeg ju sõltub suuresti ka magamaminekuajast. Kui ikka keha peab 6 tundi enne uinumist ilma söögita ootama, siis pole ime, et hommikupoole ööd läheb kehal närv mustaks ja hakkab tuld pilduma.
Noh, kokkuvõttes igal juhul enda äranägemise järgi, peaasi et ise roosa ja rõõmus oleks. :)
Edu ja ilu!
Ma üritasin ja üritasin seda lugu koju ajada. Et noh olen kuskil kuulnud... Lõpuks jõudis kohale, et selle eestikeelset versiooni laulis Mirju Esimesel Ballil? Vist?
VastaKustuta